Üleilmne talentide register

Koomikud: Prantsusmaa

Koomikute register: Prantsusmaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Prantsusmaa.

211 koomikud

Alban Ivanov

Alban Ivanov on prantsuse humorist, koomik ja improviseerija. Sündinud 10. septembril 1984. aastal Narbones, Prantsusmaal, on ta vene päritolu. Tema kirg komöödia vastu tekkis 11-aastaselt ja ta alustas esinemist kunstiliselt aastal 1997 Ligue d'improvisation des Yvelines'iga. Ta õppis teatrilist improvisatsiooni Alain Degois'lt Déclic Théâtre'is ning hiljem liitus Déclic Théâtre trupiga. Tema täisnimi on Alban Maurice Igor Yvinaï Juvénal. Ivanovi karjääris on mitmesuguseid rolle ja koostöövõimalusi. Aastatel 2002–2004 esines ta AOLi ja Bouygues Telecomi reklaamides ning mängis mitmes teleseriaalis, nagu Âge sensible , L'Instit ja SOS 18 . Ta esines 2002. aastal trupiga Trait d’Union ning 2005. aastal duo Not mo Molière’s Djemel Barekiga. Alates 2004. aastast osales ta ka kollektiivsetes etendustes, sealhulgas Les Soirées Cecilia ja La Famille . 2008. aastal mängis ta humoristlikus miniseriaalis Dur dur d’être le fils de… ning alates 2009. aastast juhendas avatud lava öid Jamel Comedy Clubis. Ta kohtus Jamel Debbouzega, kes aitas tema karjääri käima saada, ja Debbouze andis hiljem talle Jamel Comedy Clubi juhtimise. Ivanov on pälvinud tunnustust improvisatsiooni ja sketšikomöödia eest. Tema filmidebüüt toimus aastal 2011 filmis Les Mythos , millele järgnesid rollid filmides nagu Anyone (2014), Le Sens de la fête (2017), Le Grand Bain (2018) ja Patients (2017), mille eest ta võitis Sarlati filmifestivalil aastal 2016 parima meespeaosa. Ta andis häält Pumbaa'le prantsuskeelses dublõžis filmis The Lion King (2019) ja tegi kaasa filmis Le Dernier Mercenaire (Netflix) koos Jean-Claude Van Dammega. Ta esitles oma debüütset ühemeliste etenduste show'd, Alban Ivanov et les autres , aastal 2012, millele järgnes Élément perturbateur aastal 2015. Praegu on ta turneel oma uue show'ga 'Vedette 2.0' ja osales aastal 2024 neljandas hooajas ‘LOL: Qui rit, sort’ Amazon Prime Videos.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Albert Algoud

Albert Algoud, kes sündis 23. märtsil 1950 Asnières-sur-Seine'is, on prantsuse humorist mitmeküliku ja pikemaajalisega karjääri. Ta pärneb kirjanikuperekonnast; tema isa oli François-Marie Algoud ning ta on teise Albert Algoudi lapselaps, mõlemad autorid. Enne kui ta saavutas tuntust komöödias, töötas Algoud prantsuse kehalõpetajana aastatel 1976–1988, õpetades Haute-Savoies, La Roche-sur-Foronis ja Poissys. Tema varajane elu hõlmas lühikesi perioode poliitilist tegevust, sealhulgas osalemist Action Française'is ja hiljem Gauche prolétarienne'is, kuigi ta lahkus ideoloogiliste erimärkidest tulenevalt. Algoud’i koomiline teekond algas raadios, algul "Contrebande'iga" Annecys umbes 1970. Laialdasema tunnustuse saavutas ta Canal+ programmides nagu Nulle Part Ailleurs ja Karl Zéro , kus mängis Pintimberti karakterit Karl Zéroga kõrval. Ta aitas ka kirjutada sketše Nulle Part Ailleurs'ile koos Antoine de Caunes'i ja Laurent Chalumeauga. Aastatel 1989–1990 jagasid Antoine de Caunes, Karl Zéro ja ta koos juhtimisõigusi koomilisele raadioprogrammile, mida edastas RFM. Tema huumorit kirjeldatakse absurdse ja õpetlikuna, segades satiiri ja kultuuriviiteid, ning ta on tuntud oma imitatsioonide poolest poliitikutest nagu Hu Jintao, Vladimir Putin ja Osama bin Laden. Ta kaasa-loob ka uudiste pastši Zérorama koos Christophe Bertiniga aastal 1994 ning esines Karl Zéro satiirilises uudisprogrammis, Le Vrai Journal de Karl Zéro . Algoud' karjäär areneb pidevalt edasi. Aastatel 1999–2002 juhtis ta France Interis kultuuriajakirja *La partie continue*. Ta on rajanud arvukalt raamatuid, keskendudes eelkõige Tintini maailmale, sealhulgas kapten Haddocki vandumiste sõnaraamatu ja volitamata biograafia proua Castafiorest. 2023. aastal avaldas ta autobiograafilise koomiksi *Le Prof qui a sauvé sa vie*. Praegu ilmub ta France Interi saadetes *Le Fou du roi* ja *À rebrousse poil* kui „isa Albert“ ning on alates 2015. aastast olnud *La Bande originale* kolumnist. Tema poega Bonit diagnoositi autism umbes 27 aastat enne praegust aega, teemat, mida Algoud avalikult arutleb. Ta jääb produktiivseks autoriks, olles kirjutanud umbes kümme raamatut, mis on pühendatud Tintinile, sealhulgas *Le dictionnaire amoureux de Tintin*, mis kiidab La Roche-sur-Foronit.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Albert Meslay

Albert Meslay on prantsuse humorist, sündinud 9. mail 1956. Enne pühendumist komöödiale töötas Meslay programmeerija-analüütikuna ja süsteemianalüütikuna, leides viimast mittetõhusaks. Ta õppis majandusteadust ja alustas esinemisi väikestes kohtades ja bistros Bretanis. Meslay loomingukomöödia on iseloomulik absurdsete elementide, sõnadega mängimise ja loogiliste ebaõigete järelduste poolest. Tema huumor ühendab endas sõnakombeid, imiteerimisi selliste tegelaste nagu Émile Zola, Gandhi, Jean Moulin, Plinius Vanem ja Christophe Columbo pangaametniku kohta ning üldist absurdsuse tunnet. Sageli peetakse teda patafiüsikuks ja patafiüsika spetsialistiks. Ta kolis Pariisi 1996. aastal lahkudes töölt 1993. aastal. Ta esines sellistes kohtades nagu Point Virgule, Café de la Gare ja Théâtre Trévise. 1995. aastal võitis ta Raymond Devosi poolt üleandud Devos d'Or auhinna Monnaie festivalil. Kogu karjääri jooksul on Meslay esinenud arvukatel raadio- ja telesaadetes, sealhulgas Stéphane Berni 'Le fou du roi' France Interis aastatest 2001 kuni 2003, Patrick Sébastieni “Etonnant et Drôle” aastal 1996, Michel Druckeri "Faites la fête" aastatest 1997 kuni 1998 ja Laurence Boccolini “Rien à voir” aastatel 1999–2000. Paljud telesaated on tema loova töö tulemus, eriti 'L'Albertmondialiste,' 'Albert Meslay au Point-Virgule,' 'Je pense, mais je ne me comprends pas,' 'Je délocalise' ja 'La joyeuse histoire du monde.' Ta on avaldanud ka 'La Cosmochérette' aastal 2000, mille revideeritud väljaanne ilmus 1980. aastal. Meslay on Alphonse-Allaise akadeemia liige ning esines teleseriaalis "C'est la crise" aastal 2013 ja filmis 'Salauds de pauvres' aastal 2019. Ta jätkab turneed, tema uusim etendus 'Je n’aime pas rire, ça me rappelle le boulot,' loodi aastal 2023 ja esitletakse veelgi aastal 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Alex Lutz

Alex Lutz, kes sündis 25. augustil 1978 Strasbourgis Alam-Reinis, töötab Prantsusmaal näitleja, humoristi, lavastaja, dramaatilise kirjaniku, romaanikirjaniku ja lavastajana.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Caroline Grimm

Caroline Grimm, kes sündis 8. juunil 1964, on mitmekülgne prantsuse loomeprofessionaal. Ta alustas oma karjääri muusikas 1985. aastal albumi 'La Vie sans toi' avaldamisega, mis saavutas kuldrekordi staatuse ja jäi 19 nädala jooksul Top 50 edetabelisse. Tema ema on näitleja Sophie Grimaldi ja isa Gilbert Ledermann. Ta õppis kirjandust, mis näitas tema varajast huvi jutustamise ja keele vastu. Grimmi karjäär on hõlmanud mitmeid rolle, sealhulgas stsenaaristi, näitleja, produtseri, režissööri, kirjaniku ja lauljana. Aastatel 1996–2000 tootis ja juhtis ta nelja suve jooksul raadios France Inter 'La Nuit Caroline' saadetes. Ta avaldas ka aastal 2000 erootilise romaani nimega 'La Nuit Caroline'. Tema kirjutamine ei piirdu fiktsiooniga; ta on biograaf, olles avaldanud Moi, Olympe de Gouges aastal 2009, mida kohandati Petit Théâtre de Paris's edukaks teatrieluks. Demonstreerides veelgi oma mitmekülgsust, avaldas ta hiljem aastal 2014 Churchill m’a menti , pälvides kriitikutelt positiivseid arvustusi ning seejärel aastal 2019 Vue sur Mère ja aastal 2021 Ma Double vie avec Chagall . Kirjutamise kõrval on Grimm aktiivselt hõlmatud filmindluse ja jutustamisega. Ta esines 2009. aastal Marc Joliveti saate 'Rire c'est bon pour la planète' (Naer on hea planeedile) France 3 kanalil, kus esitati ühepõhjalisi sketše. 2010. aastal kirjutas ja lavastas ta oma esimese lühifilmi 'Sous l'oreiller'. Ta on töötanud ka stsenaariumi redaktorina ning haldab fiktsiooniproduktsiooni, olles sellel ametikohal France 3 kanalil aastatel 2000–2004. Grimmile meeldib jutustada lugusid, mis segavad isiklikke kogemusi universaalsete teemadega, püüdes tasakaalu emotsiooni, narratiivse pinget ja inimliku sügavusega ning on arendanud visuaalset, kehastunud ja tundlikku kirjutamisstiili. Ta on ka raadiolugija ja kirjutab laulusõnu, mis näitab tema paljusid kunstilisi andeid.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Chantal Lauby

Prantsuse kunstnikuna demonstreerib Chantal Lauby mitmekülgsust oma töös näitlejana, filmirežissöörina, stsenaaristi, humoristina, koomikuna ja telepresenteerijana. Ta sündis 23. märtsil 1948 Gapis (Hautes-Alpes) ning tema kujunemis aastad veetis Auvergnes, täpsemalt Auzoni ja Clermont-Ferrandi vahel. Tema karjäär algas vara, töötades kõnelejana ORTF Auvergne'is 1970. aastal ja hiljem kuulutajana FR3 Auvergne'is. Ajakirjandusringkondades kohtus ta Bruno Carette'iga. Lauby karjääri oluline hetk komöödikuna saabus, kui ta osales Les Nuls'i asutamisel, komöödiatriibus, kuhu kuulusid ka Bruno Carette, Alain Chabat ja Dominique Farrugia. See rühm lõi meeldejäävaid teoseid, nagu näiteks võltskosmose sari 'Objectif Nul' 1987. aastal. Koos juhtisid nad mitmeid komöödisaateid, sealhulgas 'Azur Rock', 'Un petit clip vaut mieux qu’une grande claque', 'Bzzz!', 'Le JTN', 'TVN 595' ja 'A.B.C.D. Nuls'. Ta mängis ka 'La Cité de la peur' (1994) filmis, satiirilises komöödias, kus mängisid ka teised Les Nuls'i liikmed, ning hiljem ilmus endiste kolleegide lavastatud filmides, sealhulgas 'Delphine 1, Yvan 0' (1996) ja 'Didier' (1997). Tal oli ka rollid filmides ‘XY’, ‘Meilleur Espoir féminin’ (1999), ‘Antilles sur Seine’ (2000) ja ‘Astérix et Obélix : Mission Cléopâtre’ (2002). Les Nulsiga tehtud tööle lisaks on Lauby jätkuvalt loonud mitmekülgset karjääri. Ta režisseris 2002. aastal filmi 'Laisse tes mains sur mes hanches' ja mängis paljudes teistes komöödias, nagu ‘Toi et moi’ (2006), ‘Comme tout le monde’ (2007), ‘Vilaine’ (2008) ja ‘Bancs publics (Versailles Rive-Droite)’ (2009). Märkimisväärne on see, et ta töötas algselt välja stsenaariumi filmiks nimega 'Comme un Ouragan', mis hiljem sai nimeks 'Les Tuche', ja soovitati Jean-Paul Rouve'i ja Isabelle Nanty peaosadesse. Ta tegi ka häälsisukirjeldusi Virgin Radio hommikuprogrammile alates 23. augustist 2010 ja juhtis 2012. aastal koos Jean-Luc Lemoine'iga saadet ‘Génération’. Album nimega Aéromusical oli ühe tema filmi heliriba. Ta on Jennifer Ayache'i ema, Superbuse laulja, sündinud 1983. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Claudia Tagbo

Claudia Tagbo on prantsuse-elevandikoostöölise näitleja, koomik ja teleisiksus. Sündinud 14. juunil 1973 Abidjanis Elevandikoostöölisel Rannikul, veetis ta oma lapsepõlve seal enne kolimist Chanaci, Lozère'i, Prantsusmaale 13-aastaselt, kus ta elas kaks aastat. Seejärel elas ta Alèsis, Gardis, kuni 18. eluaastani. Noorest peast arendas Claudia Tagbo kirge kunsti ja teatri vastu, mis kujundas tema tulevase karjääri suunda. Kuigi ta püüdis Montpellieri konservatooriumi sisse saada, kuid ebaõnnestus, jätkas ta õpinguid, omandades Université Paris-VIII-st magistrikraadi lavakunstis pärast kutseharidust, sealhulgas BEP ja kutsekeskharidus raamatupidamise alal. Tagbo karjäär hõlmab nii draamanäitlemist kui ka komöödiat. Ta on töötanud režissööridega nagu Stanislas Nordey, Elisabeth Rappeneau, Julien Leclercq ja Olivier Dahan, mängides filmides Mama Aloko , La Valse des gros derrières , Ma vie n'est pas une comédie romantique ja Chrysalis . Tema teleseriaalid hulka kuuluvad rollid seriaalides Fatou la Malienne , Ma meilleure amie , Le tuteur ja R.I.S Police scientifique . Ta alustas oma stand-up komöödiakarjääri edukalt, alustades humoristi teed Jamel Comedy Clubis 2006. Aastatel 2010 novembrist kuni 2012 juulini oli ta osa meeskonnast seriaalis Ce soir avec Arthur ja ilmus ka komöödiaseriaalis United colors of Jean-Luc aastal 2011. Samal aastal osales ta võistlusel On n'demande qu'à en rire . Claudia Tagbo teeb rohkem kui ainult näitlemist ja stand-up'i. See näitab, et ta on hea televiisioonis. Alates detsembrist 2011 on ta tihe külaline saates Vendredi, tout est permis . 2013. aastal juhtis ta Claudia Tagbo & co , komedia galat, mis aitas CéKeDuBonheur’ ühendust, ja esitles ka Disco party t. Ta rääkis oma vähikogemusest saates À nous deux 2014. aastal ning aitas samal aastal Sidactioni heaks singlit Kiss and Love . Ta jätkab aktiivset tegutsemist meelelahingutööstuses, arendades karjääri, mis hõlmab näitlemist, komediat ja telesaateid.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Constance

Sündinud 3. augustil 1985 Vieux-Moulinis Oise'is, töötas Constance Pittard, peamiselt tuntud kui Constance, Prantsusmaal näitleja ja humoristina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Curnonsky

Maurice Edmond Sailland, kes tegutses professionaalselt nime all Curnonsky ja keda hüüdisid 'Cur', sündis 12. oktoobril 1872. aastal Angers'is, Prantsusmaal. Tema ema, Blanche Alphonsine Mazeran, suri peagi pärast tema sündi ja isa, Edmond Georges Sailland, jättis ta maha. Seejärel kasvatas teda Angers'is vanaema ning ta käis Collège Saint-Maurille'is. Umbes 18 aasta vanusena kolis ta Pariisi ajakirjanikuks saamise eesmärgil ja École normale supérieure'i õppimiseks. Curnonsky hakkas kirjutama erinevatele väljaannetele, sealhulgas La Vie parisienne'ile, Le Music-Hall illustré du matin'ile ja Comœedia'le. Aastal 1895 töötas ta kirjandusassistendina Willy juures ning kaastöölisi romaanide Paul-Jean Touletiga. Alphonse Allais soovitas pseudonüümi 'Curnonsky,' mille Curnonsky omaks võttis. Curnonsky kirjutised hõlmasid mitmesuguseid alasid, sealhulgas reklaamtekste selliste ettevõtete jaoks nagu Pyrex ja Michelin, ning mõned peavad teda peaaegu vaimukirjutamise leiutajaks. Ta kirjutas või vaimukirjutas palju raamatuid ja ajalehe veergusid ning oli humorist ja muusikaelamade kriitik. Curnonsky panus kulinaariamaailma jaoks oli oluline. Michelin-mehe nimeks Bibendum lõi ta aastal 1907 ning alates selle aasta novembrist hakkas ta kirjutama Michelini jaoks iganädalist rubriiki 'Les Lundis de Michelin'. Aastal 1927 valiti ta umbes 3000 peakoka poolt rahvahääletusel 'Gastronoomide printsiks'. Aastatel 1921–1928 koostas ta Marcel Rouffiga 28 köidet 'La France Gastronomique' raamatut, mis sisaldasid kokku 3000 lehekülge ja üle 5000 retsepti. Samuti asutas ta aastal 1928 Académie des gastronomes, olles selle esimese presidendina ametis kuni aastani 1949 ning käivitas 1947. aastal Cuisine et Vins de France'i. Curnonsky suri 22. juulil 1956. aastal Pariisis 83-aastasena, jättes maha suure hulga töid, mis kinnistasid tema mainet 'Gastronoomia printsina'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Cyril Hanouna

Cyril Hanouna, prantsus-tuneesia animaator, teleprodutsent ja ärimees, sündis 23. septembril 1974 Pariisis. Tema vanemad, Tuneesiast pärit juudi sefardi immigrantidest paar, saabusid Prantsusmaale aastal 1969. Cyril Hanouna isa, Ange Hanouna, oli perearst, kes suri aastal 2024. Ta sai Prantsuse kodakondsuse 20. detsembril 1985 ja lõpetas keskhariduse bioloogiaga spetsialiseerunud teadusliku bakalaureusega. Hanouna karjääri tee võttis mitmeid pöördeid enne asendumist meelelahutuses. Algselt õppis ta meditsiini, seejärel juhtimist, kuid loobus mõlemast tegevusest. Ta alustas telesaadetega 1999. aastal, kirjutades tekste Comédie+ treileritele. Alates 2002. aastast saavutas ta tuntuse erinevate rollidega, sealhulgas saate 'La Grosse Émission' kaasjuhtimisega ja raadiosaate 'Planet Arthur' juhatamisega. Tema töö hõlmas ka ‘Morning Live’ esitlust M6 kanalil aastal 2003 ning panustamist raadiojaamadesse nagu Fun Radio, Rire et Chansons ja RTL. Aastatel 2002–2012 ilmus ta arvukatel telesaadetes France Télévisionses, katsetades laia programmiulatuses. Hanouna tuntakse peamiselt saadet 'Touche pas à mon poste!' (TPMP) juhatamise ja tootmise poolest, mille tootmise alustas tema ettevõte H2O Productions 1. aprillil 2010. Ta asutas H2O Productionsi märtsis 2010. Saate edu viis 2015. aastal Vincent Bolloré'lt 250 miljoni euro suuruse investeerimiseni Hanouna säilitamiseks. Tema telesaadetena on ta juhatanud 'Nouvelle Star' saadet alates 2012. aastast ning esindanud Prantsusmaad Eurovisiooni lauluvõistluse telefonihääletusel 2008. aastal, lisaks on ta kommenteerinud üritust 2009–2010. Ta on olnud ka saatejuht 'Les Pieds dans le plat' (2013–2016), 'Balance ton post!' (2018–2022), 'Face à Baba' ja 'Face à Hanouna' (2018–2022), ‘La Très Grosse Émission’ ja ‘Le Hanounight Show’ (2016–2017) ning mänginud filmis 'La Vérité si je mens!' 2011. aastal. Ta käivitab mai 2025. aastal kommunikatsioonibüroo nimega 'Chapchak' ja vestlussaate nimega 'Tout beau, tout neuf' W9 kanalil alates 2025. aastast. Novembris 2023 osales ta Pariisis Vabariigi ja Antisemitismivastase Marsi üritusel.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Franck Dubosc

Prantsuse näitleja ja stand-up koomik Franck Dubosc sündis Prantsusmaal, Seine-Maritime'i departemangus, Petit-Quevillys 7. novembril 1963. Ta käis koolides collège Claude-Bernard ja lycée Val-de-Seine, kus sai keskhariduse. Tema varasem haridus sisaldas kolm kuud inglise keele õpinguid ülikoolis, enne kui ta liitus Rouen'i konservatooriumiga, kus kohtus tulevaste kaastöölastega nagu Valérie Lemercier ja Karin Viard. Dubosc alustas oma karjääri meelelahutuses 1979. aastal saate Temps X pilootina, mis tähistas tema esmast sisenemist lavale. Dubosqi tee kuulsusse oli mitmeküline. Tal oli lühike roll filmis *À nous les garçons* 1985. aastal ja seejärel töötas ta aastatel 1985–1988 maagiku Hugues Proati assistendina. Lühike ajajärk Suurbritannias nägi teda mängimas Patrice'i seriaalis *Coronation Street* 1987. aastal ning ta töötas ka ajakirjanikuna Channel 4-s. Rahvuslikku kuulsust saavutas ta 1990ndatel komöödiaduoga Élie Semouni, eriti nende sketšiseeria *Les petites annonces* kaudu. Alates 1994. aastast esines ta stand-up'i koomikuna sellistes kohtades nagu Café du Trésor ja Le Réservoir, kinnistades end tuntavana humoristina. Dubosqi karjäär on hõlmanud filmi, televisiooni ja lavastust. Ta saavutas olulise tunnustuse aastal 2006 oma rolli kaudu filmis *Camping*, mis andis alguse edukale triloogiale, sealhulgas *Camping 2* (2010) ja *Camping 3* (2016), kõik Fabien Onteniente'ga tehtud koostööd. Ta on ka tihti töötanud režissööri Éric Lavaine'iga filmidel nagu *Incognito*, *Bienvenue à bord*, *Barbecue* ja *Les Beaux Malaises*. Ta on esinenud suuremates prantsuslastes produktsioonides nagu *Astérix aux Jeux olympiques* ja *Les Seigneurs*. Duboscul on 153 ametlikku rolli, sealhulgas kaanimatsioonifilmidest häälte dubleerimine nagu *Boule & Bill* (2013) ja *Megamind* (2010). Ta debüteeris režissöörina aastal 2018 filmiga *Tout le monde debout*, mis osutub hästi vastu võetuks. Tema kolmas film, *Un ours dans le Jura*, sai positiivseid arvustusi ja pälvis talle César' auhinna parima algse stsenaariumi eest aastal 2026. Ta jätkab turneed üritustega nagu *Il était une fois… Franck Dubosc* (2022) ning on kavas esineda tulevastes filmides *Gérald le conquérant* (detsember 2025) ja *LOL : In Real Life* (november 2025).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Michel Boujenah

Michel Boujenah on prantsuse-tuneesia juudi näitleja, humorist ja režissöör. Sündinud 3. novembril 1952 Tunis'es, Tuneesias, kolis ta üheteistaastaaselt perega Prantsusmaale, asustades end Bagneuxi lähedal Pariisi lähedal. Tema isa, Joseph Boujenah, oli arst ning tal on kolm venda, nende seas filmirežissöör Paul Boujenah. Noorest peast avaldas Michel huvi näitlemise vastu, soovin juurde saada viieteistaastaselt. Ta käis École alsacienne'is aastatel 1967–1970. Boujenahi karjäär algas teatrikompanii 'La Grande Cuillère' asutamisel aastal 1972 koos Paul Allio ja Corinne Atlasega. Tema esimene soolopublikanerts tuli aastal 1980 etendusega ‘Albert,’ mida kaasautoriks oli Corinne Atlas ning mis käsitlegi Tuneesia juudi immigrantide kogemusi Prantsusmaal, esietendus Théâtre du Lucernaire'is. Ta on kirjutanud ja lavastanud kõik oma sooloeeldused, eesmärgina luua vastasseisu negatiivsetele stereotipidele. Kuigi tema teine etendus, 'Anatole,' ei olnud edukas, osutus 'Les Magnifiques' oluliseks eduks, kujutades prantsuseltuunusia juutide portrete. Tema filmikarjäär algas aastal 1980 filmiga ‘Mais qu'est-ce que j'ai fait au bon Dieu pour avoir une femme qui boit dans les cafés avec les hommes?’ ning ta on esinenud üle kolmekümne filmis. Tema karjääri jooksul on Boujenahile antud mitmeid tunnustusi. Ta võitis 1985. aastal César’ auhinna parima naispeosiose eest filmis *Trois Hommes et un couffin* ning sai 1994. aastal César’ auhinnakandidaadi peaosalise rolli eest filmis *Le Nombril du Monde* ja 2004. aastal parima debüüdi eest filmis *Isa ja pojad*. Ta on režissöörina valmistanud filme *Isa ja pojad* (2003), *Kolm sõpra* (2007) ja *Südamekõlks* (2016), ning on ka mitme filmi stsenaariuste autor. 2004. aastal sai temast Monacos Kultuuriväärtuste ordeni ametnik. Ta on avaldanud keerulisi seisukohti identiteedi kohta, tundeledes end juudina, prantslasena, tunesia päritoluga, sionistina ja lähedasena Iisraelile, toetades samal ajal Palestiina riiki. 2017. aastal tekitasid tema kutse tunesia kultuurifestivalile proteste nende seisukohtade tõttu. Praegu valmistab ta ette filmi Yvan Attali ja Pascal Elbéga, mis kuulutati välja 2013. aastal, ja on aastast 2007 Ramatuelle’i filmifestivali kunstiline juht.

Vaata profiili