Alexander Pereira on Austria kultuurijuht. Ta juhtis seal Opernhaus Zürichit direktorina aastatel 1991–2012, seejärel võttis ta aastatel 2012–2014 üle Salzburgi festivali direktori koha. 2014. aasta oktoobrist kuni 2019. aasta detsembrini oli ta Milan Scala eesotsas ning alates hooajast 2020/2021 juhib ta ooperi di Firenzet.
Christian Hölbling, kes sündis 21. juunil 1972 Bruck an der Muris (Steiermark), on mitmekülgne Austria meelelahutaja. Teda tuntakse kabareeartistina, koomikuna, lauljana ja autorina. Pärast Handelsakademie Bruck/Muri lõpetamist aastal 1991, jätkas ta erinevate loominguliste teede püüdlusi, sealhulgas varaseid kabaree kogemusi koolis, tsiviilteenistust puudega inimeste kodus, tööd ajalehe ajakirjanikuna, kultuuriajakirja asutamisi ja programmi planeerimist Kunsthaus Mürzzuschlagis. Ta käis ka seminaridel, mis keskendusid klounidusele, koomikale, pantomiimile, objektiteatrile ja hääleõpetusele. Alates 1991. aastast on ta töötanud soolo kabareeartistina. Hölblingi karjääri iseloomustab mitmeid auhindu ja erinevaid projekte. 1992. aastal sai ta Nachwuchspreis Grazer Kleinkunstvogel’i auhinna oma esimese etenduse 'G’schichterln für’s Herzerl' eest. Aastatel 1998–2020 oli ta Rote Nasen Clowndoctors’i liikmena Dr. He. Alates 2000. aastast töötas ta välja iseloomu Helfried, sadistliku õppejuhataja, mis on muutunud tema töö keskseks elemendiks ja on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Tollwood-Künstlerpreis’i (2000), Trophée Perrier Comedy Award’i (2000) ja Wiener Kabarett Förderpreis’i (2001). Ta juhtis Internationale Humorfestival Velden’it aastatel 2009–2018 ning alates 2016. aastast on ta regulaarselt oma Helfriedi isikus saatnud saadet 'Helfrieds Strenge Kammer'. Hölbling jätkab loometööd ja esinemisi. Ta avaldab Kleine Zeitungi jaoks kuukinosat "Gedankenspiele" alates 2016. aastast ning andis 2019. aastal välja albumi "Lieder nahe am Wasser". Tema raamat "Ins Astloch gemurmelt" ilmus 2020. aastal, millele järgnes kabareeprogramm "Deppendiplom" 2021. aastal. Praegu elab ta Kärntenis alates 2001. aastast ja juhib koos Maria Weichesmülleriga "Late Night im Hafen" alates 2024. aastast. Helfriedi tegelase 25. aastapäeva programmi "Helfried - Unverändert NEU!" on kavandatud 2025. aastaks Maria Weichesmülleriga, ja tema uus sooprogramm "Der Wechselseitige" käsitleb päritolu, identiteedi, keele, poliitiliste müütide ja isiklike sügavuste teemasid. Kleine Zeitungi arvustus (6. märts 2026) nimetas tema esinemist "kindlasti soovitavaks".
Daniel Keberle, kes sündis 1. juunil 1972 Viinis, on Austria näitleja, koomik, kaameraettekandja ja häälekaamerakunstnik. Ta on Austria kodanik ja tal on Euroopa Liidu tööluba. Tema varajane karjäär hõlmas masinaealise rolli alates 1980ndatest, millele järgnesid näiteks roolimees filmis "Kolm musketäri" aastal 1993. Keberle'i õpe sisaldas muusika ja lavakunstide Franz Schuberti Konservatooriumi külastamist aastatel 1993–1996, kus ta sai näitleja diplomi. Ta on esinenud paljudes teatrites kogu Austrias ja Saksamaal, sealhulgas Viini Volkstheateris ja Theater der Jugendis, Coburgi Landestheateris, Schauspielhaus Wienis, Salzburger Landestheateris, Niederösterreichi Landestheateris, Kabarett Simplis, Schauspiel Frankfurtis ja Salzburgi festivalil. Ta oli 1990ndatest alates osa Theaterensemble Theater zum Fürchtenist, esinedes Scala Wienis alates 1995. aastast. Tema teatrikujutistest kuuluvad 'Laertes' Shakespeare'i 'Hamletis' Schauspiel Frankfurtis ja Valentin Goethe' 'Faustis' Expo Hannover 2000s. Daniel Keberle on esinenud paljudes filmides ja teleseriaalides, sealhulgas 'Ein fast perfekter Seitensprung' (1996), 'Die Knickerbocker-Bande' (1997), 'Eine Familie zum Küssen' (1997), 'Tatort: Nichts mehr im Griff' (2001) ja 'Bauernprinzessin' (2004) ning selle järjed. Tal on olnud ka kaastegevuse rolle seriaalides nagu 'Medicopter 117 – Jedes Leben zählt', 'Julia – Eine ungewöhnliche Frau,' 'Schlosshotel Orth' ja 'Kommissar Rex.' Märkimisväärne on film 'Alles wird gut' (2016), kus ta kaasa tegi, mis sai "Live Action Short" kategoorias nominatsiooni Ameerika Akadeemia auhinnale. Ta jätkab tööd näitlejana, koomikuna ja häälnäitlejana, hiljutised osatäitmised on olnud produktsioonides ACHZIG PLUS (2023) ja KOPFTUCHMAFIA (2023).
Ernst Waldbrunn, keda sündis 14. augustil 1907 Krumaus, Böömis (praegu Český Krumlov, Tšehhi Vabariik), oli Austria näitleja ja kabareeartist. Tema isa, Karl Waldbrunn, töötas riigiametnikuna Viinist, samas kui tema ema, Rosa Lederer, pärit Miesist ja oli juudi kivisöe- ja tubaka kaupmehe tütar. Ta veetis lapsepõlve Brüxis, kus tema isa oli ringkonnaadministraator. Waldbrunnile oli ametlik haridus antud isa soovil õigusteaduse õpingute kaudu, mille tulemuseks oli õigusteaduse doktorikoht Praha ülikoolist. Ta alustas teatrikarjääri 1928. aastal Teplitz-Schönau's, kus lavastas ja esines. Kuid tema varajane karjäär saksa lavadel katkes natsirežiimi tõusu tõttu. Olles Theater Gleiwitzis angažeeritud, sattus ta keerulisse olukorda, olemata sunnitud esinema Auschwitzi kontsentratsioonilaagri kaitsjate ees, kuna teda klassifitseeriti „juudi segatõuguna“. 1944. aasta septembris suleti ta Gleiwitzi Auschwitzi alllaagrisse, kuid suutis oktoobris põgeneda ja leida varjupaiga Viinis. Teise maailmasõja järel leidis Waldbrunn uut edu, esinedes 1945. aastast Simpli kabaree laval Karl Farkasiga. Ta saavutas suure tuntuse Hugo Wieneri kirjutatud kahekordsete konférance’ide kaudu, formaadi, mille oli varem 1922. aastal leiutanud Karl Farkas ja Fritz Grünbaum. Aastatel 1946–1977 oli ta Josefstadti teatri liige. Waldbrunnil oli karjääri jooksul mitmeid filmiprole, sealhulgas ‘Aufschneider’ ja ‘Sinine Kuu’. 1965. aastal kaastas ta Lida Winiewicziga näitemängu "Põgenemine", saavutades tähelepanu peaosas mängimise eest. Tema iseloomulik kõnehäire sai armastatud kaubamärgiks tema komöödiskeemis. Ta koostas mitmete kunstnikega, sealhulgas Fritz Imhoffi, Mimi Shorpi, Rosl Dorena, Sepp Löwingeri ja Elfriede Ottiga. Ta aitas kaasa raadiosaadetele ja stsenaariumikirjutamisele ning alates 1955. aastast esines telesaadetes nagu 'Bilanzen' ja 'Simpl'i revüüd. Tema esinemiste salvestis Karl Farkasiga, 'Karl Farkas & Ernst Waldbrunn - Doppelconférencen', kuulub 'Kabaree parimate väljaandesse'. Ernst Waldbrunn suri 22. detsembril 1977 Viinis. Ta oli abielus Elfriede Ottiga aastatel 1950–1964. Lühikese aja enne surma, septembri lõpus 1977, sai ta insuldi. Nüüd on talle pühendatud auhauamägi Viini Keskkalmistul, kinnistades tema koha Austria meelelahutusaajaloo hulgas.
Gernot Kulis on Austria koomik, sündinud 11. augustil 1976 aastal Sankt Paul im Lavanttalis, Kärntens. Tema haridus algas St. Pauli kloostrikoolis kuni 14 aasta vanuseni. Seejärel käis ta HIB Liebenau internaatkoolis Grazis. Karjääri alguses sai Kulis kogemust raadiosaadetes Antenne Steiermarkis. Kulis’i professionaalne komöödiateekäik hõlmab olulist perioodi Ö3 raadio koomikukirjutajana, mis kestis detsembrist 1999 kuni juunini 2017. Ta on tuntud 'Ö3 Callboy' segmenti poolest, mis sisaldas naljakat kõnetamist CD-del. Tema komöödiatalendid ulatuvad erinevatele formaatidele; ta esitab stand-up’i koomikat ja on alates 2004. aastast Comedy Hirten kabareeansambli liige koos Rolf Lehmanni, Herbert Haideri, Peter Moizi ja Christian Schwabi kõrval. Comedy Hirten parodeerib sageli tuntusi nagu Armin Assinger, Hans Krankl ja Ivica Vastić, aga ka poliitikuid nagu Karl Nehammer ('Karl Schmähhammer') ja Rudi Anschober ('Rudi Warnschober'). Ta esineb ka 'Heini' rollis 'Die Zwoa Lofntola's, koomiklikus duo’s Christian Schwabi kõrval. Tähelepanuväärsete tööde hulka kuulub komöödiasegment 'Professor Kaiser', mis debüteeris 2002. aastal, ja hittlaul 'Was ist' mit du?', mille Lukas Ruppiga koos ilmus. Kulis’i otseülekanded on hästi vastu võetud; 'Kulisionen' esilinastus 17. märtsil 2011 ja The Falter kirjutas selle kohta, et see on lavastatud nagu rokkkontsert. Tema teine programm 'Herkulis' debüteeris oktoobris 2017, keskendudes lahendustele elusilma keerulistele probleemidele ning Wiener Zeitung ja Kleine Zeitung kiitsid seda kõrge tipptiheduse ja kiire tempoga. Ta esitab praegu programme pealkirjadega 'Herkulis', 'Kulisionen', 'Hold the Line' ja 'Ich kann nicht anders', mis debüteerib veebruaris 2025. Kulis juhib ka nädalast satiirilist komöödiakatsumust 'Comedy-Wochenrückblick' Ö3-s ning esitab komöödiaigat 'I Can’t Help It', mille on kavandatud detsembris 2026 toimuma Danubiumis Tulln an der Donau. Teda kirjeldatakse kui ühte Austriast enim tuntud koomikuid, kes on tuntud humoorikate anekdootide, teravate eluliste ja perevaatluste, tugevate lõppmõttekäigude ja julgete lugude poolest, sageli sisaldades selliseid elemente nagu abivalmid naabrid, tema lapsed ja pereajaloo uurimine, sealhulgas lood tema isast, Papa Kulisist. Ta kirjeldab end kui 'antihäälte', ja tema komöödiat iseldatakse sageli kui 'ilma poliitiliselt korrektse lähenemisviidita'. Kulis’i edu peegeldub tema saavutatud tunnustuses; detsembris 2015 sai ta oeticketilt platinaauhinda 200 000 pileti müümise eest. Teda kirjeldatakse kui 'reeglirikkuja kangelast', 'viitsutaja-mis-on-vaja kangelast' ja 'komöödia-usklikku kangelast', sageli esitletakse teda kui 'hääle kandjat'. Ta on abielus ja tal on kaks last.
Sajandivahetusel seisis Heinrich Eisenbach tähelepanu keskpunktis Viini ühe juhtiva kabareetlase ja groteskse koomikuna ning moodustus seal Kabareeansambli Budapester Orpheum südames.
Austrias sündinud Herbert “Happi” Prikopa töötas telesaatejuhi, dirigendi, tenorina ooperis, näitleja, helilooja, kirjaniku, pianisti ja kabareeterina.
Joe Furtner, kes sündis Viinis 1893. aastal, oli saksa näitleja ja koomik. Ta peitis Berliini oma teiseks koduks, elades ja töötades seal aastaid, säilitades samal ajal oma viinielu iseloomu. Ta alustas esinemist Kabarett der Komikeris juba 1939. aastal, esinedes programmides kuni 1942. aastani ja uuesti 1947. aastal. 1947. aastal esines ta Helmut-Zacharias-Quartetti ja Rudolf Nelsoni 'Erinnern Sie sich? - Eine Melodienfolge'ga Neue Scala/Kabarett der Komikeris, kus Hanns Geert konfereeris ja mängis klaverit. Samuti kujutati teda 1940. aasta ajakirjas/ajalehes Kabarett der Komiker ansambli liikmena. Furtneri karjäär hõlmas laval, filmis ja raadios tegutsemist. Ta mängis mitmes filmis ning esines sageli teatrites, sealhulgas Hebbel-Theateris, Schauspielhaus Hansas, Berliner Theater an der Nürnberger Straße's ja Renaissance-Theateris. Ta oli Spielleiter Kabarett der Komikeris, mida juhtis Willi Schaeffers, ja esines seal aastakümneid. Raadiotöö pakkus arvukalt võimalusi, eriti kui oli vaja viinavälise iseloomu. Ta mängis härra Huberit 1953/54 aasta raadioseerias 'Die Arche Noack', kehastas Pilkingtoni rolli 'Da werden Tiere zu Hyänen' (1949) ja Belliceki 'Der kleine Grenzverkehr' (1953) seerias, ning prof. Düringit 'Der Kammersänger' (1959) seerias. Samuti esines ta 1943. aastal telesaates 'Wir senden Frohsinn - wir spenden Freude', kus ta esitas Jo Hanns Rösleri segmenti 'Wenn's dem Esel zu wohl wird', mis sisaldas erinevaid tegelasi. Saad ülekande toimus 8. oktoobril 1943 kell 14:30–16:00 Kuppelsaal des Reichssportfeldes's. Furtner on enim tuntud oma rolli poolest professor Quatschniena raadioprogrammis 'Die Insulaner' aastatel 1948–1961, keda ta sageli kutsus hüüdnimega "professor Quatschnie". Ta esitas sageli heasüdamlikke tegelasi lavastustes ja filmides. Tema etenduste eripäraks oli mänguline keeldumisebeeril maksmisest pärast paprika pipraid pakkumist inimestele. Joe Furtner abiellus Johanne Sophie Krügeriga 1943. aastal. Ta kirjutas autograafi Philipsi fotole ja kuulus kaasaansamblisse, mis ilmus 1940. aastal Berliini P. W. Brockeri publikatsioonis.
Marion Petric oli mitmekülgne Austria kunstnik, kes töötas koomiku, häälekujundaja, laulja, häälenäitleja, saatejuhi, kabareesti ja näitlejana.
Philipp "Phil" Laude on Saksa-Austria koomik, endine veebivideo produtsent, näitleja ja laulja. Ta sai tuntuks komöödiatrio Y-Titty liikmena.
Roman Felix Szeliga töötab arstina, on moderaator, juhib seminare, kirjutab raamatuid ja peab peaesinejana loenguid huumori teemal; Ta inspireerib ka amatöörmaagina. Oma etteasteid esitab ta peamiselt Austrias, täiendades ülesandeid Saksamaal ja Šveitsis.
Viktor Oliver von Samek, kes tegutses professionaalselt nime all Vic Oliver, sündis 8. juulil 1898 Viinis, baroni Viktor von Sameki pojana. Pärineda juudi perekonnast, näitas ta juba noorelt märkimisväärset sportlikkust, võites 1914. aastal Austria noorte tennise meistrivõistlused. Olles alustanud õpinguid Viini Ülikoolis meditsiini eesmärgiga, pühendus ta hiljem muusikale, demonstreerides ülitalentlikkust viiulivirtuoosi kohas ja õppides Mahleri käe all. Esimese maailmasõja ajal teenis ta Austria ratsaväes adjutandina. Sõja lõppedes töötas ta lühiajaliselt nii pangandus- kui ka tekstiilitööstuses; seejärel pühendus ta muusikalistele tegevustele, mille hulka kuulus trummide mängimine džässansamblis Rouenis ja Le Havres. Oliveri karjäär sai transatlantilise pöörde 1922. aastal, kui ta reisiks Ühendriikidesse. Tema lavailmus hõlmas vaudeville'i etendusi ning 1923. aastal sai temast džässansambli 'The Nine Nights of Jazz' liige. Partnerlus viiulimängija Margaret Cranglaga algas 1924. aastal, moodustades paarina esineva duo. Põhipunktiks kujunes 1928. aasta, kui ta kogemata klavestiililt maha kukkus, tekitades naeru ja avaldades tema komöödiandit. See avastus viis 1929. aastal New Yorki Palace Theatre'i angaažementini, mis tähistas tema tõusu koomikuna. Ta võitis Suurbritannias kiiresti populaarsust pärast esinemist Londoni Palladiumis 1931. aastal, olles tuntud oma alandliku huumori, mõnikord riskantse kabaree stiili ja tahtlikult kehva viiulimängu poolest. 1930ndate ja 40ndate jooksul sai Oliverist Briti meelelahutuse nurgakivi. 1935. aastaks oli ta Londoni Palladiumis peaesineja ning jagas Holborn Empire'is tehtud esinemiste rekordi Max Milleriga. Ta mängis revüdes nagu 'Follow the Sun' (1934), kus kohtas Sarah Churchill’i. Nad abiellusid 1936. aasta jõulupäeval New Yorkis; hiljem lahutasid nad 1945. aastal. Teise maailmasõja ajal esines ta mitmes populaarses revüüs ja juhtis BBC raadiosaadet 'Hi, Gang!', ning oli 1942. aastal 'Desert Island Discs'i' esimene külaline. Samuti asutas ta 1944. aastal Vic Oliver Concert Orchestra, mis spetsialiseerus kergele klassikalisemale muusikale. Ta jätkas esinemist varieteedes ja pantomimides ning mängis filmides nagu 'Rhythm in the Air' (1936) ja 'Meet Mr. Penny' (1938), ning teleseriaalis 'Hotel Imperial' (1958-1960). Ta sai 1948. aastal Suurbritannia kodanikuks ja abiellus 1946. aastal Natalie Frances Conderiga, neil oli üks tütar. Oliveri professionaalne elu lõppes enneaegselt, kui ta sattus kontserdi ajal Johannesburgis, Lõuna-Aafrikas, 15. augustil 1964. aastal kokkuhingamine ja suri 66 aasta vanuselt.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
211
Ühendkuningriik
148
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
20
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
1
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
