Üleilmne talentide register

Koomikud: Ühendkuningriik

Koomikute register: Ühendkuningriik. Profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid.

327 koomikud

Alan Bennett

Sündinud Armleys, Leedsis, 9. mail 1934, on Alan Bennett mitmekülgne inglise loovisik, tuntud oma tööga näitlenud, kirjanikuna, dramaturgina ja stsenaariautorena. Pärast õpinguid Christ Church'is, Upper Armley, Church of England School'is ja Leeds Modern School'is jätkas Alan Bennett kõrgemaid õpinguid Oxfordi Ülikoolis, kus ta omandas ajaloo kraadi *cum laude*. Algselt püüdes saada keskaegse ajaloolaseks, õpetas Bennett mitu aastat keskaegset ajalugu Oxfordis, enne kui asus kirjutamisega täiskohaga tegelema. Tema looming peegeldab sageli tema lapsepõlve Yorkshire'i kultuuri ja rannapuhkusi. Bennett saavutas kuulsuse 1960. aastal Edinburghi festivalil satiirilise revüü "Beyond the Fringe" osalejana, mille eest ta sai eripreemia Tony auhindadel. Alates sellest on tema kirjutised leidnud edu erinevates meediakanalites, sealhulgas laval, ekraanil ja trükis. Ta on kirjutanud arvukalt näidendeid, nende seas "Forty Years On" (1968), "Getting On" (1971), "Habeas Corpus" (1973) ja "The Old Country" (1977). Tema teoseid on ekraniseeritud filmides nagu "The Madness of King George" (1994), "The History Boys" (2006) ja "The Lady in the Van" (2015). Bennett on tuntud ka populaarse teleseriaali "Talking Heads" (1988) loomise poolest ning "On the Margin" (1966) kirjutamise poolest, satiiriseriaali, mis hiljem uuesti avastati. Ta ei kirjuta tellimisel. "The History Boys", mis debüteeris Rahvusteatris 2004. aastal, on Bennett'i arvates üks tema õnnelikemaid näidendeid kirjutada, kulutades sellele vähem kui tavaliselt viis aastat. Tegevus asetseb 1980ndate Britanijas ja kujutab kaheksa poisi kogemusi Sheffieldi poistekooli gümnaasiumis ning käsitleb selliseid teemasid nagu noorusaegne iha, õpetajate töösuhted, seksuaalsus, küpsemine ja ajaloo ning hariduse olemus. Hiljem jõudis see Broadwayle, võites kuus Tony auhinda ja kolm Olivierit auhinda. Näidend naaseb Londoni West Endi aprillis 2027. aastal, ettekanded algavad 10. aprillil 2027 ja lõpevad 24. juulil. Bennett on pälvinud palju auhindu, sealhulgas neli BAFTA auhinda, nelja Laurence Olivierit auhinda, kaks Tony auhinda ja Londoni Teatriseltsi eriauhinna 2005. aastal. Paljude arvates on ta oma põlvkonna esmane inglise dramaturg, tuntud oma igapäevaelu Briti elu kujutamise poolest võlu, huumori ja lugupidamisega.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Anthony McPartlin

Inglismaalt pärit Anthony David McPartlin on ehitanud karjääri telesaatejuhi, produtsendi, koomiku ja varem laulja, räppar ja näitlejana. Ta sai laialdast tunnustust koos Declan Donnellyga moniker Ant & Dec all.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Armando Iannucci

Armando Iannucci on šoti satiirik, kirjanik, režissöör, produtsent ja esitaja. Sündinud 28. novembril 1963 Glasgow's, pärit perekonnast, kelle juured on Itaalias; isa pärrineb Napolist ja ema sündis Glasgow's. Tema isa ajakirjanikukarjääri antifašistlikus ajalehes ja osalemine noorena Itaalia partisanides mõjutas ilmselt Iannucci maailmavaadet. Ta jätkas kõrgharidust Glasgow Ülikoolis ja hiljem Oxfordi Ülikoolis, omandades inglise kirjanduse kraadi. Iannucci alustas karjääri töötades Chris Morrise'iga raadiosaadetes nagu 'On the Hour', mis 1994. aastal televisioonis kohandati sarjaks 'The Day Today'. Tuntakse teda ka Steve Cooganiga koos Alan Partridge'i tegelase kaasloojana, mille tulemusena valmisid mitmed saated, sealhulgas ‘Knowing Me Knowing You’ (1994-1995) ja ‘I’m Alan Partridge’ (1997-2002), ning film 'Alan Partridge: Alpha Papa' (2013). Ta juhtis 2001. aastal 'The Armando Iannucci Shows' ja lõi paroodiadokumentaalse filmi 'Time Trumpet'. Tema varasemad raadioprogrammid hõlmasid Meanwhile in Glasgow Arnold Browniga ja The Mary Whitehouse Experience , ning ta saavutas olulise tunnustuse 1991. aastal On The Hour 'iga. Iannucci silmapaistvamad tööd hõlmavad poliitilist komöödiasarja 'The Thick of It' (2005-2012), mis sai 13 BAFTA nominatsiooni ja võitis 5, ning selle filmikujundust 'In the Loop' (2009), mille eest ta kandideeris Ameerika Filmiakadeemia auhinnale. Ta lõi ja oli HBO sarja 'Veep' peakirjutaja aastatel 2012–2015, võites 2015. aastal kaks Emmy auhinda – parima komöödiasarja ja parima stsenaariumi eest; kokku on sari pälvinud neli Emmy auhinda parima komöödiasarja kategoorias. Ta režisseris filmid 'The Death of Stalin' (2017), mis sai kaks BAFTA nominatsiooni ja võitis Euroopa Filmiauhinnad parima komöödia, ning 'The Personal History of David Copperfield' (2019), mis võitis WGBA-s ja BIFA-s parima stsenaariumi ning kandideeris Kuldgloobusele. Ta jätkab komöödia loomist, praegu töötab ta 'Avenue 5' ja ‘The Franchise’ üle Sam Mendese’ga. Sügisel 2024 on plaanitud Londoni West Endis etendus, kus Steve Coogan kehastub oma rollis uuesti, kui Armando Iannucci kohandab Stanley Kubricki 'Dr Strangelove’ lavakujuks ja debüteerib dramaturgina 'Pandemoniumiga', jätkates koostööd Cooganiga. Ta avaldas 2017. aastal raamatu 'Hear Me Out' klassikalisest muusikast ning sai valituks Kuningliku Kirjandusühenduse (RSL) liikmeks.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Bernard Manning

Bernard Manning oli koomik, kes sündis 13. augustil 1930 Harpurheys Lancashire'is ja kasvas üles Ancoatsis Manchesteris. Tema isa poolt olid juured vene-juudi päritolust, samas jättis perekond oma algupära ka Iirimaale. Kooli lahkus ta 14-aastaselt ning töötas esmalt tubakavabrikus ja lühikeseks ajaks abistas isa puuviljaäris. Ta teenis Briti armees kohustuslikku sõjalist teenet alates 1950. aastast. Saksamaal paiknedes hakkas Manning laulma kaasnevate sõdalaste meelitamiseks, mis viis tasuta etendusteni ja lõpuks piletihinna kehtestamiseni, tunnustades võimalust showbusinessis. 1950ndatel püsis Manning'ul karjäär professionaalse lauljana ja ta töötas pidutserina, juhtides näiteks Oscar Rabini orkestrisid. 1959. aastal ostis ta Embassy Clubi, muutes selle lagunenud biljardisaalist. Väidetavalt esinesid The Beatles oma karjääri algusaegadel Embassy Clubis. Ta siirdus komöödiasse, debüteeris teles näitejuhina 1971. aastal Granada TV saate *The Comedians* jaoks. Tema komöödiastiili iseloomustas vana kooli lähenemine ja stereotipide kasutamine, hõlmates pubi nalju, rassistlikke kommentaare ja sentimentalset materjali. Manning juhtis *The Wheeltappers and Shunters Social Clubi* alates 1974. aastast, rolli, mida peetakse tema parimate tööde hulka. Manningu karjääri hulka kuulusid kaasnäitlejad lühifilmides A Couple of Beauties (1972) ja dokumentaalfilmilühikuses The Great British Striptease (1980), ning ka lühiaegne komöödiaküsivisaat Under Manning (1981). 1994. aastal kohtus ta tööstuskohtuga süüdistuste osas rassilise diskrimineerimise kohta, mis olid seotud tema esinemisega, ja 1998. aastal tunnistas end rassiseks The Mrs. Merton Show saates. Vaatamata nendele skandaalidele säilitas ta lojaalse fännikonna, kes pidid teda „otsese jutuga kangelaseks“. Elu lõpus koges Manning vähest televisiooniuuendust, sealhulgas esinemist Mumbaiis. Ta suri juunis 2007. aastal neerupuudulikkusse vanuses 76, jättes maha poja Bernard Jr., kes juhtis Embassy Clubi alates 1999. aastast ja jätkas selle haldamist isapõlguse järel.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Charlie Hall

Charlie Hall, kes sündis 19. augustil 1899 Ward Endis, Birminghamis, Warwickshire'is, oli inglise filminäitleja ja mitmekülgne koomik. Kasvades üles Providence'is, Rhode Islandil, lõpetas ta oma hariduse Rhode Island School of Design'is. Algselt õppis puusepatööd kaubandusena, astus aga noorena meelelahutusmaailma liitudes Fred Karno lavakoomikute trupiga. See varajane kogemus viis tööle New York Citys lava- ja tehnikuna ning lõpuks 1920ndate keskpaigas Hal Roachi juurde. Halli karjäär hõlmas erinevaid rolle, sealhulgas koostööd Buster Keatoniga ja Charley Chase'iga, mis näitas tema mitmekülgsust koomilises maailmas. Ta saavutas olulise tunnustuse pea 50 filmis, kus mängis Laurel ja Hardy kõrval, sageli kehastas pahatahtlikku üüringet või vastast. See seostus tegi temast paremini tuntud kui ikoonilise duo vaenlase. Tema filmikarjääri ulatus kaugemale sellest partnerlusest, sealhulgas roll Charlie Chaplini linaloožil "Valguslinn" (1952) ja film Frank Fayleniga aastal 1941. Teda tunnustatakse Rhode Islandi Komöödia Saali liikmena, mis peegeldab tema olulist panust komöödiamaailma. Hall’i koomikukeskendus paiknes sageli Rhode Islandil, kaasates oma esitustesse selliseid teemasid nagu kohalik aktsent, sellised tegelased nagu Buddy Cianci ja tuttavad paiked. Ta lõi kabaree-koomikusaate “Ocean State Follies,” mis pälvis auhindu paroodiasooneade eest Rhode Islandist. Lisaks on talle omistatud laulu “Rhode Island’s It for Me” kirjutamine, mis on osariigi ametlik hümn. Veelgi enam, ta koostas sketše NBC-10 jaoks koos Joe Rocco’ga ja täitis mitmeid rolle – kaasomanik, esineja ja broneerija – Periwinkle’sis, Rhode Islandi esimeses komediaklubis, kus esinesid Louis C.K., Dave Chappelle ja Joe Rogan. Ta kaasa-loob ka Comedy Connection’i, mis avati East Providence’is aastal 1989. Ta suri 7. detsembril 1959 North Hollywoods, Californias, käärsoole vähki, kuid tema pärand elab edasi tema töö ja praeguste koostööprojektide kaudu Doreen Collinsiga komedia-skitsaat “Aging Disgracefully.”

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Charlotte McDonnell

Charlotte McDonnell on Ühendkuningriigist pärit koomik, sündinud 1. oktoobril 1990 Bathi linnas, Somersetis. Ta saavutas esmase kuulsuse nimega Charlie McDonnell, luues olulise veebi-kohalolu oma YouTube'i kanaliga 'charlieissocoollike', mis käivitati 3. aprillil 2007. Kanal kasvas kiiresti ning saavutas juunis 2011 miljoni tellija verstapost, olles seega esimene Ühendkuningriigi kanal, mis selle numbrini jõudis. Sel perioodil tutvustas ta end ka muusikalise poolega; andis välja sooloalbumi pealkirjaga 'This Is Me' aastal 2010 ning osales Doctor Who-teemalises bändis Chameleon Circuit aastatel 2009–2011, samuti lühiajalises muusikalises projektis Sons of Admirals kuni mai 2011. Tema karjäär jätkus mitmete koostööprojektidega. Aastatel 2015–2016 kaas-juhtis McDonnell YouTube'i hommikusöögi saadet 'Cereal Time' koos Jimmy Hilliga. Aastatel 2013–2014 režissööris ta mitmeid lühifilme. Detsembris 2018 lõpetas ta regulaarsete YouTube'i videote üleslaadimise, kuid jäi aktiivseks ka teistes loovisvaldades. 2017. aastal kolis ta Torontosse, Kanadasse. Oluline sündmus toimus jaanuaris 2023, kui ta avalikustas, et on transsoost naine, kasutades ta/nad-liigendid. Selle avalduse järel hakkas ta voogesitusi tegema Twitchis kasutajanimetunnusega coollike. Praegu on Charlotte McDonnell tuntud koomedia-podcasti "What's All This Then" kaasajuhatajana Libby Watsoniga. Ta on ka saate produtsent ja juht, mis käsitleb Suurbritanniaga seotud teemasid ja avaldab episoode nädalas, igaüks kestvusega umbes 120 minutit. Praeguseni on ilmunud 80 episoodi. Saates on esinenud palju külalisi, sealhulgas Brendan James, Max Read, Alec Robbins, Jamie Loftus ja Demi Lardner, kes on arutanud erinevaid Briti kultuurilisi ilminguid nagu "Ghostwatch", "The Wicker Man", "Neopets", "Boohbah" ja "Keeping Up Appearances". Ta on ka ise esinenud külalisena podcastis "International Waters". McDonnell soovitab nii "What’s All This Then" kui ka “Be Gay Solve Crimes” podcaste, mis näitab tema jätkuvat huvi podcastimaailma vastu.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Eric Morecambe

Eric Morecambe, keda sündis John Eric Bartholomew'na 14. mail 1926. aastal Morecambes Lancashire'is, oli Briti koomik ja meelelahutaja. Lavanime 'Morecambe' kasutas ta oma kodulinnast tuletatud nime. Tema sünniaastapäeva sajuaasta tähistamist toimub 2026. aastal. Ta suri 28. mail 1984. aastal 58-aastaselt. Noores eas alustas ta karjääri nii koomikuna kui ka meelelahutajana, saavutades edukaid tulemusi paljudel talentide konkurssidel, eriti Hoylakes toimunud üritusel aastal 1940. 14-aastaselt lahkus ta 1940. aastal koolist ja asutas Ernest Wise'iga kahepäevase esituse. Nad kohtusid varieteateatrite ringis umbes 1940. aastal ja debüteerisid Liverpooli Empire'is 1940. aastal. Partnerlus katkes ajutiselt Teise maailmasõja tõttu; ta teenis Bevin Boyna (söökokaevurina) alates maist 1944, töötades 11 kuud Accringtonis, enne kui tervisemäärangute tõttu ebaõnnestus. Nad võtsid lavanimed Morecambe ja Wise, inspiratsiooniks George Formby ja Ernie lühendatud perekonnanimi. Partnerlus kestis kuni Morecambe surmani 1984. aastal. Koomikupaar Morecambe ja Wise ilmusid telesaadetes nagu 'Sunday Night at the London Palladium' ja 'Double Six', ning olid peaosas seerias 'Two of a Kind' (1961-1968), mida edastas Associated Television; 1963. aastal astusid The Beatles selle programmi külalissolistena üles. Nende üleminek BBC-sse 1968. aastal viis tohutu populaarsuseni, kus Eddie Brabenist sai nende peamine kirjutaja alates 1969. aastast, mis tähistas saate 'kuldset aega'. 'The Morecambe & Wise Show' sai tohutult populaarseks, ligipüüdledes kuulsusi, kes soovisid üles astuda; kuulsa sketši osana jäljendas Eric dirigenti Andre Previn’i nimega 'Andrew Preview'. Aastatel 1968–1977 esitas BBC nende igal aastal jõulupidustusi, mis said olulisteks televisioonisündmusteks; 1977. aasta jõulusaade kogus vaatajaskonda, mis ületas 28 miljonit. Nad esinesid üle 1000 korra Morecambes, mida peeti nende 'vaimulikuks koduks'. Üldiselt peeti Morecambet paarist naljakamaks, samas Wise mängis sirgjoonelist meest. Nad kasutasid teematunnuslauluna 'Bring Me Sunshine' alates 1969. aastast. 1983. aasta jõuluevaade ITV-s tähistas nende viimast esinemist paarina. Ta mängis filmis 'Night Train to Murder' (1983), mis sai eetrisse 1985. aastal, ja osales 'The Passionate Pilgrim'is.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Jessica Hynes

Jessica Hynes, kes sündis 1972. aastal Lewishamist, Londonist, Inglismaalt ja kasvas hiljem Brightonis üles, on inglise näitleja, režissöör ja kirjanik. Ta käis St Luke'i laste- ja algkoolis ning Dorothy Stringer Gümnaasiumis, enne kui liitus 15-aastaselt Rahvusnoorte Teatriga. Tema lavadebüüt toimus aastal 1990 Lionel Bart’i 'Blitzis'. Varajased rollid hõlmasid kaasaegemisi Peter Greenaway filmis 'The Baby of Macon' (1991) ja Disney filmis 'Swing Kids' (1993), samuti rolli teleseriaalis 'Staying Alive' (1996) ja sketšisaadetes nagu 'Asylum'. Ta esines ka Katy Carmichaeliga komedia duona 'The Liz Hurleys', mis näitas tema varajast huvi koomiliste esituste vastu. Hynes on ilmselt kõige paremini tuntud tööga seriaalis 'Ruumiulme' (1999–2001), kus ta kaasa kirjutas ja mängis, rolli, mille paljud tunnustasid. Ta sai olulise tunnustuse ka Cheryli osatäitjana seriaalis 'The Royle Family' aastatel 1998–2010. Tema mitmekülgisus ilmneb tema esinemistes erinevates filmirežiides, sealhulgas 'Bridget Jones' filmides (2004–2016), 'Jõulud tähtede all' filmides (2012–2018) ja 'Paddingtoni' filmides (2017–2024). Teiste märkimisväärsete filmikreditidena on ta mänginud Edgar Wrighti lavastatud filmis 'Zombide öö' ning häält mänginud filmis 'Harry Potter ja tulekahvri rüütlid'. Ta on esinenud ka filmides, mille kriitilised reaktsioonid on olnud erinevad, nagu 'Lapselapsed' (2016), millel on Rotten Tomatoes'is 94% reiting, ja 'Pudsey koer: film' (2014), millel on 0% reiting. Jessica Hynese karjääri jooksul on ta pälvinud palju tunnustusi. Ta on viiest nominatsioonist võitnud kaks BAFTA auhinda, sealhulgas 2019. aastal naispeosi autasu komöödiriistkavas. Samuti on tal kolmest nominatsioonist kaks Royal Television Society auhinda ja kolmest nominatsioonist kaks British Comedy Awardi auhinda. Ta on kahel korral nomineeritud Rahvusvahelise Emmy auhinna saajaks, 2009. aastal Tony auhinna oma Broadway debüüdi eest mängus 'The Norman Conquests' ning 2002. aastal Laurence Olivier auhinna. Hiljem osales ta 2023. aastal S4C sarjas Iaith ar Daith, et õppida waleesi keelt. Ta jätkab tööd näitlejana ja režissöörina, hiljutiste osatäitjate seas 'Paddington in Peru' ja režissöörina 'The Fight'. Tema rollid sellistes saates nagu 'Twenty Twelve' (2011–2012) ja 'W1A' (2014–2017) ning sari 'There She Goes' (2018–2023) kinnistavad veelgi tema kohalolu Briti televisioonis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Joanna Lumley

Joanna Lumley, kelle sünnipäev on 1. mai 1946 ja kes sündis Joanna Lamond Lumleyks, veetis oma lapsepõlve Srinagaris, Jammu ja Kashmiris, Briti Indias. Tema isa, major James Rutherford Lumley, teenis Briti India armees Teise maailmasõja ajal, samas kui tema ema kandis nime Thyra Beatrice Rose (nei Weir). 1954. aastal sõitis ta HMT Empire Windrushil Inglismaale. Ta käis Mickledene Schoolis Rolvendenis, Kentis alates kaheksanda eluaasta täitmisest ja hiljem Holmhurst St Mary's Convent Schoolis 11–17 aasta vanusena. Brian Duffy jaoks fotomodellina töötamise lühike periood näitas varajast huvi visuaalse kunsti vastu. Lumley'i näitlejakarjääri algas 1969. aastal rolliga filmis „Salajane teenus“, kus ta mängis Bond-neitsi rolli. Ta oli „The Avengersis“ ja „Uues Avengersis“. Tema töö telesaates „Safir & Terase“ aitas tal oma mainet kinnitada, ning ta mängis ka 1989. aasta filmis „Shirley Valentine“. Kriitikud märkisid tüüpilise rolli ohtu pärast vabanemist peaaegu eeskujuliku välimuse kujundusest, kuid Lumley jätkas mitmekesiste rollide uurimist. Teda koomikuna kindlalt positsioonile tõstnud roll on kahtleta küllus BBC sitcom'is "Absoluutselt Ägedad", mis jooksis aastatest 1992 kuni 2012. Kriitikud kirjeldasid Patsy Stone'i kui "kartmatult koleda ja lõputult naljakat", ning Lumley esitamine sai iseloomulikuks sellele karakterile, keda sageli kirjeldatakse kui "purjus, inetu ja armutut". Ta võitis selle rolli eest kaks BAFTA TV auhinda, samuti Briti Koomia auhinna. Tema töö jätkus 2016. aastal filmiga "Absoluutselt Ägedad: Film". Televisiooni kõrval on ta esinenud teatrikavades nagu "Blithe Spirit" ja "Private Lives", ning mänginud filmides nagu "James ja Hiigelkõrts", "Kassi haukamine", "EuroTrip", "Ella nõidus" ja "Wall Street'i Hunt". Talle anti 2013. aastal Rahvusliku Televisioonihindade eriauhind ja 2017. aastal BAFTA Fellowship auhind. Lumley on ka Survival Internationali ja Gurkha Justice Campaigni eestkõneleja ning sai 2022. aastal teenete eest draamas, meelelahutuses ja heategevuses dame'ks (DBE).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Mark Gatiss

Mark Gatiss, kes sündis 17. oktoobril 1966 Sedgefieldis, Durhamis, Inglismaal, on mitmekülgne inglise talent. Ta töötab näitlejana, koomikuna, stsenaaristi, režissöörina, produtsendina ja romaanikirjanikuna. Tema vanemad olid Winifred Rose O'Kane ja Maurice Gatiss. Gatiss käis Heighingtoni kiriku algkoolis ja Woodhami gümnaasiumis, enne kui õppis teatrikunsti Bretton Hall College'is, Leeds'i Ülikooli juures. Ta on kogunud märkimisväärset kogemust meelelahutustööstuses, kus näitlejana esinemised said alguse enne 1997. aastat ja varajane kirjutajatöö tehti ulmeprojektides. Gatiss on enim tuntud oma komöödilistest koostööst Steven Moffatiga, eriti nende ühisloominguga The League of Gentlemen . See komöödikollektiiv, kuhu kuulus Gatiss, võitis 1997. aastal Edinburghi festivali Fringe'il Perrieri auhinna. Sarja, mis sisaldas absurdset vaatluslikku huumorit Briti elust, esilinastus aastatel 1999–2002. Ta kaasa-loojana, kaastöölise ja näitlejana The League of Gentlemen 'is. Lisaks on ta kirjutanud mitmeid episoode seriaalist Doctor Who , aidates nii Steven Moffat kui ka Russell T Daviesi all, ning mängis 2020. aasta miniseriaalis Dracula Frank Renfieldi rolli. Tema töö ulatub filmide ja teleseriaalideni, sealhulgas osades seriaalides Game of Thrones (2014–2017), Wolf Hall (2015) ja Coalition (2015), ning filmides nagu Victor Frankenstein (2015), Denial (2016), Christopher Robin (2018), The Favourite (2018), The Father (2020), Operation Mincemeat (2021) ja Mission: Impossible – Dead Reckoning Part One (2023). Gatissi karjääri on iseldatud oluliste tunnustustega. Ta sai kaks Laurence Olivieri auhinda, võites 2016. aastal A Month in the Country eest ja uuesti 2023. aastal The Motive and the Cue ' eest. Tal on ka BAFTA TV auhind, Primetime Emmy auhind ja Peabody auhind. Ta on tuntud Mycroft Holmesi rolli poolest BBC sarijas Sherlock (2010–2017), sealhulgas meeldiva esinemise “Sherlock: The Abominable Bride” (2016) episoodis. Teiste silmapaistvate rollide hulka kuuluvad Menenius Shakespeare’i Coriolanus 'es (2013) ja George III kuningas Alan Bennetti The Madness of George III revivals (2018). Ta on samuti uurinud erinevaid žanre, esinedes mustas komöödias ‘Nighty Night’ ja ulme-komöödias 'Clone'. Alates 2014. aastast on ta kaasanud ja mänginud sarjas 'Inside No. 9', ning on juhtinud saateid nagu 'Hunting Ghosts with Gatiss and Coles' (2022) ja 'In Search of Dracula with Mark Gatiss' (2020), mis näitab tema jätkuvat kohalolu televisioonis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Simon Bird

Simon Bird, koomik, näitleja ja režissöör, on pärit Suurbritanniast ning sündinud 19. augustil 1984 Guildfordis, Surrey's. Ta käis Cranmore Schoolis, West Horsleys, seejärel Royal Grammar Schoolis, Guildfordis ja lõpetas Queens' College'i Cambridges, kus õppis inglise keelt ja oli Footlights'i president. Hiljem sai ta Birkbeck College'ist kunstimagistri kraadi, erialaks kultuuri- ja kriitilised uuringud. Aastatel 2007 ja 2008 hõlmas Birdi varajane karjääri komöödias esinemisi 'The House of Windsor'iga Edinburghi festivalil, ning osalemist Chortle'i rahvuslikel tudengiauhindadel. Ta saavutas 2008. aasta konkursis teise koha, esitades rutiini oma korduvate osalemiste kohta. Laialdast tähelepanu tõi talle Will McKenzie roll *The Inbetweeners*is, E4 komöödiasarjas, mis jooksis aastatest 2008 kuni 2010; hilisemad filmid ilmusid nii 2011. aastal kui ka 2014. aastal. Selle rolli eest sai ta 2008. aastal British Comedy Award'i parima meesdebüüdi eest ja 2009. aastal parima näitleja eest, ning sarjast filmiti edukas mängufilm. Lisaks mängis Bird *Friday Night Dinner*is Adam Goodmani rolli, Channel 4 sarjas, mis esmakordselt edetati aastatel 2011–2020, kus Tom Rosenthal oli tema kaasnäitleja, kes kehastas ühte kahest juudi päritolu vennast. Ta kaasosutas, kaasautorina ja peaosas mängis aastal 2013 komöödias "Kanad", mängides Cecil'i. Aastal 2016 tegi ta režissöörina debüüdi lühifilmiga "*Ernestine ja Kit*", millele järgnes aastal 2020 tema esimene täispikk film "*Bagnoldi suve päevad*". Tema töös režissöörina on ka televisioon, sealhulgas režissöörina kolmas sari mockumentaalseriaalist *Pls Like* ja esimese hooaja sketšisaatest *Ellie & Natasia*. Ta peaks aastal 2027 ilmuvat "Star Wars: Starfighter'is". Hiljuti režissööris filmi "Sellised julged tüdrukud" (2023) ja mängis filmis "Kõik teised põlevad" (2023).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Tommy Cooper

Thomas Frederick Cooper, kes esines professionaalselt Tommy Cooper nime all, oli walisimaa koomik ja illusionist. Ta sündis 19. märtsil 1921 Caerphillys, Walesis, Thomas H. Cooperi ja Catherine Gertrude Wrighti pojana. Thomas H. Cooper oli endine armee värbamissergant, kes hiljem sai kivisöeminaalitajaks. Tema pere kolis kolme aasta vanuselt Exeteri, Devonshire'i, tõenäoliselt tervisemure tõttu, mis olid seotud kivisöesaastega. Ta käis Mount Radford School for Boys'is ja arendas kaheksa-aastaselt huvi maagiat vastu, pärast seda, kui tema onu Lucy kinkis talle maagiaseti. Alates 1940. aastast veetis ta seitse aastat Briti armees, algul kuninglike ratsaväeüksuste (Royal Horse Guards) sõdurina ja hiljem Montgomery "Desserti Rotis" (Desert Rats) Egiptuses. Sel ajal, meeskonnale meeleolu pakkudes Navy, Army and Air Force Institutes (NAFI) meelelahutuspeol, hakkas ta kandma punast fezi, mis sai tema visiitkaardiks, pärast seda, kui publik reageeris naljatavalt selle haaramisele ootlasest Kairos. Tema professionaalne esinemishariduse karjäär algas 1947. aasta jõulupühal ja varsti pärast seda liitus ta The Magic Circle'iga. Cooperi komöödiastiil keskendus „ebasseeritud“ võlu trikkidele, mida ta sageli esitas kui spektakulaarset, koreografeeritud ebakõlget. See lähenemine osutus naljakamaks kui edukas võluri töö. Kriitikud pidid teda finantsiliselt „tiheda“ inimesena, ja ta oli tuntud oma võime poolest inimesi naerutada, sageli jagades nalju publikuga. Ta abiellus Gwen Hentyga aastal 1947 ning neil sündisid lapsed nimega Thomas Henty ja Vicky Cooper. Tommy Cooper suri 15. aprillil 1984. aastal 63-aastasena; tema surm oli südameatakist, mis juhtus esituse ajal tema „kuulsast võlumantlist“ Her Majesty's Theatre'is Londonis, üritust vaatas ligikaudu 12 miljonit inimest.

Vaata profiili