Jean Avril, tuntud kui Jean Roucas, sündis 1. veebruaril 1952 Marseille's. Ta töötas humoristi, imitaatori, televisiooni ja raadio saatejuhina ning kirjutas üldsusele, kes hoiab teda peamiselt tänu telesaatele Le Bébête ja tema raadioprogrammile Les Roucasseries. Ta on esitanud ka humoorikaid laule.
Jean-Guy Fechner, kes sündis 2. märtsil 1947 Agenis, Prantsusmaal, on mitmekülgne meelelahutaja. Ta identifitseerib end näitlejana, humoristina, heliloojana, trummisoolo mängijana ja produtsendina. Tema pere hulka kuulub vend Christian Fechner, kes on samuti produtsent, ja poeg Sébastien Fechner, kes jagab sama ametit. 79-aastasena läheneb ta oma 80. sünnipäevale 2. märtsil. Fechneri karjäär algas juunis 1966, kui ta liitus muusikagrupiga Les Charlots, mis kandis algselt nime Les Problèmes. Ta asendas trummarina Donald Rieuboni ja jäi liikmeks kuni juunini 1976. Sel perioodil said Les Charlots tuntuks sugestiivsete laulude paroodiate kaudu ning saavutasid märkimisväärset edu filmis, sealhulgas esinemisi filmides La Grande Java , Les Bidasses en folie ja Le Grand Bazar . Enne nime Les Charlots kinnistamist läks grupiga läbi mitmeid nimemuutusi. Märkimisväärselt avasid Les Problèmes 1966. aastal The Rolling Stonesi kontserdi. Ta lahkus grupist pärast filmi Bons baisers de Hong Kong valmimist. Lahkunud Les Charlotsist, Fechner töötas oma venna poolt juhitavas Studios Fechneris. Tema filmograafias on umbes kümme filmi aastatel 1970–1975, samuti kaamerosa hilisemates produktsioonides nagu Trop c'est trop ja Au bistro du coin . Ta mängis peaosas ka filmides nagu Fools Run Amok in Spain (1972) ja The Cardboard Box (2004). Fechner on koostanud muusikat mitmele filmile, sealhulgas Les fous du stade , Les Charlots font l'Espagne ja Bons baisers de Hong Kong . Ta juhendas reklaamikampaaniaid Les Bronzés 3 jaoks. 1975. aastal toimetas ta nii näitlejana kui ka muusikaprodutsendina filmi Best Kisses from Hong Kong . Ta osales 2013. aasta dokumentaalsarjas Les Charlots Intime ja kohtus Les Charlotsiga taas mais 2016, et tähistada nende 50. aastapäeva, esinedes pea 40 aasta vahendusel. Ta liitus Les Charlotsiga aastal 2014 ja on endiselt selle liige. Fechneri karjäär kestis 43 aastat, hõlmates esinemisi teleseriaalides ja filmides. Ta astus üles Vivement dimanche 'il koos Les Charlotsiga aastal 2008 ja sai aastal 2013 'Les Grosses Têtes'i liikmeks. Aastal 2014 osales ta Hispaaniasse suunatud vanalinna muusikalisel kruiisil ning avaldas aastal 2012 raamatu Définitivement Charlots . Aastal 2022 esines ta näidendis Les Vieux fourneaux . Fechneri seas juhtus aastal 2022 AVC (insult). Praegu elab ta vaikset elu kaameratest eemal.
Jean-Hugues Lime (sündinud 2. detsembril 1958 Montferleilis) on prantsuse näitleja, kes tegi esimesed sammud Bouvardis. Ta töötab ka režissööri ja kirjanikuna.
Jean-Jacques Peroni on prantsuse humorist, sündinud 21. veebruari 1953, kuigi mõned andmebaasid väidavad, et ta sündis 1955. aastal. Ta kasvas Pariisis ja käis Voltaire'i gümnaasiumis 11. arrondissementis. Tema isa, Victor Peroni, oli spordikorrespondent, kes töötas sellistes väljaannetes nagu L'Equipe, France Football ja Football magazine. Peroni alustas karjääri 1970ndatel mängukirjutamisega café-théâtres's, vahel koos Jean-Paul Sèvresiga ja teiste humoristidega nagu Jean-Hugues Lime. Ta on abielus ja tal on poeg nimega Jules. Peroni komöödiastiil hõlmab sõnade pilke ja keelemänge, mida sageli kirjeldatakse terava keeluga ja roosilise mõtlemisega. Ta on kirjutanud ja esitanud näidendeid, sealhulgas 'Couple moi l'souffle' (1979), 'Les blaireaux sont fatigués' (1982) ja 'J'aurais pu être votre fils' (1982). Alates 1982. aastast osales ta telesaates 'Le Théâtre de Bouvard'. Ta on kaasa töötanud ajakirjades nagu Hara-Kiri ja La Grosse Bertha. Temati tuntakse sageli Peroni nime all. Tema kirjutamist iseldatakse kibedaks, kuid naljakaks ning ta ei säästa kedagi – naisi, kunstnikke, poliitikuid ega tabuteemasid. Suurem osa Peroni hilisemast karjäärist on keskendunud tema koostööle Laurent Gerraga. Nad juhatasid koos Euroopa 1 raadios saadet 'En route vers l'an débile', ning hiljem RTL-is 'Le Grand Juron' ja 'Un doigt dans l'actu', alates 2007. aastast. Nad lõid Laurent Gerra esimese sooloetenduse aastal 1999 ja jätkasid koostööd ka järgnevate etendustega. Peroni on autori kolme CD-albumi, mida Laurent Gerra esitab: 'Ma cabane au fond du jardin' singel ning kogud 'RTL Élections matinales' ja 'Élections matinales volume 2'. Peroni oli regulaarne osaleja raadiosaates 'Les Grosses Têtes' maist 1998 kuni aprillini 2021, võites Le Grand Concours des Grosses Têtes nelja korda (2004, 2005, 2006, 2008). Märtsis 2021 kritiseeris ta avalikult 'Les Grosses Têtes' saadet ja Laurent Ruquier’d, millega lõppes tema 22 aastat kestnud osalemine. Ta on raamatu autor mitmete raamatute seas, sealhulgas 'Les Carnets d'un malfaisant' (2004) ja 'Remettez-nous ça' (2008).
Jean-Marie Bigard, kes sündis 17. mail 1954 Fontaine-Luyères's, Aubes, on prantsuse koomik, näitleja, kirjanik ja režissöör. Ta on praegu 72-aastane. Tema perekonda kuulub neljas ja viimane laps lihtsast perekonnast; isa oli lihatöötleja, kes lõpetas töö tervisemääruste tõttu, ja ema töötas autotööstuse alltöövõtja juures. Suved veedeti Aube'i talus emapere vanavanematega. Bigardil olid raskused koolis, ta kordas neljandat klassi, kuid sai 16-aastaselt üldmehhaanilise BEPi. Ta töötas lühikest aega bensiinijaama teenindajana ja hiljem asutas ettevõtte, mis müüs vanu Citroën Traction Avant'e. Tema varasemad kogemused hõlmasid tööd tehases töötuskindlustushüvitiste kogumiseks ja baarmenitööd Troyes's ema toetamiseks, kes põdes tõsist haigust. Bigard alustas karjääri esinedes stand-up komöödiaga ja kaasa aegaandes skeitsisaadetes. Laialdasema tunnustuse saavutas ta 1980ndate keskel ja kirjutas üle 100 skeitsi Laurent Baffiega 'The Class'i jaoks. Ta on ka skriptinud komöödikollektiivile Dummies programmis 'Nowhere'. Tema ühemeliseid esitusi, mille esimene oli ‘You Said Bigard’ (1988), tuntakse Prantsusmaal nende vulgaarsuse ja vastandusuurimuse poolest. Karjääri jooksul on Bigard mänginud arvukates filmides, sealhulgas 'Philosophale' (2001), 'Clérambard' (2010), 'The Professional Secrets of Dr. Apfelglück,' 'Arlette,' 'The Box' ja 'And Now... Ladies and Gentlemen' (2002). Ta andis ka häält Beefyle prantsuskeelses versioonis filmist 'Little Nicky' ning režissööris, kirjutas ja mängis peaosas filmis 'The Soul-Sister' (1999). Tema kõrgelt hinnatud töö Rotten Tomatoes'es on 'And Now... Ladies and Gentlemen' 47% reitinguga. Bigardi karjääri on ulatunud filmist ja telekavast ka kaugemale; ta esines Pariisi-Bercy Arenal ja Stade de France'is. Ta juhtis raadiosaadet 'Les pieds dans le plat' Euroopa 1-s aastatel 2014–2016. Tema isiklikus elus on abielud Claudia Bigardiga (1991–2009) ja Lola Maroisiga (alates 2011), kellega tal on kaksikut Jules, Florian Jourda ja Bella, ning tütar Sasha. Lola Marois kaitseb avalikult Bigardi õigust vaba sõna kasutamisele ja kirjeldab nende suhet kui 'tingimusteta sidet'. Hiljuti on Bigardil olnud terviseprobleeme, sealhulgas kukkumine märtsis 2024, sellele järgnenud käimisraskused, reabilatsioon ja kolme insuldi (AVC) avalikustamine juulis. Ta on praegu meditsiiniliselt korralikult järelvalve all ning on ilmunud Laurent Baffiega. Vaatamata nendele muredele jagab Lola Marois infot tema heaolust ning ta tegi äsja ülesastumise saates ‘Tout beau tout n9uf’ 9. juunil 2026, kus kirjeldatakse teda heas vormis olevat.
Jean-Marie Proslier (sündinud 2. veebruaril 192 8 Montargises (Loiret) ja suri 15. novembril 1997 Évreux's (Eure) oli prantsuse näitleja, humorist ja kirjanik. Kui ei, siis pole ta kinos kunagi mänginud muud kui teise taseme rolle, on ta suutnud paljudes visandites ja isegi reklaamides oma komöödiatunnet avaldada. 21. sajandil kõige meeldejäävamaks teeb selle Solcarlus, reklaamikoha "Le Péplum" keskne figuur, mille lavastas Dino Risi Terra pesuvahendi reklaamimiseks S.C. Johnson.
Jean-Noël Brouté on prantsuse näitleja, kes sündis 24. septembril 1962 Versailles's. Tema varasem haridus hõlmas kaks aastat Beaux Artsi koolis Versailles's [3], millele järgnesid näitlejatunnid [4]. Ta täiustas oma oskusi veel kahes aasta jooksus Versailles' konservatooriumis [5] ja kahe aasta vaba kursusel Cours Florent'is [6]. Brouté debüteeris laval Benno Bessoni juhendamisel, kes lavastas 'Mille Francs de récompense' [7], etenduses, kus ta ka ise osales 1990. aastal [16]. Tema filmikarjääri algas 1984. aastal filmiga ‘Souvenirs, Souvenirs’ [9] ja hõlmas kameo-rolli filmis 'Coup de foudre' 1983. aastal [8]. Kogu karjääri jooksul on Brouté esinenud arvukates filmides ja teatriproduktsioonides. Ta mängis Otto Gazini 1998. aasta filmis "Dieu seul me voit" [10], samuti Albert Jeanjeani sõpra samas filmis [11]. Tema rollid ulatuvad 'Le Mystère de la chambre jaune' (2003) peaosas Sainclairina, Rouletabille'i teise mehena [12] ja 'Le Parfum de la dame en noir' (2005) [13]. Ta on kaasaelnud filmides nagu 'Liberté-Oléron', 'Bancs publics' ja 'Adieu Berthe' [14], ning 'Le bonheur a encore frappé' aastal 1988 [15] ja 1986 [30]. Ta mängis peaosas 'Les prouesses de Clément Dujar' (1991) [31] ja tegi kaasa teleseriaalis ‘Navarro’ aastal 1991 [32]. Brouté andis välja mitmeid saateid, sealhulgas 'On s'en fout, nous on s'aime' (1982) [27], 'A nous les garçons' (1984) [28], 'L'épi d'or' (1985) [29] ja 'Le bonheur a encore frappé' (1986) [30]. Hiljutisemalt on Brouté osalenud mitmes lavastuses. Ta esines 2016–2017 aastal turnees "Härra Peep ja tema teenijad" ('Le Bourgeois gentilhomme') mängides Le Maître tailleur, Covielle'i rolli etenduses, mis tähistas näidendi 350. aastapäeva [22] [55-57]. Denis Podalydèse poolt lavastatud ja kaasa tegevusega produktsioon on comédie-ballet, mille muusikat on kirjutanud Lully ja kostüüme kujundanud Christian Lacroix [58-60]. Ta on esinenud ka "Armastuse triumfis" ('Le Triomphe de l'amour') (2018) [23], "Ühes viimase karnavaliõhtu pidustustes" ('Une des dernières soirées de carnaval') (2019) [24], "Kuus aega maal" ('Un mois à la campagne') (2022-2023) [25] ning on planeeritud 'Meie, kangelased' ('Nous, les héros') aastal 2025 [26]. Brouté on teinud koostööd Laurent Baffiega mitmel projektil, sealhulgas 'Ilma filtrita' ('Sans filtre') [48-49] ja varem aastal 2001 'Seks, petmine ja üldkultuuris' ('Sexe, magouilles et culture générale'), töötades koos 'jõudsa naljaajaja' meeskonnaga [53]. Ta on esinenud ka "Nalikus" ('Le Comique') [54] ning mänginud peatsit 'Jääda hüvasti Berthega - vanaema matustel' ('Adieu Berthe - L'enterrement de mémé') (2011) [46].
Jean-Pierre Coffe (sündinud 2. märtsil 4. märtsil 193 8 Luneville en Meurthe-et-Moselle'is ja suri 29. märtsil 2016 Lannerays Eure-et-Loir's) oli prantsuse raadio- ja telesaatejuht, humorist, gastronoomiline kriitik, kirjanik, kokk ja näitleja.
Sündinud 1. märtsil 1957 Pontivys Morbihanis Jean-Yves Charles Lamberti nime all, võttis ta kasutusele pseudonüümi Jean-Yves Lafesse. Suri 22. juulil 2021 Vannesis, samuti Morbihanis, tunnistati ta prantsuse koomikuks ja näitlejaks.
Sünniaeg: 2. 4. juuni 197 Pariisi 16. ringkonnas töötab Rodolphe-Jonathan Lambert, paremini tuntud kui Jonathan Lambert, Prantsusmaal humoristina, raadio- ja televisioonisaatejuhina ning näitlejana.
Christian Borde, kes on professionaalselt tuntud kui Jules-Édouard Moustic, on prantsuse humorist ja ajakirjanik, sündinud 26. oktoobril 1951 Antonis. Ta alustas karjääri 1970ndate alguses raadioajakirjanikuna Radio Andorres, millele järgnes üle kümne aasta Radio Monte-Carlos. Aastatel 1987–1992 aitas ta oma kirjutamisega Les Nuls'i, töötades sketšide kallal ja esinedes võltsreklames. Tema osalus laienes sellistele saatele nagu A.B.C.D. Nuls, Histoire(s) de la télévision ja Les Nuls L'émission, ning ta kirjutas ka Les Guignols de l'info jaoks aastatel 1988–1989. Suurem osa Moustici karjäärist on määratud tema tööga Grolandi universumis. 1992. aastal lõi ja juhtis ta 'Les Nouvelles' saadet Ce soir avec les Nouveaux kanalil, mis tähistas selle fiktiivse maailma algust. Ta mängis Jules-Édouard Moustici, paroodilist teleankrut, erinevates Grolandiga seotud saates 1990. aastate algusest kuni septembrini 2018, sealhulgas Les Nouvelles Neuves, CANAL International, Le 20 h 20, Groland Sat, 7 jours au Groland, Bienvenue au Groland, Groland Magzine, Groland.con, Made in Groland ja Groland Le Zapoï. Samuti režissööris koos Benoît Delépine'iga filmi 'Groland le gros métrage' 2015. aastal, tugevdades veelgi tema seost selle ainulaadse komöödiakavaga. Grolandi huumor põhineb absurdusel ning Moustic sai tuntuks kui fiktiivse riigi nägu. Telekast väljaspoolt on Jules-Édouard Moustic uurinud ka teisi loominguliske väljendusvõimalusi. Ta esitas jõuõhtu 'Moustic en gros' Théâtre du Rond-Point'is detsembris 2008 ja mängis lühifilmis 'Le Meilleur Ami de l'homme' aastal 2012. Alates 24. märtsist 2012 on ta juhtinud Mouv’ radio saadet 'Mouv’stic mix'. Ta on ka Black and Basque muusikapidustuse asutaja Bayonnes ja juhib piratraadiojaama nimega 'I Have A Dream'. Ta avaldas 'La Famille Patate' aastal 2000 ja 'Journal de moi' aastal 2003. Praegu elab ta Guétharys, Pyrénées-Atlantiques'is, kus ta on koos perega elanud umbes kakskümmend aastat. Ta peab Baskimaad oma 'puusalihtsaks', ja osaleb kohalikel kultuurisündmustel. Praegu on ta külaline ‘Ils font le Pays Basque’ saadetes.
Muriel Robin on prantsuse humorist, näitleja, režissöör ja lavastaja, kes sündis 2. augustil 1955 Montbrisonis (Loire'i departemangus). Tema vanemad, Antoine Robin ja Aimée Marie Joséphine Rimbaud, olid kingade kaupmehed. Tal oli kolm õde, neist noorim Nydia ja Martine. Pärast koolis raskusi ja gümnaasiumi lõpueksamite kahekordset kordustööd töötas ta 1975–1976 aastal pere poes kingi müüjana. 1977. aastal kolis ta Pariisi, et õppida Cours Florent'is näitlemist, ja hiljem võeti ta vastu Pariisi Rahvuslikku Draamiallikooli (Conservatoire national supérieur d'art dramatique de Paris), kust ta lõpetas 1980. aastal kiitusega. Konservatooriust lõpetamise järel naasis ta Saint-Étienne'i ja müüs lühikest aega kingi. Tema karjäär sai tõuke, kui ta liitus Roger Loureti teatrikompaniiga Les Baladins en Agenais Monclaris 1981. aastal, kus ta kohtas Elie Semouni ja Annie Grégoriot. Muriel Robini komöödiastiil on hõlmanud koostööd Pierre Palmadega, keda ta peagis meesalter ego’na. Ta kaastöötas ja esitas 1987. aastal etendust 'Maman ou Donne-moi ton linge, je fais une machine' ning saavutas laiemat avalikku tunnustust 1980ndate lõpus telesaates 'La Classe'. Tema esimene sooloetendus 'Les majorettes se cachent pour mourir' esilinastus 1988. aastal Roger Loureti lavastamisel. 1990ndatel mängis ta näidendites nagu 'Tout m’Enerve', 'Bedos-Robin', 'Feu la Ma La Mère' ja 'On purge Bébé', ning tegi kaasa filmis 'Les Visiteurs 2' 1997. aastal. 2007. aastal võitis ta rahvusvahelise Emmy auhinna teleseriaali "Marie Besnard, l'empoisonneuse" rolli eest. Alates 2001. aastast on ta olnud seotud 'La Chaine de l’Espoir'iga ning toetanud Enfoirés’i kontserte 1992. kuni 2007. aastani. Ta valmistub praegu uueks etenduseks, mis ühendab sürreaalset fantaasiat sensitiivse luuletusega, eesmärgiga 'taaslummatada' elu.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Ühendkuningriik
166
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
28
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
7
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
Prantsusmaal on pikaajaline ja eripärane komöödiatraditsioon, kus huumor mängib olulist rolli teatris, kinodes, telekastis ja otsepäevitsemises. Prantsuse koomikud on aastate jooksul loonud palju erinevaid komöödiavorme, alates teatrielamustest ja klassikalisest satiirist kuni tänapäevase stand-up'ini, sketšikomöödiani ja veebi sisuni.
GiggleTime'i kataloog koondab prantsuse koomikuid, stand-up esinejaid, komöödiakoomikuid, kirjanikke ja muid prantsuse komöödiale seotud isikuid. Uurige ülaltoodud profiile, et avastada koomikuid erinevatest põlvkondadest ja saada rohkem teada nende karjääri ja töö kohta.
Kaasaaegne stand-up on muutunud üha nähtavamaks osa Prantsusemeelse komöödiamaastikust. Koomikud esinevad spetsiaalsetes komödiaklubides, teatrites, kohvikutes ja teistes kohtades, esitades materjali, mis ulatub isiklikest lugudest ja vaatluslikust huumorist kuni sotsiaalse kommentaarini, satiirini ja absurdse komöödiani.
Prantsuse elav komödiatsirkus on eriti aktiivne Pariisis, kus esitajad leiavad arvukalt kohti ja publiku nii tuntud etendustele kui ka uutele numbritele. Komöödia esitatakse ka üle kogu Prantsusmaa linnade ja piirkondade, andes koomikutele võimaluse arendada publikku pealinna väljaspool.
Prantsuskeelne komöödia ulatub ka Prantsusmaa piiride taha, hõlmates esitajad ja publikuid laiemas prantsuskeelses maailmas.
Üks prantsuse komöödia eripärasid on üksiknäitus, kus koomik esitab publikule tervikpikkuses sooloetendust.
Need saated võivad sisaldada nii stand-up'i, jutustamist, teatripublikut, tegelasi kui ka stsenaariumi järgi mängitavat komöödiaste. Formaadist on saanud oluline osa Prantsuse populaarses meelelahutuses ja see on aidanud paljudel koomikutel luua äratuntava lavapildi.
Kuigi kaasaegne prantsuse stand-up jätkuvalt areneb, jääb komöödia ja teatrielamuse vaheline seos oluliseks Prantsusmaa komöökikultuuri iseloomujuhiseks.
Prantsuse komöödia on tugevalt esindatud nii kinos kui ka televisioonis. Koomikud liiguvad sageli üle elava etenduse, näitlemise, kirjutamise ja saatejuhi töölt, ning paljud esitajad ehitavad karjääri mitmes meelelahutuse vormis.
Prantsuse televisioon on tootnud hulgaliselt komöödiaprogramme, sketšisaate ja meelelahutusformaate, samas kui Prantsuse kinematograafial on pikk ajalugu edukatest komöödiafilmidest ja meeldetuletavatest koomilistest esitustest.
Stand-upi ja filminäitlemise vaheline seos on eriti huvitav Prantsusmaal, kus koomik võib alustada esinemisega laval enne üleminekut filmidele, telekavadele või muudele meelelahutusvormidele.
Prantsuse komöödias ei ole ühtegi kindlat stiili. Etendajad kasutavad vaatluskomeediat, satiiri, paroodiat, füüsilist komöödiat, karakteripõhist esitust, jutustamist ja improvisatsiooni.
Erinevad koomikute põlvkonnad on toonud lavale ka erinevaid mõjutusi. Varem tuntud esitajad ilmuvad jätkuvalt koos uute koomikute kõrval, kes kasutavad publiku ulatamiseks podcaste, YouTube'i, sotsiaalmeediat ja voogaldusplatvorme.
See traditsioonilise lavakoomia ja digitaalse meelelahutuse kombinatsioon on loonud rohkem võimalusi noortele prantsuslastest koomikutele oma publiku ja stiili arendamiseks.
Otsid prantsuse koomikuid, prantsuse stand-up koomikuid või komöödia näitlejaid Prantsusmaalt? Uuri GiggleTime kataloogi ülalpool, et avastada esinejaid erinevatest perioodidest ja Prantsuse meelelahutuse piirkondadest.
Otsi konkreetset koomikut või sirvi profiile, et avastada uusi nimesid. Individuaalsetel lehekülgedel võivad sisalduda biograafilised andmed, karjääri üksikasjad, esinemised, fotod ja muud huvitavad faktid.
Olenemata sellest, kas teile meeldib prantsuse stand-up, komöödiafilmid, telesaatejuhatajad, üksikisikute etendused või klassikaline prantsuse komöödia, GiggleTime muudab lihtsamaks huumori autori tundmaõppimise.
Meie kataloog laieneb pidevalt uute profiilidega, andes teile rohkem võimalusi tutvuda prantsuse komöödia maailmaga.
