Felix Holzmann
Tšehhi koomik ja stsenaaristi Felix Holzmann sündis 8. juulil 1921 Teplitzes, Tšehhoslovakkias (praegu Tšehhi Vabariigis). Ta oli tšehhi-saksa päritolu ja tema perekond juhtis äri Litoměřicites, kus ta veetis oma varased aastad. Tema isa oli sakslane ja ema tšehh. Holzmann käis sõjaeelse ajal Ústí nad Labemis kaubanduslikus koolis. Holzmanni elu kujunes oluliselt 20. sajandi sündmuste poolest. 19-aastasena saadeti ta Wehrmachti perekonna deklareerimise tõttu saksa kodakondsuseks ja teenis Teise maailmasõja ajal mereväe suurtükiväes. Ta koges rasket pommitamist ja paiknes Gdańskis, Gdynias, Kielis, Prantsusmaal, Eestis ja Lätis. Pärast punase armee poolt vangistamist mais 1945 veetis ta aasta Nõukogude laagris. Vabastamise järel naasis ta Tšehhoslovakkiasse ja alustas 1950ndate alguses esinemisi varieteede lavadel. Ta arendas välja eripärase stiili, mis oli tuntud sõnadega mängiva huumori, ainulaadse kõneosavaise ja äratuntava välimusega, kandes sageli laval helesinise villakümmi, kaelarihma ja raamita prillid. Holzmanni komöödiad sisaldasid sageli täpselt struktureeritud dialooge, mis olid täis sõnade mängu ja kujutasid tihti aeglasevõitu mehe tegelaskuju. Ta koostas laialdaselt František Budíniga, moodustades pikaajalise lavapartnerluse, ning töötas ka teiste tuntud inimestega nagu Lubomír Lipský, Iva Janžurová, Miloslav Šimek, Karel Gott ja Viktor Maurer. Ta esines mitmes filmis ja telesaates, sealhulgas 'Deset malých běloušků' (1993) ja 'Buďte pozdraven, pane Jouda!' (2006), ning esines sageli tele-uusaastaetendustel segase 'Hr. Jouda' rollis. Holzmann abiellus 1968. aastal Eva Vorlíčkovága pärast kakskümmend aastat kooselu; ta sooritas eneseõigustamise 1970. aastal, mis mõjutas teda sügavalt. Saksa näitleja ja laulja Barbara Greifist sai hiljem tema naine ning nad said sageli koos turneed. Felix Holzmann suri 13. septembril 2002 Chemnitzis 81-aastasena ning teda meenutatakse Litoměřices paikneva busti ja mälestustahvli kaudu.
