Üleilmne talentide register

Koomikud: Prantsusmaa

Koomikute register: Prantsusmaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Prantsusmaa.

211 koomikud

Alex Métayer

Alex Métayer, keda sündis 19. märtsil 1930 Berre-l'Étangis Alexandre Marcel Jacques Métayerina, oli prantsuse humorist. Tema vanemad kolisid pere 1936. aastal Alžeeria, kus ta veetis oma nooruspõlve, kuni naasis 1945. aastal Teise maailmasõja järel Prantsusmaale. Ta näitas juba varakult muusikalist andekust, saades esikoha klarinetimängu eest ja töötades muusikuna, enne kui asus tegeleda teiste rollidega, nagu animaator, külavanem ja meelelahutusjuht Club Medis. Métayer alustas karjääri 1960ndate alguses esinedes kabareeides ja sai olulise tuntuse Georges Brassensi avaprogrammina Bobinos 1964. aastal. Ta jätkas oma maine arendamist, osaledes raadiosaates 'L'Oreille en coin' aastatel 1966–1968 ning esinedes erinevates prestiižsetes teatrites, sealhulgas Théâtre de la Ville, Olympia ja Casino de Paris. Tema komöödiastiil hõlmas laval valget kostüümi kandmist ja tavainimeste vaatlemist, sageli kaasates 'pied-noir' aktsenti ajast Alžeerias viibimisest. Ta juhtis ka saateid Bobinos, sealhulgas ‘Les femmes et les enfants d’abord’ 1983. aastal. Kogu karjääri jooksul lavastas Métayer arvukalt üksikisikuteateid, alustades 'Mémoire d'un amnésique' ('Amnesisti mälestused') 1975. aastal ja millele järgnesid pealkirjad nagu 'Nous on s'aime,' 'La Vie en VO' ja 'Merci disco.' Ta lavastas kolm filmi: 'La Vie des seins' (1973), 'Le bonheur se porte large' (1988) ja 'Mohamed Bertrand-Duval' (1991). 1993. aastal võitis tema etendus 'L'Opéra comique' Sacemilt Grand Prix de l'humour' auhinna ning kandideeris Victoires de la musique’l parima humoristi kategoorias. Tema viimane etendus 'Alex perd la tête,' esitleti 2000. aastal Théâtre du Palais Royalis, oli professorilik tooniga ja kajastas inimeste suhtumist. Alex Métayer suri 21. veebruaril 2004 Levallois-Perret’s vähki ning on maetud Montparnasse kalmistul; Berre-l’Étangis kannab tänav tema nime.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Alexandre Astier

Alexandre Astier on mitmekülgne prantsuse kunstnik, sündinud 16. juunil 1974. aastal Lyonis. Tema oskused on mitmekesised – ta on humorist, stsenaarist, helilooja, režissöör, monteerija, kirjanik ja ka näitleja. Tema vanemad, Lionnel Astier ja Joëlle Sevilla, on samuti näitlejad ja produtsendid, mis aitasid teda noorena teatrikunstiga tutvuma. Alexandre Astieri perepäritolu hõlmab isa poolt Gévaudani piirkonna juured ja ema poolt itaalia-hispaania päritolu, ning ta on näitleja Simon Astieri poolvend. Astieri kunstnikuteekäik algas ametliku muusikakoolitusega; ta õppis Lyoni Konservatooriumis muusikat alates kuueaastaselt, keskendudes kontrabassile, orkestratsioonile ja kooridele ning hiljem käis 1989. aastal Pariisis Ameerika Kaasaegse Muusika Koolis. Ta õppis ka näitlemist ja stsenaariokirjutamist. Tema varasemates töödes on hulka kuuluvad näitemängude kirjutamine ja esitamine, nagu 'Le Jour du froment' ja 'Nous crions grâce,' ning kaasautorlus, osatäitmine ja muusika loomine lühifilmidele, nagu Soyons sport ja Un soupçon fondé sur quelque chose de gras aastal 2001. Tema 2002. aastal lavastatud lühifilm Dies Irae oli tema kõige tuntuma loominguga, Kaamelott , aluseks. Ta on peamiselt tuntud Kaamelott’i poolest, teleseriaali, mille ta loobus, režissööris, kirjutas, monteeris, koostas muusikat ja mängis aastatel 2005–2009, algselt M6 kanalil. Neljast seitsmest lapsest on neli esinenud seriaalis. Astieril on ka rolle filmides nagu Hey Good Looking! (2006), Asterix at the Olympic Games (2006), LOL (2009) ja All Three of Us (2015). Ta režissööris David et Madame Hansen’i (2012) ning kaasrežissööris animafilme Asterix: The Mansions of the Gods (2014) ja Asterix: The Secret of the Magic Potion (2018). Ta on esinenud ka humoristlikes saates nagu Que ma joie demeure! (2012) ja L'Exoconférence (2014). Praegu kohandab ta Kaamelott’i filmitriloogiaks, mille esimene film, Kaamelott: Premier Volet , linastus 2021. Ta plaanib avaldada ka graafiliste romaanide sarja, Kaamelott Résistance , et sillutada vahet teleseriaali ja tulevate filmide vahel, ning selle projekti filmimine algas jaanuaris 2019. Alexandre Astier’l on Ardèche’is loss, kus ta hoiab oma muusikariistu.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Alma Brami

Alma Brami on prantsuse kirjanik, tuntud nii romaanide kui ka näitekirjanikuna. Ta saavutas esimese tunnustuse aastal 2008 romaani 'Sans elle' avaldamisega, mis pälvis palju auhindu. Selle algse edu järel jätkas ta romaanide avaldamist, sealhulgas 'Ils l’ont laissée là' aastal 2009 ja 'Tant que tu es heureuse' aastal 2010. Need kolm esimest romaani tõlgiti ja avaldati Hiinas septembris 2011, laiendades tema lugejaskonda rahvusvaheliselt. Ta kasvatas oma kirjanduslikku toodangut edasi romaanidega 'C’est pour ton bien' aastal 2012 ja 'Lolo' jaanuaris 2013, ning 'J’aurais dû apporter des fleurs' aastatel 2014 ja 2016. Brami loominguline tegevus ulatub romaanide peale. 2011. aastal avaldas ta oma esimese lasteraamatu 'Moi, j’aime pas comme je suis.' Ta on ka kirjutanud monoloogi 'Mardi c'est le jour du poulet' festivaliks 'Le Paris des femmes' aastal 2016, mida hiljem samal aastal ümberkirjutati pealkirjaga 'L’Ombre'. Tema hilisemad tööd hõlmavad romaani 'Ils sont moi, je suis eux,' mis ilmus 2023. aastal. Lisaks on Brami filmidele stsenaariumi kirjutaja ja kaastöölise stsenaariumile 'A Dangerous Game' Karine Sillaga. See draama, mis keskendub paarile ja nende külalisele, toodab Thelma Films ja linastub Prantsusmaal 20. jaanuaril 2027 pealkirja all 'Un jeu dangereux,' ning plaanitakse tema romaani 'Qui ne dit mot consent' filmikohandust. Brami looming hõlmab ka lastekirjandust, näiteks raamat "Je ne veux plus être un loup" ('Ma ei taha enam hunt olla'), mis on suunatud 3-aastastele ja vanematele lastele. Aurélie Grand'i illustreeritud raamat tegelikku eelarvamus ja loomade suhtes olevate stereotüüpidega, jutustades loo, kus erinevad loomad – sealhulgas hunt, siga, kits, limakas, uss, krokodill, karu ja hiir – tõusvad oma negatiivsete mainete vastu ning korraldavad üksteise eest hoolitsemiseks peo. Raamatut on kirjeldatud vabaduse ja vendluse oodi kui ka innustava kutse vabastada end ja olla iseenda jaoks. Alates 2024. aastast on ta viinud läbi intervjuusid sarjas "Alma invite," jätkates oma suhtlust publiku ja kaasloojatega.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Guy Fechner

Jean-Guy Fechner, kes sündis 2. märtsil 1947 Agenis, Prantsusmaal, on mitmekülgne meelelahutaja. Ta identifitseerib end näitlejana, humoristina, heliloojana, trummisoolo mängijana ja produtsendina. Tema pere hulka kuulub vend Christian Fechner, kes on samuti produtsent, ja poeg Sébastien Fechner, kes jagab sama ametit. 79-aastasena läheneb ta oma 80. sünnipäevale 2. märtsil. Fechneri karjäär algas juunis 1966, kui ta liitus muusikagrupiga Les Charlots, mis kandis algselt nime Les Problèmes. Ta asendas trummarina Donald Rieuboni ja jäi liikmeks kuni juunini 1976. Sel perioodil said Les Charlots tuntuks sugestiivsete laulude paroodiate kaudu ning saavutasid märkimisväärset edu filmis, sealhulgas esinemisi filmides La Grande Java , Les Bidasses en folie ja Le Grand Bazar . Enne nime Les Charlots kinnistamist läks grupiga läbi mitmeid nimemuutusi. Märkimisväärselt avasid Les Problèmes 1966. aastal The Rolling Stonesi kontserdi. Ta lahkus grupist pärast filmi Bons baisers de Hong Kong valmimist. Lahkunud Les Charlotsist, Fechner töötas oma venna poolt juhitavas Studios Fechneris. Tema filmograafias on umbes kümme filmi aastatel 1970–1975, samuti kaamerosa hilisemates produktsioonides nagu Trop c'est trop ja Au bistro du coin . Ta mängis peaosas ka filmides nagu Fools Run Amok in Spain (1972) ja The Cardboard Box (2004). Fechner on koostanud muusikat mitmele filmile, sealhulgas Les fous du stade , Les Charlots font l'Espagne ja Bons baisers de Hong Kong . Ta juhendas reklaamikampaaniaid Les Bronzés 3 jaoks. 1975. aastal toimetas ta nii näitlejana kui ka muusikaprodutsendina filmi Best Kisses from Hong Kong . Ta osales 2013. aasta dokumentaalsarjas Les Charlots Intime ja kohtus Les Charlotsiga taas mais 2016, et tähistada nende 50. aastapäeva, esinedes pea 40 aasta vahendusel. Ta liitus Les Charlotsiga aastal 2014 ja on endiselt selle liige. Fechneri karjäär kestis 43 aastat, hõlmates esinemisi teleseriaalides ja filmides. Ta astus üles Vivement dimanche 'il koos Les Charlotsiga aastal 2008 ja sai aastal 2013 'Les Grosses Têtes'i liikmeks. Aastal 2014 osales ta Hispaaniasse suunatud vanalinna muusikalisel kruiisil ning avaldas aastal 2012 raamatu Définitivement Charlots . Aastal 2022 esines ta näidendis Les Vieux fourneaux . Fechneri seas juhtus aastal 2022 AVC (insult). Praegu elab ta vaikset elu kaameratest eemal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Hugues Lime

Jean-Hugues Lime (sündinud 2. detsembril 1958 Montferleilis) on prantsuse näitleja, kes tegi esimesed sammud Bouvardis. Ta töötab ka režissööri ja kirjanikuna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Jacques Peroni

Jean-Jacques Peroni on prantsuse humorist, sündinud 21. veebruari 1953, kuigi mõned andmebaasid väidavad, et ta sündis 1955. aastal. Ta kasvas Pariisis ja käis Voltaire'i gümnaasiumis 11. arrondissementis. Tema isa, Victor Peroni, oli spordikorrespondent, kes töötas sellistes väljaannetes nagu L'Equipe, France Football ja Football magazine. Peroni alustas karjääri 1970ndatel mängukirjutamisega café-théâtres's, vahel koos Jean-Paul Sèvresiga ja teiste humoristidega nagu Jean-Hugues Lime. Ta on abielus ja tal on poeg nimega Jules. Peroni komöödiastiil hõlmab sõnade pilke ja keelemänge, mida sageli kirjeldatakse terava keeluga ja roosilise mõtlemisega. Ta on kirjutanud ja esitanud näidendeid, sealhulgas 'Couple moi l'souffle' (1979), 'Les blaireaux sont fatigués' (1982) ja 'J'aurais pu être votre fils' (1982). Alates 1982. aastast osales ta telesaates 'Le Théâtre de Bouvard'. Ta on kaasa töötanud ajakirjades nagu Hara-Kiri ja La Grosse Bertha. Temati tuntakse sageli Peroni nime all. Tema kirjutamist iseldatakse kibedaks, kuid naljakaks ning ta ei säästa kedagi – naisi, kunstnikke, poliitikuid ega tabuteemasid. Suurem osa Peroni hilisemast karjäärist on keskendunud tema koostööle Laurent Gerraga. Nad juhatasid koos Euroopa 1 raadios saadet 'En route vers l'an débile', ning hiljem RTL-is 'Le Grand Juron' ja 'Un doigt dans l'actu', alates 2007. aastast. Nad lõid Laurent Gerra esimese sooloetenduse aastal 1999 ja jätkasid koostööd ka järgnevate etendustega. Peroni on autori kolme CD-albumi, mida Laurent Gerra esitab: 'Ma cabane au fond du jardin' singel ning kogud 'RTL Élections matinales' ja 'Élections matinales volume 2'. Peroni oli regulaarne osaleja raadiosaates 'Les Grosses Têtes' maist 1998 kuni aprillini 2021, võites Le Grand Concours des Grosses Têtes nelja korda (2004, 2005, 2006, 2008). Märtsis 2021 kritiseeris ta avalikult 'Les Grosses Têtes' saadet ja Laurent Ruquier’d, millega lõppes tema 22 aastat kestnud osalemine. Ta on raamatu autor mitmete raamatute seas, sealhulgas 'Les Carnets d'un malfaisant' (2004) ja 'Remettez-nous ça' (2008).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Marie Bigard

Jean-Marie Bigard, kes sündis 17. mail 1954 Fontaine-Luyères's, Aubes, on prantsuse koomik, näitleja, kirjanik ja režissöör. Ta on praegu 72-aastane. Tema perekonda kuulub neljas ja viimane laps lihtsast perekonnast; isa oli lihatöötleja, kes lõpetas töö tervisemääruste tõttu, ja ema töötas autotööstuse alltöövõtja juures. Suved veedeti Aube'i talus emapere vanavanematega. Bigardil olid raskused koolis, ta kordas neljandat klassi, kuid sai 16-aastaselt üldmehhaanilise BEPi. Ta töötas lühikest aega bensiinijaama teenindajana ja hiljem asutas ettevõtte, mis müüs vanu Citroën Traction Avant'e. Tema varasemad kogemused hõlmasid tööd tehases töötuskindlustushüvitiste kogumiseks ja baarmenitööd Troyes's ema toetamiseks, kes põdes tõsist haigust. Bigard alustas karjääri esinedes stand-up komöödiaga ja kaasa aegaandes skeitsisaadetes. Laialdasema tunnustuse saavutas ta 1980ndate keskel ja kirjutas üle 100 skeitsi Laurent Baffiega 'The Class'i jaoks. Ta on ka skriptinud komöödikollektiivile Dummies programmis 'Nowhere'. Tema ühemeliseid esitusi, mille esimene oli ‘You Said Bigard’ (1988), tuntakse Prantsusmaal nende vulgaarsuse ja vastandusuurimuse poolest. Karjääri jooksul on Bigard mänginud arvukates filmides, sealhulgas 'Philosophale' (2001), 'Clérambard' (2010), 'The Professional Secrets of Dr. Apfelglück,' 'Arlette,' 'The Box' ja 'And Now... Ladies and Gentlemen' (2002). Ta andis ka häält Beefyle prantsuskeelses versioonis filmist 'Little Nicky' ning režissööris, kirjutas ja mängis peaosas filmis 'The Soul-Sister' (1999). Tema kõrgelt hinnatud töö Rotten Tomatoes'es on 'And Now... Ladies and Gentlemen' 47% reitinguga. Bigardi karjääri on ulatunud filmist ja telekavast ka kaugemale; ta esines Pariisi-Bercy Arenal ja Stade de France'is. Ta juhtis raadiosaadet 'Les pieds dans le plat' Euroopa 1-s aastatel 2014–2016. Tema isiklikus elus on abielud Claudia Bigardiga (1991–2009) ja Lola Maroisiga (alates 2011), kellega tal on kaksikut Jules, Florian Jourda ja Bella, ning tütar Sasha. Lola Marois kaitseb avalikult Bigardi õigust vaba sõna kasutamisele ja kirjeldab nende suhet kui 'tingimusteta sidet'. Hiljuti on Bigardil olnud terviseprobleeme, sealhulgas kukkumine märtsis 2024, sellele järgnenud käimisraskused, reabilatsioon ja kolme insuldi (AVC) avalikustamine juulis. Ta on praegu meditsiiniliselt korralikult järelvalve all ning on ilmunud Laurent Baffiega. Vaatamata nendele muredele jagab Lola Marois infot tema heaolust ning ta tegi äsja ülesastumise saates ‘Tout beau tout n9uf’ 9. juunil 2026, kus kirjeldatakse teda heas vormis olevat.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Marie Proslier

Jean-Marie Proslier (sündinud 2. veebruaril 192 8 Montargises (Loiret) ja suri 15. novembril 1997 Évreux's (Eure) oli prantsuse näitleja, humorist ja kirjanik. Kui ei, siis pole ta kinos kunagi mänginud muud kui teise taseme rolle, on ta suutnud paljudes visandites ja isegi reklaamides oma komöödiatunnet avaldada. 21. sajandil kõige meeldejäävamaks teeb selle Solcarlus, reklaamikoha "Le Péplum" keskne figuur, mille lavastas Dino Risi Terra pesuvahendi reklaamimiseks S.C. Johnson.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Noël Brouté

Jean-Noël Brouté on prantsuse näitleja, kes sündis 24. septembril 1962 Versailles's. Tema varasem haridus hõlmas kaks aastat Beaux Artsi koolis Versailles's [3], millele järgnesid näitlejatunnid [4]. Ta täiustas oma oskusi veel kahes aasta jooksus Versailles' konservatooriumis [5] ja kahe aasta vaba kursusel Cours Florent'is [6]. Brouté debüteeris laval Benno Bessoni juhendamisel, kes lavastas 'Mille Francs de récompense' [7], etenduses, kus ta ka ise osales 1990. aastal [16]. Tema filmikarjääri algas 1984. aastal filmiga ‘Souvenirs, Souvenirs’ [9] ja hõlmas kameo-rolli filmis 'Coup de foudre' 1983. aastal [8]. Kogu karjääri jooksul on Brouté esinenud arvukates filmides ja teatriproduktsioonides. Ta mängis Otto Gazini 1998. aasta filmis "Dieu seul me voit" [10], samuti Albert Jeanjeani sõpra samas filmis [11]. Tema rollid ulatuvad 'Le Mystère de la chambre jaune' (2003) peaosas Sainclairina, Rouletabille'i teise mehena [12] ja 'Le Parfum de la dame en noir' (2005) [13]. Ta on kaasaelnud filmides nagu 'Liberté-Oléron', 'Bancs publics' ja 'Adieu Berthe' [14], ning 'Le bonheur a encore frappé' aastal 1988 [15] ja 1986 [30]. Ta mängis peaosas 'Les prouesses de Clément Dujar' (1991) [31] ja tegi kaasa teleseriaalis ‘Navarro’ aastal 1991 [32]. Brouté andis välja mitmeid saateid, sealhulgas 'On s'en fout, nous on s'aime' (1982) [27], 'A nous les garçons' (1984) [28], 'L'épi d'or' (1985) [29] ja 'Le bonheur a encore frappé' (1986) [30]. Hiljutisemalt on Brouté osalenud mitmes lavastuses. Ta esines 2016–2017 aastal turnees "Härra Peep ja tema teenijad" ('Le Bourgeois gentilhomme') mängides Le Maître tailleur, Covielle'i rolli etenduses, mis tähistas näidendi 350. aastapäeva [22] [55-57]. Denis Podalydèse poolt lavastatud ja kaasa tegevusega produktsioon on comédie-ballet, mille muusikat on kirjutanud Lully ja kostüüme kujundanud Christian Lacroix [58-60]. Ta on esinenud ka "Armastuse triumfis" ('Le Triomphe de l'amour') (2018) [23], "Ühes viimase karnavaliõhtu pidustustes" ('Une des dernières soirées de carnaval') (2019) [24], "Kuus aega maal" ('Un mois à la campagne') (2022-2023) [25] ning on planeeritud 'Meie, kangelased' ('Nous, les héros') aastal 2025 [26]. Brouté on teinud koostööd Laurent Baffiega mitmel projektil, sealhulgas 'Ilma filtrita' ('Sans filtre') [48-49] ja varem aastal 2001 'Seks, petmine ja üldkultuuris' ('Sexe, magouilles et culture générale'), töötades koos 'jõudsa naljaajaja' meeskonnaga [53]. Ta on esinenud ka "Nalikus" ('Le Comique') [54] ning mänginud peatsit 'Jääda hüvasti Berthega - vanaema matustel' ('Adieu Berthe - L'enterrement de mémé') (2011) [46].

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Pierre Coffe

Jean-Pierre Coffe (sündinud 2. märtsil 4. märtsil 193 8 Luneville en Meurthe-et-Moselle'is ja suri 29. märtsil 2016 Lannerays Eure-et-Loir's) oli prantsuse raadio- ja telesaatejuht, humorist, gastronoomiline kriitik, kirjanik, kokk ja näitleja.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Yves Lafesse

Sündinud 1. märtsil 1957 Pontivys Morbihanis Jean-Yves Charles Lamberti nime all, võttis ta kasutusele pseudonüümi Jean-Yves Lafesse. Suri 22. juulil 2021 Vannesis, samuti Morbihanis, tunnistati ta prantsuse koomikuks ja näitlejaks.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Muriel Robin

Muriel Robin on prantsuse humorist, näitleja, režissöör ja lavastaja, kes sündis 2. augustil 1955 Montbrisonis (Loire'i departemangus). Tema vanemad, Antoine Robin ja Aimée Marie Joséphine Rimbaud, olid kingade kaupmehed. Tal oli kolm õde, neist noorim Nydia ja Martine. Pärast koolis raskusi ja gümnaasiumi lõpueksamite kahekordset kordustööd töötas ta 1975–1976 aastal pere poes kingi müüjana. 1977. aastal kolis ta Pariisi, et õppida Cours Florent'is näitlemist, ja hiljem võeti ta vastu Pariisi Rahvuslikku Draamiallikooli (Conservatoire national supérieur d'art dramatique de Paris), kust ta lõpetas 1980. aastal kiitusega. Konservatooriust lõpetamise järel naasis ta Saint-Étienne'i ja müüs lühikest aega kingi. Tema karjäär sai tõuke, kui ta liitus Roger Loureti teatrikompaniiga Les Baladins en Agenais Monclaris 1981. aastal, kus ta kohtas Elie Semouni ja Annie Grégoriot. Muriel Robini komöödiastiil on hõlmanud koostööd Pierre Palmadega, keda ta peagis meesalter ego’na. Ta kaastöötas ja esitas 1987. aastal etendust 'Maman ou Donne-moi ton linge, je fais une machine' ning saavutas laiemat avalikku tunnustust 1980ndate lõpus telesaates 'La Classe'. Tema esimene sooloetendus 'Les majorettes se cachent pour mourir' esilinastus 1988. aastal Roger Loureti lavastamisel. 1990ndatel mängis ta näidendites nagu 'Tout m’Enerve', 'Bedos-Robin', 'Feu la Ma La Mère' ja 'On purge Bébé', ning tegi kaasa filmis 'Les Visiteurs 2' 1997. aastal. 2007. aastal võitis ta rahvusvahelise Emmy auhinna teleseriaali "Marie Besnard, l'empoisonneuse" rolli eest. Alates 2001. aastast on ta olnud seotud 'La Chaine de l’Espoir'iga ning toetanud Enfoirés’i kontserte 1992. kuni 2007. aastani. Ta valmistub praegu uueks etenduseks, mis ühendab sürreaalset fantaasiat sensitiivse luuletusega, eesmärgiga 'taaslummatada' elu.

Vaata profiili