Christoph Maria Herbst töötab näitleja, koomiku ja sünkronistina ning laenab oma hääle raadionäidenditele ja audioraamatutele. Strombergi roll samanimelises telekomöödias pälvis talle 2006. aastal Adolf Grimme auhinna ning seejärel anti talle kolm aastat järjest parima näitlejana Saksamaa komöödiaauhind.
Kurt Bois, keda sündis 5. aprillil 1901 Berliinis Kurt Boas nimega, oli saksa näitleja ja koomik. Ta pärines saksa juudi perekonnast, kusvanemad olid Philipp Boas ja Martha Saul. Tema karjäär kestis erakordlikud 79 aastat, mistõttu ta oli läbi ajaloo pikimaaegne filminäitleja. Bois suri Berliinis 25. detsembril 1991, 90 aasta vanusena. Bois alustas oma näitlejakarjääri üsna noorelt, debüteerides 1907. aastal "Bauernhaus und Grafenschloß" filmis ühe esimese lasinäitleno asukohana. Ta jätkas lasestähtsa mängimist, sealhulgas rollides nagu "Der Kleine Detektiv" (1909) ja mitmes filmis nagu "Mutterliebe" ja "Streichhölzer, kauft Streichhölzer!" (1908). Aastatel 1914–1919 töötas ta Saksamaal, Šveitsis, Austrias ja Ungaris revüdes, kabareedes ja varieteekavades 'salongi humoorina'. Ta debüteeris laval seitsmeaastaselt 23. oktoobril 1908 Theater des Westens teatris. Bois saavutas 1928. aastal Viinis "Charley's Aunt" etendusega edu ning filmistuudiod püüdsid temast kujutada 'saksa Harold Lloydi'. Weimar Vabariigi ajal sai ta tuntuks šansonite tõlgendajana. Ta esines Broadwayl ja mängis mitmes väikeses rollis Hollywoodi filmides, sealhulgas Casablancas (1942) taskuvargana ja Vangistatuna (1949) Franzi Kartosena. Teise maailmasõja järel naasis Bois 1950. aastal Saksamaale ning veetis seejärel palju aastaid mängides nii Schilleri teatris kui ka Theater des Westensis. Koomilised tegelased olid Bois’ esituste tavapärane osa, sageli sisaldades rolle selliste nagu peakokk või eneseolulised ametnikud. 1987. aastal võitis ta Euroopa filmiauhinna parima naispeaosatäitja rolli poolest poeedi Homerina Wim Wendersi Soovide tiibades (tuntud ka kui Berliini taevas) filmis. Tema viimane filmroll oli lühifilmis Viimane lind 1989. aastal.
Elisabeth Volkmann, eine deutsche Darstellerin und Komikerin, erlangte größte Bekanntheit durch ihre Mitwirkung in der absurden Fernsehkomödie Klimbim, die von 1973 bis 1979 lief und ein Millionenpublikum in Deutschland erreichte. Später lieh sie der Figur Marge Simpson ihre Stimme für die deutsche Sünkroniseerimine von Simpsonid. Sie wurde Essen geboren und verstarb Münchenis.
Fips Asmussen, keda sündis Rainer Priesena 30. aprillil 1938 Hamburgis, oli saksa koomik ja meelelahutaja. Tema isa, Lübeckist pärit pangakontorist, soovis algselt, et ta õppiks trükiettevõtja ametit. Selle asemel õppis ta Hamburgi Reklaamakadeemias ning sai diplomi kvalifitseeritud trükiettevõtjana. Enne karjääri komöödias juhtis ta Hamburgis kabaree-baari nimega 'Violette Zwiebel' 1960ndate lõpust kuni 1970ndate alguseni, kus esitas kabaree-, šansoon- ja luuletusi selliste artistide loomingut nagu Kurt Tucholsky ja Bertolt Brecht. Asmussen alustas koomikuna karjääri 1970ndate alguses, võttes lavanimeks Fips Asmussen alates 1973. aastal. Algselt oli tema huumor keerulisem ja poliitilisem. Kuid alates 1973. aastast hakkas ta peamiselt rääkima nalju järjest kiiresti. Sellest sai tema esinemiste määrav joon, sageli kaasaegsete ebanaljakate naljade ja sõnakõltsidega, mida toimetati kiirusel. Tema debüütalbum 'Witze am laufenden Band' (Naljad konveieril), mis ilmus 1973. aastal, osutus ärieluks edukaks, saades platinaalbumi müügimahtudega 500 000 eksemplari. Ta andis välja ka mitmeid singleid, sealhulgas populaarsete laulude, nagu 'Ein Korn im Feldbett' ja 'Mein Gott, Walther!', kavereid, mis said Saksamaal edetabelitesse. Kogu oma karjääri jooksul esines Fips Asmussen paljudes raadio- ja telesaadetes ning mängis peaosas teleseriaalides nagu 'Eine geschiedene Frau', 'Großstadtrevier' ja 'Riverboat'. Tal oli ka humoristlik rivaliteet Oliver Kalkofega. Ta oli tuntud avalike süüdistustega Dieter Hallervordeni vastu tema nitsutuste kasutamises loata, eriti viidates 'prantsuse friikogemendi' sketšile. 2020. aastaks oli Asmussen müünud seitse miljonit plaati, kassetti ja CD-d. Ta veetis 1990ndatel aega elades Wolfenbüttelis. Ta suri 9. augustil 2020 Querfurdis, Saksa-Anhaltis, 82-aastasena vähki, jättes maha suure hulga töid ja järeleandmise kui eripärase hääle saksa komöödias.
Sündinud 7. mail 1942 Münchenis, oli Gerhard Polt saksa kunstnik, kes tegi endale nime kirjanikuna, näitleno as, filmirežissöörina ja satiirilise kabaree esitajana. Teise maailmasõja ajal kolis ta koos emaga pommitamistest eeldamaks Altöttingisse; tema isa, Richard Polt, oli advokaat ja major sõja ajal. Pere naasis 1951. aastal Münchenisse ja elas hiljem Amalienstraße'l. Ta õppis Münchenis poliitikat, seejärel ajaloost Müncheni Ülikoolis, millele järgnesid skandinaavia uuringud ja vanad germaani keeled aastatel 1962–1968 Göteborgis, kus ta valdas rootsi keelt ja esines isegi rootsikeelse programmina kuningas Carl XVI. Gustafile. Polti karjääri algus oli raadiomäng 'Als wenn man ein Dachs wär’ in seinem Bau', kus ta mängis üle 30 tegelase. Lavadebüüdi tegi ta aastal 1975 Kleine Nachtrevue kabareeprogrammi esitusega Münchner Kammerspiele'is ning hiljem koostas Hanns Christian Mülleriga lavastusi nagu 'Diridari' ja 'Tschurangrati'. Tema komöödia keskendub sageli Baieri inimestele, kultuurile ja poliitikale, tihti kujutades laval teadmatut Baieri keskmist seisust inimest. Tema esituste eripära on vaheldumine Baieri, standardse saksa ja võlts-inglise keelte vahel. Ta on esinenud üle 50 aasta, tema Müncheni teatrielamused algasid aastal 1976 ning on jäänud väga populaarseks. Ta saavutas Lääne-Saksamaal laiemat tunnustust 1979. aastal telesaate komöödiasarjas Fast wia im richtigen Leben (Peaaegu nagu päriselus), kus mängis Gisela Schneebergeriga aastatel 1979–1988. Polt on kirjutanud ja mänginud filmides, sealhulgas Kehraus (1983), Man spricht deutsh (1987) ja Germanikus (2004), ning režissöörina filmi Herr Ober! (1992). Gerhard Polt on oma karjääri jooksul teeninud suurepärast tunnustust ja palju auhindu, sealhulgas Deutscher Kleinkunstpreis (1980), Adolf-Grimme-Preis (1982), Deutscher Darstellerpreis (1984), Prix Pantheon (2002) ja Kassel Literary Prize (2006). 2017. aastal sai ta Baieri teleauhindadel auliigi auhinna Baieri peaministrilt; hilisemaid autasusid olid Müncheni linna kultuuriauhind 2019. aastal ja Baieri teeneteorden 2021. aastal. Praegu elab Neuhausis (Schliersee), jätkab esinemisi, sageli Biermösl Blosniga, ja on planeeritud kontserdid Saksamaal. Ta on abielus alates 1971. aastast ja tal on üks poeg.
Ingo Appelt on 20. aprillil 1967. aastal Saksamaal Essenis sündinud saksa koomik, kes hiljem veetis lapsepõlve Würzburgis. Tema vanemad olid Inka ja Wilhelm Appelt, kes lahutasid; tema ema abiellus seejärel Saksa jalgpallur Günter Fürhoffiga aastatel 1969–1980, mistõttu sai temast tuntud sportlase poolvend. Enne koomikuks hakkamist lõpetas Appelt Siemensis masinatöölise õpingu ja osales ametiühingute tegevuses IG Metalliga, olles lõpuks Würzburgis nende täiskohaga koolitusametnik. Tema esimene esinemine toimus 1989. aastal IG Metalli Noorte Konverentsil, mis tähistas tema professionaalse tee algust. Appelt alustas professionaali karjääri 1993. aastal ja võitis kiiresti tuntust esinemiste kaudu erinevates Saksa komedisaadetes, sealhulgas 7 Tage, 7 Köpfe, Freitag Nacht News, RTL Samstag Nacht ja Quatsch Comedy Clubis. Ta on tuntud paroodiate poolest poliitikute nagu Rudolf Scharping, Helmut Kohl ja Gerhard Schröder'ga, aga ka kuulsuste nagu Til Schweiger ja Herbert Grönemeyer'ga. Tema komöödiastiil on toonud laiemat tunnustust sellistes saadetes nagu RTL Nachtshow ja Quatsch Comedy Club. Appelti looming hõlmab mitmeid albumeid, mis ilmusid aastatel 1997 ('Der Abräumer') kuni 2011 ('Frauen sind Göttinnen – Wir können nur noch beten'), ning singlit 'Tanz für mich' koos Aquageniga aastal 2000. Ta avaldas ka raamatu 'Männer muss man schlagen' aastal 2008 ja tal on IMDb lehekülg, mis dokumenteerib tema näitlejakrediite. Kogu karjääri jooksul on Appelt juhtinud oma saadet 'Ingo Appelti saade' ProSiebenis (novembris 2000), kuid see oli lühiaegne. Ta esines ka ProSiebeni muinasjutuline kohandamine 'Hans im Glück' aastal 2006 ja töötas RTLi 'Freitag Nacht News' ankurmehena aastal 2006. Aastal 2012 oli ta 15. Liitrikoosseisu liige, osaledes Joachim Gaucki presidendiks valimisel. Ta jätkab esinemist, turneedes lavaprogrammiga 'Göttinnen' alates maist 2013 ja esinedes Mario Barth’i saates ‘Mario Barth deckt auf!’ alates oktoobrist 2013. Appelt modereeris BR-saadet 'Kabarett aus Franken' oktoobrist 2014 jaanuari 2024ni. Ta abiellus Sonia Guha-Thakurtaga, kes juhib Quatsch Comedy Clubi, Las Vegases juunis 2016. Praegu on tal Saksamaal kavandatud arvukad kontserdid aastal 2026, sealhulgas esinemised Neustadt a.d. Weinstrasse'is, Rüsselheimi ja Berliinis.
Marc-Uwe Kling on saksa koomik, kirjanik ja kabareeartist, tuntud oma poliitilise stand-up'i huumori poolest. Ta sündis 1982. aastal Stuttgardis ja elab praegu Berliinis. Tema pere koosneb kahest laevandusagentist ning isa on harrastusmuusik. Kling õppis 10–12 semestrit filosoofiat ja teatrikunsti Berliini Vaba Ülikoolis, kuid ei lõpetanud kumbagi kraadiõpingut. Alates 2003. aastast on Kling regulaarselt esinenud erinevatel lavadel Berliinis, osaledes lugemissündmustel ja poeetslamis kogu Saksamaal. Ta võitis saksa keelelu Slami meistrivõistlusi nii 2006. aastal kui ka 2007. aastal. 2004. aastal asutas ta Kolja Reichertiga, Maik Martschinkowskyl ja Sebastian Lehmanniga kirjandusürituse Lesedüne, mis jätkub siiani. Aastatel 2005–2008 esines ta sooloetendusega 'Kui kõik kehad katkevad, ei saa sa endagi ära riputada.' Ta andis välja ka stuudioalbumi 'Marc-Uwe Kling & Die Gesellschaft' aastal 2011. Kling on eriti tuntud tööde poolest, kus esineb kõnelev känguru-kaasaline. Ta juhib nädalasi saadet 'Neues vom Känguru' raadiojaamas Fritz, mis võitis 2010. aastal Saksa Raadiopriisi. Saade ja raamat 'Die Känguru-Chroniken' käsitlevad seda ebatavaliset suhet. Sellele järgnesid mitmed teised raamatud sarjas 'Känguru-Chroniken': 'Das Känguru-Manifest' (2009, 2011), 'Die Känguru-Offenbarung' (2014) ja 'Die Känguru-Apokryphen' (2018). Alates 2015. aastast on ta kirjutanud ka lasteraamatuid, sealhulgas 'Prinzessin Popelkopf'. Aastal 2017 avaldas ta koomilise düstoopia romaani 'QualityLand', mis satiireerib selliseid aspekte nagu majandus, õigusemõisted, ksenofoobia, suhted, turvalisus ja valitsus. Raamat käsitleb maailma, kus algoritmide abil optimeeritakse tööd, vaba aega ja suhteid ning oli kuus kuud Saksa raamatusõltlaste nimekirjas, tõlgiti üle 25 keelde ja võitis 2018. aastal Saksa Ulmeauhindu. HBO teatas märtsis 2019 plaanist luua 'QualityLand' põhine sari Mike Judge'i lavastamisel. Ta on režissöörina valmistanud filmid 'Die Känguru-Chroniken' (2020) ja 'Die Känguru-Verschwörung' (2022), mille kaasosakiriikjaks oli viimane. Aastal 2021 sai ta Jonathan Swifti auhinna ja aastal 2026 Kasseli kirjandusauhinna. Kling jätkab esinemist, kus on kavandatud ülesastumised Potsdamis ja Berliinis 2026. aasta novembris ja detsembris.
Markus Maria Profitlich, kes sündis 25. märtsil 1960 Bonnis, Saksamaal, on kauapüsiv ja edukas saksa koomik, näitleja ja häältega töötav näitleja. Ta alustas komöödiaga esinemist kohalikul laval, sealhulgas Bonner Springmaus-Teatris, pärast puusepp-õpilaseks õppimist. Tema perekonnanime "Profitlich" ei ole lavanimi ja võib tähendada „inimest, kes tegutseb kasuliselt“. Profitlich lahkus 14-aastaselt koolist ning tal on viis venda: kaks venda ja kolm õde. Ta saavutas tunnustust töös telesaates 'Die Wochenshow' aastatel 1999–2001. Sel perioodil mängis ta erinevaid tegelasi, enim tuntuks sai 'Erklärbär' (Seletav Karu), aga ka Peter Wuttke, Mawegda Gandhi ja Baby Markus. Seejärel juhtis, režisseris ja produtseeris Profitlich oma meelelahutusshow'd 'Mensch Markus' aastatel 2002–2007 oma ettevõtte mmp production kaudu. Ta produtseeris ka programme 'Weibsbilder' ja 'Deutschland ist schön'. Talle anti Saksa Koomiaauhind parima koomiku kategoorias aastal 2002 'Mensch Markus'i eest ning ta on auhinda kokku kolm korda saanud. Hämmastav Saksamaa dublages "The Incredibles" ja "Incredibles 2" filmides. Ta on kaasaelnud sellistes filmides nagu Til Schweigeri "Barfuss" (2006) ja Sven Unterwaldti "Siegfried" (2013). Alates 1980ndatest on ta esinenud erinevate stand-up programmidega, sealhulgas etendustega nagu 'Magic Marabus', 'Dinner for One' ja 'Mensch Markus Live'. Aprillis 2018 avalikustas Profitlich oma Parkinsoni diagnoosi ning on sellega avameelselt humoristlikult suhtunud, tundeledes tänu ravimitele nii füüsiliselt kui vaimselt stabiilsust. Ta on praegu vabaevangeelse koguduse liige ja naudib selliseid tegevusi nagu laudtennis PingPongParkinson klubi liikmena.
Ralf Schmitz on saksa koomik, näitleja, saatejuht ja kirjanik. Ta sündis 3. novembril 1974 Leverkuseni linnas Saksamaal ning käis Leverkusen-Opladeni Landrat-Lucas-Gymnasiumis, kus osales õpilasnäitetegemises. Lõpetamise järel teenis ta ajateenistust, millele järgnesid näitleja- ja klassikalise tantsu õppetunnid ning vokaaltreeningud. Schmitz alustas karjääri osaledes aastal 2003 komedisaates 'Genial daneben – Die Comedy Arena'. Aastatel 2000–2004 kuulus ta improvisatsiooniteatri 'Die Springmaus' koosseisu Bonnis, õppides improvisatsiooni Bill Mockridge'ilt. Ta võitis tunnustust rolli eest saates 'Die Dreisten Drei' kuni kolmanda hooaja lõpuni (2002–2005) ja sai 2003. aastal Deutscher Comedypreisi parima debüüdi auhinna. Ta esines teleseriaalides nagu 'Schillerstraße' aastatel 2004–2006, 'Sag die Wahrheit' aastal 2005 ja 'Zimmer frei!' aastal 2006. Samuti mängis ta peatsis 'Schmitz komm raus' aastal 2006 ning jätkas turneed 2007. aastal. Ralf Schmitz on teenud endale maine improvisatsioonikomöödia meistrina ja kiirkõnelejana (Schnellredner). Ta on esinenud otseülekandeid saades stand-up show’sid, sealhulgas 'Ralf Schmitz live! Schmitzophren' aastal 2010 ja 'Ralf Schmitz Live', mida edastas RTL aastal 2011. Ta on ka autorina avaldanud kolm raamatut: 'Schmitz’ Katze' (2008), 'Schmitz’ Mama' (2011) ja 'Schmitz’ Häuschen' (2014). Alates 2013. aastast juhib ta RTLi tutvumissaadet 'Take Me Out'. Alates 2004. aastast on ta tegutsenud ka häälnäitlejana, lahendades oma hääle filmidele nagu 'The Little Polar Bear 2: The Mysterious Island,' 'Ab durch die Hecke', 'Kung Fu Panda' ja 'Kung Fu Panda 2.' Ta võitis 2005. aastal Eins Live Krone’i parima komöödiku tiitli. Aastatel 2024 ja 2025 osales ta saates LOL: Last One Laughing, saades 2024. aastal teise koha ja võites kuuenda hooaja aastal 2025. Praegu juhib ta alates aprillist 2024 nädalasi podcasti 'Spontanorama'.
Tetje Mierendorf on saksa näitleja, koomik, laulja, kõneleja ja kirjanik. Sündinud Hamburgis 18. aprillil 1972, on ta praegu 54-aastane. Ta on aastaid tegutsenud teatris, muusikalides, televisioonis ja stuudiotes ning tal on töölubad Euroopa Liidu (EL-27) jaoks. Pärast abituriendi lõpetamist 1992. aastal jätkas Mierendorf karjääri näitleno ja lauljana, algselt pangakohalikuna tööle asudes. Nad alustasid esinemist juba noorelt, olles Hamburgi bändis Invain oma kooliaegadel ning mängides 'The Big Bopper'it muusikal "Buddy – The Buddy Holly Story" perioodil aprill 1997 kuni aprill 2001. Nende mitmekülgsust näitavad rollid nagu Vince Fontaine/Teen Angel muusikal "Grease" (aprill 1995 kuni veebruar 1997), Eddie/Dr. Scott muusikal "The Rocky Horror Show" (detsember 1999 kuni aprill 2000) ja Edna Turnblad muusikal "Hairspray" (detsember 2009 – september 2010). Nad ringreisid ka Springmausega aastatel 2003–2004. Mierendorf sai laiemat tunnustust oma rolli poolest Gunnar Janßenina 2004. aastal Saksa versioonis filmist "Minu suur, paks ja piinlikus kihlatu" ('Mein großer, dicker, peinlicher Verlobter') ning improvisatsioonikomöödisaadete 'Schillerstraße' ja 'Frei Schnauze' ansambli liikmena. Nad mängisid Seele-Fantit 2005. aasta teleseriaalis "Urmel jääst", ja on seejärel esinenud teistes telesaadetes nagu "Tatort" ja "Großstadtrevier". 2010. aastal mängisid nad lavastuses "Sister Act" rolli 'Bones'. Nad osalesid ka RTL tantsusaates 'Let’s Dance' aprillis 2013. Praegu töötavad nad peaesinejana ja esinevad sellistes kohtades nagu Komödie Winterhuder Fährhaus.
Urban Priol on 14. mail 1961. aastal Aschaffenburgis sündinud saksa kabareeartist ja koomik. Ta kasvas üles Obernburg am Mainis ning lõpetas 1980. aastal Aschaffenburgi Kronberg-Gymnasiumi. Panzergrenadierite baasõppimise järel keeldus ta sõjalise teenistuse kohustustest ja tegi tsiviilteenistust Malteser Hilfsdienstis. Ta õppis mõlki õpetajaks Würzburgi Ülikoolis, keskendudes inglise, vene ja ajaloo ainetele, kuid lahkus veidi enne lõputööde sooritamist. Priol alustas laval esinemist aastal 1982. Aastal 1988 asutas ta koos teistega ja oli kunstilise juhi kohal Kleinkunstbühne Kochsmühle'i Obernburghis. Tema komöödiastiil sisaldab paroodiat ja satiiri, tihti ühendades näiliselt mitteseotud sündmusi ning paljastades võimul olevate inimeste tegevust. Ta on omanud Kabarett im Hofgarten'i Aschaffenburgis aastast 1998. Aastatel 2004–2007 juhtis ta 3satil saadet Alles muss raus , pakkudes platvormi noortele artistidele; tema programmi Täglich frisch katkendeid edastas ZDF augustis 2006. Ta esines ZDF-i saates Menschen 2006 detsembris 2006 ja oli külaliseks Wetten, dass..? 'is jaanuaris 2007. Alates jaanuarist 2007 kuni juunini 2013 esitas Priol ZDF-is poliitilist kabareeprogrammi Neues aus der Anstalt , algselt Georg Schrammiga ja hiljem Frank-Markus Barwasseriga (Erwini Pelzigi rollis). Ta sai Attac võrgustiku liikmeks 2009. aasta mais. Alates 2002. aastast on ta esitanud satiirilist aastareviaali TILT! , mis pidevalt müüb välja esinemiskohad ja haarab üle miljoni televaataja. Tema etendused kestavad tavaliselt kaks ja pool tundi ning on tuntud oma kiiruspaigutuse ja keeruliste teemade poolest, kommenteerides sageli spontaanselt ja päevaselt ajakohaseid sündmusi. 2017. aastal astus ta Gregor Gysiga üles Missverstehen Sie mich richtig! lavastuses. Teda kirjeldatakse agiilse keerlise tuulekeeruna, kes sisestab sageli oma esinemistesse sõnademänge. Tema 2024. aasta etendus kannab pealkirja 'TILT!' ja maksab 15 eurot, samas kui tema 2025. aasta etendus on eelmise aasta ülevaade, pealkirjaga 'TILT! Aasta 2025 vaadatakse läbi ja sellega Urban Priol. Ta on mitmekordne auhinnatud kabareeartist.
Wilhelm Bendow, keda sündis Wilhelm Emil Bodenina 29. septembril 1884 Einbeckis, oli saksa koomik ja filminäitleja. Tema isa, Friedrich Boden, omandas õlletehase. Bendow alustas karjääri esinemistega väikestes kohtades, enne kui ta umbes 1906/1907 sai angažemendi Berliini Schillertheateris. Teda peetakse staarkoomeikuks ja oluliseks ajalooliseks tegelaseks, keda Berliini valitsus tunnustab. Bendowi populaarsus kasvas 1920ndatel oluliselt kabareeartistina. Aastatel 1926–1934 juhtis ta oma kabareed "Bendows Bunte Bühne," mida armastavad publikud hüüdisid tihti "onu Wilhelm" nimega. Ta esines arvukates filmides ja teatrilavastustes, peamiselt komöödiarollides, ning tema filmograafias oli 84 pealkirja aastatel 1913–1947. Märkimisväärne on tema roll Kuumehe ehk “Mann im Mond” rollis 1943. aasta fantaasiafilmis Münchhausen . Tema töö ulatub varajaste revüüde ja operettideni, ning ta esines lavastustes isegi nii hilja nagu Casanova . Bendowi koomiline stiil hõlmas humoristlikke raadioülevaateid ja salvestisi, mis aitasid kaasa tema laiale tunnustusele. Ta koostas Paul Morganiga mitmeid salvestisi ning Eriku Charelliga Charelli revüü 'Von Mund zu Mund'. Hästi tuntuks sai sketš Auf der Rennbahn , kus esines tema tsitaat “Wo laufen sie denn?”, mida hiljem kohandas Loriot. 1938 ja 1939 aastal seisis ta Gestapo poolt uurimise all kahtlustavate homoseksuaalsete kontaktide pärast, kuid need menetlused lõpetati. Aastal 1944 kantakse ta 'Gottbegnadeten-Liste' (Nimetatud Jumalalt annetatud nimekirja)sse. Pärast õnnetust 1947 aastal lahkus ta avalikust elust ja suri 29. mail 1950 Einbeckis, kus teda maeti Neustädter kalmistule. Einbecki teater kannab tema nime.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
211
Ühendkuningriik
148
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
20
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
1
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
Saksal on mitmekülgne komöödikultuur, mis hõlmab nii stand-up'i, kabaretti, sketšikomöödiat, televisiooni, filme kui ka lavapublikule etendusi. Saksa koomikud töötavad paljudes erinevates stiilides, alates vaatluslikust huumorist ja satiirist kuni karakterikomöödiani, jutustamiseni ja improviseerimiseni.
GiggleTime'i kataloog koondab saksa koomikuid, stand-up koomikuid, komöödia näitlejaid, kabareeartiste ja muid Saksamaa komöödimaailma isikuid. Uurige ülaltoodud profiile, et avastada koomikuid erinevatest põlvkondadest ja saada rohkem teada nende karjääri ja esinemiste kohta.
Stand-up komöödia on Saksamaal muutunud üha populaarsemaks meelelahutuse osaks, kus koomikud esinevad komödiaklubides, teatrites, festivalidel ja teistes otsepäevade kohtades.
Saksa stand-up katab laia valikut teemasid ja stiile. Esitajad võivad haarata materjali igapäevaelust, suhetest, tööst, kultuurilistest erinevustest ja isiklikest kogemustest, samas kui teised keskenduvad satiirile, sotsiaalsetele vaatlustele või tahtlikult absurdsele huumorile.
Berliin, Hamburg, Köln ja München on nende seas linnade seas, kus on aktiivsed komöödiühendused, kuid saksa koomikud esinevad üle kogu riigi. Koomiaklubide kasvu, turneesaate ja veebipõhiste platvormide kasv on ka loonud rohkem võimalusi uutele esitajatele publiku ulatamiseks.
Üks saksa komöödi eripärasemaid külgi on Kabarett, esitusvorm, mida traditsiooniliselt seostatakse poliitilise ja sotsiaalse satiiriga.
Kabareti esitajad kasutavad sageli huumorit, ironiat ja kommentaari, et uurida päevakajalgu, ühiskonda ja igapäevaelu. Kuigi kabarettil on oma traditsioonid ja stiil, sisaldab kaasaegne saksa komöödia palju esitajaid, kes liiguvad erinevate vormide vahel, kombineerides kabareti, stand-upi ja teatrielamendi elemente.
See pikaajaline traditsioon annab saksa komöödiale eriti laia ulatuse, kergest meelelahutusest ja vaatluslikust huumorist kuni satiiriliste esitusteni.
Telekast on mänginud olulist rolli selle osas, et saksa koomikud on saanud tuttavaks laiemale publikule. Koomikasarjad, sketšisaated, paneelisaated, hilisõhtused formaadid ja meelelahutusprogrammid on pakkunud platvormi erineva taustaga esitajatele.
Saksa koomikud ja komöödiakoomikud on aktiivsed ka filmis, teatris ja häälte osas. Mõned esitajad on loonud karjääri peamiselt telekast, teised aga alustasid otsekoomikuna ja siirdusid seejärel näitlemisele, stsenaariokirjutamisele või saatejuhtimisele.
Saksamaa meelelahutustööstus hõlmab ka esinejaid erinevatest piirkondadest ja kultuurilistest taustainetest, mis aitab kaasa kaasaegse saksa komöödia mitmekesisusele.
Saksa keel on peamine riigi komööniatri keeleks, kuid saksa keeles tehtav komöödia jõuab ka publikuni Austrias, Šveitsis ja teistes saksa keelt kõnelevates piirkondades.
Samal ajal on digiplatvormid muutnud saksa koomikute jaoks rahvusvahelise publiku ulatuse lihtsamaks. YouTube, podcast'id, sotsiaalmeedia ja voostriininguteenused võimaldavad esitajatel avaldada sketše, stand-up klipte, intervjuusid ja muud komöödikontenti, tugineda ainult traditsioonilisele tele- või lavalinnale.
See muutuv meedia maastik on aidanud tutvustada uut põlvkonda saksa koomikuid laiemale publikule.
Otsid saksa koomikuid, saksa stand-up koomikuid või komöödiakavade esitajaid Saksamaalt? Uuri GiggleTime kataloogi ülalpool, et avastada koomikuid, kes töötavad nii stand-upi, tele-, film-, teatri- kui ka muude meelelahutusvormide alal.
Kasuta otsingufunktsiooni, et leida konkreetne koomik või sirvi profiile, et avastada uusi esitajaid. Individuaalsed profiilid võivad sisaldada biograafilist informatsiooni, karjääri tipphetki, esinemisi, fotosid ja muid huvitavaid detaile.
Olenemata sellest, kas oled huvitatud saksa stand-up komediist, kabareest, komedia näitlejatest, telekomikute või noorest saksa komeditalendist, muudab GiggleTime lihtsamaks nendes taga olevate inimeste avastamise.
Kataloog kasvab jätkuvalt, kui sinna lisandub uusi saksa koomikuid ja komöödiategelasi.
