Üleilmne talentide register

Koomikud: Prantsusmaa

Koomikute register: Prantsusmaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Prantsusmaa.

211 koomikud

Charles Prince

Prantsusmaal sündinud filminäitleja ja koomik Charles Prince, algselt nimega Charles Ernest René Petitdemange, sündis Maisons-Laffittes 27. aprillil 1872. Ta alustas karjääri laval, võites komöödia eest esimese preemia. Tema nägu, mida iseloomustas ülespoole keeratud nina, sobis hästi koomiliste rollide kehastamiseks. Prince esines algselt laval ja hiljem leidis tööd Pathé Frères'is aastal 1908. Ta töötas oma karjääri jooksul näitlejana, režissöörina ja stsenaariumi autorina. Prints saavutas rahvusvahelise kuulsuse 'Rigadini' karakteri kaudu, mille ta lõi mitmes lühifilmis, mida režisseris Georges Monca aastatel 1910–1920. Ta mängis üle 200 'Rigadin' filmi aastatel 1909–1920, kehastades tegelaskuju, mis meenutas Max Linderi 'Maxi', mõlemad kujutades ülemklassi esindajaid, kes pidevalt probleemidega kokku puutuvad. See populaarsus tegi temast Esimese maailmasõja eelsel perioodil teine suurima filmistaari globaalselt, kohe Max Linderi järel, ja teda peeti Linderi konkurendiks. Rigadinina tuntud esitaja sai erinevates rahvusvahelises keskkondades erinevaid hüüdnimesid, sealhulgas Moritz Saksamaal, Whiffles Suurbritannias ja USA-s ning Tartufini Itaalias. Filme, kus mängis Prince, olid Rigadin Directeur de Cinéma (1912), Rigadin et le Chien de la Baronne (1912), Rigadin Peintre Cubiste (1912), Rigadin aux Balkans (1912) ja Rigadin, Winetaster (1913). Kuigi tema populaarsus vähenes 1920. aastaks, jätkas Prints filmitööd, sageli kõrvalosades. Ta lavastas filme nagu Le Contrôleur des wagons-lits (1913) ja La Mariée récalcitrante (1916) ning kaasosutas mitmeid filme Georges Moncaga. Ta kirjutas stsenaariumi filmile Rigadin reçoit deux jeunes mariés (1914). Tema hilisemad filmiväljapanemised olid *A Royal Family* (1915), *Kiss Me* (1929), *Departure* (1931), *His Highness Love* (1931), *Buridan's Donkey* (1932) ja *His Best Client* (1932). Prints abiellus Aimée Camponiga aastal 1900, kellega tal oli tütar Renée Petitdemange (1901–1993); nad lahutasid end aprillis 1905. Seejärel abiellus ta Emily Straham Cageriga aastal 1908, lahutades temaga 1909. aastal ja seejärel Gabrielle Marchouga aastal 1909. Charles Prince suri 17. juulil 1933 Saint-Maur-des-Fossés's, jättes maha pärandi, mis hõlmab tema lapselapse filministi Cris Ubermanni ja kahe ‘Rigadin’ lühifilmi säilimise aastal 2010.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Daniel Prévost

Daniel Prévost on prantsuse näitleja, koomik ja kirjanik. Sündinud 20. oktoobril 1939 Garches's, kasutas ta ka nime Denis Forestier. Tema vanemad olid Mohand Aït-Salem, kes pärines Alžeeria Kabylie piirkonna berberi suguvõlast, ja Micheline Chevalier. Ta õppis Pariisis teatrikoolis, lühikeseks ajaks rue Blanche'i koolis. Prévost alustas karjääri laval esinemise ja kohalike kabaree'des mängimisega ning debüteeris teatris Un certain M. Blot 'is Michel Serrault'ga koos. Tema televisiooni- ja filmikarjääri algusaeg oli 1960ndatel, kus ta mängis režissööride nagu Gérard Pirès, Michel Audiard ja Jean Yanne käe all. Karjääri alguses esines ta Boby Lapointe'iga ning tutvus Jean Yanne'iga, kes pidustas teda lemmiknäitlenuna. Ta alustas telesaadetes osalemist 1960ndatel Jean-Christophe Avertyga. Aastatel 1975–1976 saavutas ta populaarsust Jacques Martini satiirilise uudiste saate *Le petit rapporteur* segmentides, mis suurendas märkimisväärselt tema avalikku tuntust. Tema huumori on kirjeldatud kui "sõlgavat". Ta koostöös Pierre Bontega tegi saates segmenti Montcuqi küla kohta. Prévost on enim tuntud oma rolli poolest maksuinspektori kohal filmi Le petit rapporteur ning hiljem maksuinspektori kohal Francis Veberi 1998. aasta komöödias Le Dîner de Cons . Ta võitis selle rolli eest 1998. aastal Cesari auhinna parima naise kõrvalosa eest. Ta on meelitanud Prantsuse publikut üle neljakümne aasta, esinedes arvukates filmides ja laval. Tema kõrgelt hinnatud film on The Crime Is Mine (2023), samas kui kõige madalama hinnanguga on Little Nicholas (2009). Ta mängis kommunisti raudteetöölise nimega Rochard filmis Uranus (1990) ja tegi selles filmis kaasa Gérard Depardieu kõrval. Daniel Prévost on näitlejate Söreni, Erlingi ja Christophe Prévosti isa. Ta abiellus 1960ndatel Jette Bertelseniga (Yette), kes suri aastal 2007. Viimastel aastatel on ta esinenud produktsioonides nagu La Vérité si je mens ! 2 (2001), Les vacances du petit Nicolas (2014) ja mänginud näidendites nagu Les Stars . Ta sai 2008. aastal Globe de Cristali auhinna teleseriaali René Bousquet ou le Grand Arrangement rolli eest.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Darry Cowl

Darry Cowl, keda sündis 27. augustil 1925 Vittelis, Vosges'i departemangus, Prantsusmaal, André Pierre Darricau nimega, oli prantsuse koomik, näitleja ja muusik. Ta suri 14. veebruaril 2006 Neuilly-sur-Seine'is, Hauts-de-Seine'i departemangus, 80 aasta vanusena kopsukraadi komplikatsioonide tõttu. Algselt püüdis ta alustada karjääri muusikuna, heliloojana ja kirjanikuna, õppides Pariisi konservatooriumis klaverit ja klassikalist muusikat, kuid lõpuks keelduti temast. Ta alustas oma komöödiakarjääri pianistina kabaree's, võttes endale pseudonüümi ‘Darry Cowl’, mida ta kirjeldas kui 'à l'américaine'. Cowl sai tuntuks pärast rolli Sacha Guitry filmis "Mõrtsukad ja varaste" (1956). Ta tegi sageli kaasa Sacha Guitry filmides, sealhulgas 1957. aastal valminud "Kolmik mängib kaarti". Tema varased sketšid laval ja telekast aitasid tal juba 1950ndate alguses kuulsaks saada. Ta lõi tegelase nunnutava, segase inimese kujul, kellel oli kõnehäire ja harjumus, et juuksed langevad suhu, integreerides kokarussikasse oma komöödiapersonaazi; ta arutas selle põhjusi ja tagajärgi 1984. aastal saates "Täna on elu". Tema esimene peatsis oli filmis "Le Triporteur" (1957), mis meelitas ligi viis miljonit vaatajat. Ta mängis ligikaudu viies filmis aastas kolmkümmend aastat, osaledes sellistes filmides nagu "Paha neiu" (1956), "Pariisi paleehhotel" (1956), "Kolmik mängib kaarti" (1957), "Kangelaslik rändur" (1962) ja paljud teised. Kogu oma karjääri jooksul mängis Darry Cowl mitmesugustes filmides, sealhulgas "Ära puutu valget naist!" (1974) major Archibaldi rollis, "Arrete ton Char Bidasse" (1978) ja "Üks öö Rahvuskogus" (1988). Ta tegi tihti koostööd Francis Blanche'iga (22 korda) ja Michel Galabru'ga (20 korda).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Eddy King

Eddy King on prantsus-quebec'i huumorist, koomik ja kirjanik. Sündinud 14. detsembril 1982 Goussainville'is, Prantsusmaal, kasvas ta Pariisi lähedal, täpsemalt Goussainville'is, Val d’Oise'is. Tema vanemad on pärit Kongost ning ta on Demokraatliku Kongo Vabariigi presidendi Félix Tshisekedi sugulane. Eddy King on kahe lapse vanem, tal on õde. Ta emigreerus perega Quebec'i aastal 1995, olles tol ajal 13-aastane, mis tähistas tema elus olulist muutust ja mõjutas hiljem tema koomilist vaatenurka. Varasematel aastatel näitas Eddy King afiinsust esituskunstide vastu. Kõrgkoolis asutas ta sõbraga räpiansambli Dögone Tribe. See ansambel võitis Hip Hop 4ever Festivalil Montreali 2004. aastal auhinna parima räpiansambli eest. Ta arendas kirg stand-up komöödia vastu pärast saadete animatsiooni loomist ning püüdis kaks korda liituda École nationale de l’humouriga, kuid saadigi tagasi lükatud. Vaatamata nende takistustele jätkas ta tekstide kirjutamist ja esinemist avatud mikrofonide öistel. 2007. aastal sai ta Juste Pour Rire Uute Talentide Konkursil 'Coup de cœur' auhinna. Seejärel esines ta 2009. aastal Rachid Badouri galal tükiga nimega 'Tintin au Congo', teenides publikult kiitust ja kaastunnet. Samal aastal kuulutati teda Juste Pour Rire festivalil aasta avastusena. Eddy King esitles oma esimest sooloetendust nimega "Eddy King" 2011. aasta lõpus Montrealis St-Denise Teatris ja Coucous Comedy Show's. See etendus touras kuni tema 30. sünnipäevani aastal 2012, viies esinemised Prantsusmaale, Belgiasse ja Haiti saarele. Alates sellest on ta esinenud mitmes telesaates, sealhulgas "Cliptoman," “L’Heure est grave,” "Laugh Out Loud with Kevin Hart" ja "Par ici l’été." Tal on ka filmiprole, eriti Belgia filmis "Marokko Gigolod" 2013. aasta alguses ja Denys Arcandi "La Chute de l’empire américain" aastal 2018. Eddy King esineb laialt Kanadas, mängides nii prantsuse kui ka inglise keeles ning on esinenud mitmel Just For Laughs galal. Teda peetakse üheks silmapaistvamaks kunstnikuks Quebeci huumorimaailmas. Tema komediat kirjeldatakse nii naljakavana kui ka intelligentse, sageli keskendudes tema pereelule, kogemustele ja veendumustele. Ta valmistub praegu oma teise sooloetenduse jaoks, nimega "Mokonzi."

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Hervé Villechaize

Hervé Jean-Pierre Villechaize, sündinud 23. aprillil 1943 Pariisis, oli prantsuse näitleja. Tema vanemad olid Evelyn Recchionni ja André Villechaize; isa oli kirurg, kes püüdis leida ravi Hervé kääbustele, mille põhjuseks oli tõenäoliselt endokriin häire. Ta sündis Pariisi natside okupatsiooni ajal, tal olid saksa juured ja kolm venda: Philippe, Patrick ja Jean-Paul. Ta on ka ajakirjaniku ja telepresenteri Thomas Villechaize'i onu. Villechaize alustas algselt karjääri kunstnikuna. 1959. aastal käis ta Beaux-Artide koolis ja 1961. aastal eksponeeriti tema kunstitöid Pariisi muuseumis. 21-aastaselt kolis ta 1964. aastal New Yorki maalimis- ja fotograafiat õppima, asustudes boheemlaslikus piirkonnas. Ta õppis inglise keelt telekast vahendusel ning töötas kunstniku, maalijana ja fotograafina, modellides ka fotode jaoks National Lampoon ile. Ta esines Off-Broadway lavastustes ja töötas aastatel 1971–1973 Harvey Comicsi abikoosseisuna koomiksiraamatute joonistamisel, sealhulgas sarjades nagu Casper ja Richie Rich . Tema filmidebüüt toimus 1966. aastal prantsuselt-ameerika filmis Chappaqua . Villechaize saavutas rahvusvahelise tuntuse oma rolli eest Nick Nackina 1974. aasta James Bondi filmis The Man with the Golden Gun (Kuldmistung), ja hiljem Tattoona Ameerika teleseriaalis Fantasy Island (Fantaasiasaar) aastatel 1977–1983, osaledes 131st 155 episoodist. Alates 1977. aastast hääletas ta ka Oscar the Grouchi jalgade eest Sesame Street ’is (Sesam tänav). Tema karjääri hulka kuulusid ka esinemised filmides Airplane II: The Sequel (Lennuk II: Järeltriloogia) (1982), The Fall Guy (Kõrgelennujahtija) ja Forbidden Zone (Keelatud tsoon). Palksisaldusvaidlus viis tema vallandamiseni Fantasy Island ’ist aastal 1983. Ta tegi posthumse ilmumise 2015. aasta Heinekeni James Bondi reklaamis ning tema viimane telesaatamine oli The Ben Stiller Show ’s (Ben Stilleri saade) 1992. aasta sügisel. Hervé Villechaize suri enesele mõjunud surmaga 4. septembril 1993 Hollywoodis, Californias, 50-aastaselt; tema tuhad laiali puistati Point Fermin’is.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jeff Panacloc

Sündinud 8. septembril 198 6 Nogent-sur-Marne'is Val-de-Marne'is, töötab Damien Colcanap, paremini tuntud kui Jeff Panacloc, kõhurääkija ja prantsuse humoristina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Johan Golden

Johan Golden on mitmekülgne Noorvea päritolu tegelane, keda tuntakse koomikuna, muusikuna, endisena poliitikuna ja raadio/televiisisaatejuhi. Ta võitis avaliku tähelepanu algselt raadiosaate XL kaudu. Goldeni varajase karjääri hulka kuulus ka poliitikasse sisenemine, kui ta 2001. aastal Oslo Norra parlamendivalimistel kandideeris Det Politiske Partist loosungiga „Sinu orjaks parlamendis“. Lisaks sellele on ta bändi DDR liige, mis tõestab tema muusikalisi andeid. Johan Goldeni ja Atle Antonseni koomiline partnerlus on olnud oluline osa tema karjäärist. Nad juhtisid koos teleprogrammi "En L.U.N. Aften med Golden og Antonsen" Metropolil ning jätkasid hiljem koostööd P4-s "Misjoneniga", arendades see varemast raadioprogrammist. Varem on ta koos Atle Antonseni juhtinud "Kommisjonit" Kanal 24-s. Praegu juhib Johan Golden koos Henrik Elvestadiga komedia-saadet "Golden Goal", mida näidatakse Norra TV2-s. Saade keskendub spordile ja sisaldab sportlaste intervjuusid, uurides nii tuttavaid kui ka haruldasemaid spordialasid kogu maailmas. Saade 'Kuldne Värav' debüteeris 2006. aastal ning selle esimese hooaja jooksul astusid üles tuntud külalised, sealhulgas Åge Hareide, John Shittu, Arne Scheie, Linn Githmark, Tommy Ingebrigtsen, Davy Wathne, Ståle Solbakken ja Gunde Svan. Lisaks telesaadetele on Golden tuntud ka loova lähenemise poolest; 2011. aastal leiutasid ta ja Henrik Elvestad mullijalgpalli – lõbusat jalgpalli variatsiooni, mille nad esmakordselt tutvustasid saates 'Kuldne Värav'. Saate uurimine nende variatsioonide kohta rõhutab Goldeni mängulist lähenemist komöödiale ja meeleolule.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Julie Ferrier

Julie Ferrier, kes sündis 5. detsembril 1971 Courbevoies, on prantsuse näitleja, koomik, tantsija, kirjanik ja teatrijuhataja. Ta pärneb emapoolselt kaheksa põlve teatriloojatest perekonnast, samas kui tema isa töötab arstivaldkonnas. Tema kasvatamine toimus Noisy Le Grand'i elamuprojektis (Seine-Saint-Denis). Ferrieri kunstnikkareis algas ametliku tantsuõppega, esmalt õppides klassikalist ja džässitantsu. Ta pühendus sellele professionaalselt kümme aastat, tehes koostööd koreograafidega nagu Philippe Decouflé, Redha ja Rick Odums. Tema varajase karjääri oluline hetk oli tantsijana esinemine 1992. aasta taliolümpiamängude avatseremoonial Albertville'is. Tema ametlikuks õppeks kuulusid Pariisi konservatooriumis alates 1988. aastast õpingud ning osalemine Fratellini tsirkuskooli akadeemias. Ta õppis ka Jacques Lecoqi rahvusvahelises teatrikoolis aastatel 1996–1998, lõpetades 1998. aastal. Ferrieri karjäär hõlmab laval, filmis ja televisioonis tööd. Ta mängis 1995. aastal lühifilmis *Sensuelle solitude* ning mängis Isabelle Nanty poolt 2004. aastal valminud filmis ‘Täna on Ferrier.’ Tema ühe naise etendus, samuti pealkirjaga 'Täna on Ferrier,' saavutas 2006. aastal nii avaliku kui ka kriitilist edu, mille eest ta pälvis SACD Uus Talendi Üheinimese Etenduse auhinna. 2007. aastal andis ta häält animatsioonisarja *Moot-Moot* tegelastele ning mängis 2008. aastal filmis *Mademoiselle* (prantsuse kohandamine 'Ladykracherist') peamist naispeost. Tema filmirepertuaaris on kaheksa filmi, sealhulgas *Madame Irma* (2005) ja *Micmacs à tire-larigot* (2009), kus ta mängis "kummist naist". Ta on esinenud ka arvukates teistes filmides ja teleseriaalides. 2010. aastal kandideeris ta César auhinnale parima naispeosiiski rolli eest. Praegu esitab ta etendust "À ma place, vous Ferrier quoi?", kus astuvad üles neli drag-näitajat ning mida kirjeldakse kui 'cabaret foutraque à gogo,' sisaldades tantsu, näitlemist ja laulmist kostüümidega nagu ‘cagole à roller’ ja ‘kunstide õpetaja pidžamas.’ Ta liitus hiljuti M6 saatega *Les Traîners* mais 2024 ning on 2025. aastal Dinani Lühifilmifestivali kaheksanda hooaja žürii esimees.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Kee-Yoon Kim

10. detsembril 1983 Berliinis sündinud Kee-Yoon Kim oli Korea päritolu prantsuse laulja-laulukirjutaja, humorist ja advokaat. Tema esimene EP, nimega Palli Palli, ilmus 19. jaanuaril 2023, produtseeris Sylvie Hoarau Brigitte duost.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Mohamed Said Fellag

Mohand Fellag, tuntud ka kui Mohamed Fellag, mõnikord lihtsalt Fellag või Mohamed Saïd Fellag, sündis 3. märtsil 1950 Azeffounis Alžeerias. Ta töötas Alžeerias näitleja, humoristi, lavastaja ja kirjanikuna ning väljendas end Kabyle, araabia ja prantsuse keeles.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Douglas

Pierre Douglas, keda sündis Pierre Melonina 17. augustil 1941 Saint-Germain-en-Laye's, on mitmekülgne prantsuse tegelane. Tema teine eesnimi, Douglas, peegeldab isa imetlust Douglas Fairbanksi vastu. Ta töötab ajakirjanikuna, šansoonilaulisena (laulja-luuletajana) ja näitlejana ning on tuntud koomikuna. Douglas'i karjääri algus oli juulis 1970 ajakirjanduses, töötades reporterina Europe 1 raadios enne RTL-isse liitumist 1973. aastal. Aastal 1976 juhtis ta piirkondlikke teleuudiseid France 3 Limoges's ja seejärel töötas TF1 poliitilises osakonnas alates jaanuarist 1977. Suurem muutus toimus 1977. aasta juulis, kui Douglas alustas laval esinemist Thierry Le Luroni kohtumise järel. Ta saavutas kiiresti tuntuse, olles 1978–1982 aastal koos Annette Pavyga France Interi hommikuprogrammi saatejuht. Jäid peale selle veel tele-esinemised, sealhulgas 1980 aastal koos Jacques Martiniga Antenne 2 programmi *Incroyable mais vrai!* saatejuhiroll ja *La Fortune du pot* vedamine France Interis kuni selle tühistamiseni augustis 1982. Ta juhtis ka TF1 programmi *Restez donc avec nous* Denise Fabre'i ja Garcimore'iga. Douglas'i näitlejakirjelduses on teatrimängud Robert Manueli ja Bernard Ménezi lavastustes ning filmrollid Jean Poireti, Michel Serraulti ja Lino Venturaga. Ta tegi kaasa filmides La Deuxième Vérité (2003) ja Sous le soleil , osales 2006. ja 2007. aastal Théâtre des Ânes’i revüüs, aidates kaasa Sarkozix le Gaulois ’ile. 2013. aastal mängis ta filmis La Nuit des étoiles ja esitas peaosa Jean-Pierre Dopagne’i ühemehelises näidendis Prof! , mis debüteeris Avignoni festivalil. Alates 2016. aastast on ta regulaarne teleseriaalis Scènes de ménage Viktorina. Ta on Alphonse Allais’ akadeemia liige alates 2016. aastast ja avaldas novembris 2007. aastal On n'a pas fini de rigoler . Douglasel on muusikalist tausta, sealhulgas üheteistkümneaastane orkestri dirigeerimise õping Jean-Claude Hartemanniga ning ta võtab praegu klaasipianou tunde Saint-Maur des Fossés’i konservatooriumis. Tulemas on esinemine Adrian Washingtoni, Bruce Brilliance’i, Ben Katzneri, Khadijah Cooperi ja Comrade Trippi kõrval.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Tomer Sisley

Tomer Gazit, keda tuntakse ka Tomer Sisley nime all, on näitleja ja koomik nii Iisraeli kui ka Prantsusmaa kodakondsusega. Sündinud 14. augustil 1974 Lääne-Berliinis, Saksamaal, on tema juured Leedust ja Valgevenest ema poolt ning Jeemenist isa poolt. Tema vanemad on juudi-Iisraeli teadlased, kes spetsialiseeruvad dermatoloogias ja kohtusid lapsepõlves armukoldeks Ramat Ganis, Iisraelis. Viieaastaselt lahutades vanematest kolis ta üheksa-aastaselt isa juurde lõuna-Prantsusmaale. Õpinguid ingliskeelses koolis ja kahekordselt keeleõppekeskuses Centre international de Valbonne omades valdab Sisley vabalt saksa, heebrea, prantsuse ja inglise keelt. Sisley alustas karjääri umbes 1996. aastal, esinedes kuus aastat stand-up komöödiaga. Ta tegi kaasa teleseriaalides nagu Highlander (1992–1998) ja sitcomides nagu Studio Sud . 2003. aastal anti talle auhind „Avamine“ Montreali, Kanadas toimuval Just for Laughs komöödiafestivalil. Ta on ka esinenud Jamel Debbouze'i ühemehelise etenduse alguses ning kaastöölise Philippe Mechelen ja Kader Aouniga kirjutas ta oma esimese etenduse, mida esitati 300 korda. Selle etenduse videoversioon ilmus 2006. aastal. Tema stand-up komöödiakavad hõlmavad otsekontakti publikuga ja erinevaid teemasid ning ta on tunnustatud rutiini eest, kus ta teeb nalja oma juudi emast ja araabia isast. 2019. aastal tunnistas ta, et kasutab Ameerika koomikute materjale, väites, et umbes 20–30% tema nalgatest on koopiat. Peale lavakavaesine, Sisley näitlejakarjääris on rollid filmides nagu Bedwin Hacker (2003), Angélique (2013) ja Les Miller, une famille en herbe (2013). Ta on enim tuntud peaosa mängimise poolest Largo Winchi filmis The Heir Apparent: Largo Winch (2008) ja selle järjes, The Burma Conspiracy (2011), mille eest ta sai 2009. aastal Étoile d'ori meeste ilminguna. Ta on kaasa teinud filmis Sleepless Night (2011), mille reiting on tema kõrgeim, 97%, ja Netflixi sarjas Messiah (2020). Tema mitmekülgsed huvid ulatuvad ekstreemsportideni; ta on kirev hobuse ratsastaja, treenib Krav Magat, jiujitsut ja poksikindlust, ja tal on litsents helikopterite lendamiseks, naudib langevarjuhüppeid, paraglidingut ja ekstreemmägesõitu. Teda peetakse üheks Prantsusmaa tipptalendiks ja ta esineb filmis Don’t Look Up (2021) Leonardo DiCaprio ja Jennifer Lawrence'iga.

Vaata profiili