Üleilmne talentide register

Koomikud: Prantsusmaa

Koomikute register: Prantsusmaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Prantsusmaa.

211 koomikud

Bernard Campan

Bernard Campan on prantsuse indiviid, kes töötab näitlenud, filmirežissöörina ja kirjanikuna. Sündinud 4. aprillil 1958 Agenis, Lot-et-Garonne'is, Prantsusmaal, tal on itaalia päritolu. Tema isa oli itaalia professor, kes hiljem sai Chevalier des Arts et des Lettres, samas kui tema ema oli prantsuse professor. Campan veetis lapsepõlve Toursis. Campani karjäär sai alguse televisioonisaatest *Le Petit Théâtre de Bouvard* esinemistest 1980ndate alguses, kus ta sõbras Didier Bourdoni ja Pascal Légitimusiga. Need sõlmed viisid komediotri Les Inconnus'i loomiseni 1980ndate lõpus. Aastatel 1984–2001 oli Campan selle populaarse rühma liige. Les Inconnus võttis olulise tunnustuse satiirilise sketšikomöödiasaate *La Télé des Inconnus* poolt, mida edastati aastatel 1990–1993. Ta õppis teatrit Cours Simon'is Pariisis pärast gümnaasiumi lõpetamist. Campani töö Les Inconnusega hõlmab stsenaariumi kirjutamist ja režissöörimist filmile Les Trois Frères (1995), mille eest ta sai César’ auhinna parima debüüdižanri filmina, ning stsenaariumi kaasautorlust ja režissöörimist filmile Le Pari (1997). Ta mängis Bernard Latourit filmis Les Trois Frères ja Melchiori filmis Kolm tarkmeest (2001), mis tähistas Les Inconnuse aktiivse perioodi lõppu. Tema näitlejakarjääri ulatub ka komöödiast draamateni, nagu filmides Se souvenir des belles choses (mille eest ta sai parima meespeaosa kandidaadi) ja Beautiful Minds . Umbes 2002. aastal mõjutas tema sõprus filosoofi Alexandre Jollieniga üleminek dramaatiliste rollide suunas. Campan on esinenud filmides nagu Les Misérables: The Story of Jean Valjean , The Tasting ja A Bag of Marbles . Praegu mängib ta peaosas kuueosalisel miniseriaalil Le Diplôme , mida näidatakse TF1 kanalil, ja esineb 2025. aasta filmis Jean Valjean piiskopi Bienvenu Myrielina. Campan on oma töös uurinud inimeste haavatavust ning võtnud kogu karjääri jooksul sensitiivseid rolle. Campani karjäär katab kolm kümnendit ja hõlmab laia valikut rolle, komöödiast draamani. Teda kirjeldatakse kui populaarset humoristi, kes on ka sügav, lõbus ja tõsine näitleja. Ta abiellus Anne'iga aastal 1989 ja neil on kaks tütart, Nina Louise ja Loan. Jaanuaris 2026 rääkis ta saadetes Sillage narkootikumisõltuvuse üle, avaldades üksikasju oma elust ühes konkreetses aastas. Hiljuti ilmus ta külalisesaatena 'Le Jardin secret'is arutlema oma karjääri üle, rõhutades oma pikka ajalugu kinematograafiaga.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Channig

Georges Quilliou, kes nimetab end laval Channigiks, näeb päeva 3. novembril 1950 Brestis ja temast sai bretooni koomik. Karikatuur Bretagne'ist pärit vanematest naistest, kes kasutavad Bretoonilt laenatud prantsuse konstruktsioone, reprodutseerides samal ajal samu vokaalseid käändeid.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Christian Marin

Christian Marin, kes sündis 8. veebruari 1929. aastal Lyonis, Prantsusmaal, oli näitleja, kel oli pikk ja mitmekülgne karjäär. Ta alustas oma kunstikoolitust Beaux-Arts'is õppides 1949. aastal, enne kui astus Lyoni Konservatooriumi. Kuigi ta ei läbinud 1951. aastal Comédie Française'i valikut, leidis ta peaagu kohe võimalusi teatrilinnas. Aastatel 1953–1955 kuulus ta Jean Dasté' Comédie de Saint-Étienne'i trupi ja umbes 1955. aastast hakkas esinema Pariisi kabareedes. Ta liitus Jean Vilar'i TNP trupiga, kus kohtus Daniel Sorano ja Gérard Philipe'iga, mis näitas tema varajast pühendumust lavakunstile. Marini filmikarjääri algas 1960ndate alguses, osaledes filmides nagu Les Tortillards (1960), Le Tracassin ou Les Plaisirs de la ville (1961), La Belle Américaine (1961) ja All the Gold in the World (1961). Ta jätkas mitmetes filmides mängimist, sealhulgas L'honorable Stanislas, agent secret (1963) ja Bebert et le Train (1963). Tunnustus saabus 1963. aastal filmiga Pouic-Pouic . Ilmselt oli tema olulisim panus marsjal Albert Merlot rolli esitamine neljas esimeses Le gendarme de Saint-Tropez filmisarja osas aastatel 1964–1970. Ta mängis ka leitnant Ernest Laverdure'i teleseriaalis Les Chevaliers du ciel aastatel 1967–1969. Kogu karjääri jooksul tegi ta umbes viiekümnes filmis, mida režissereerisid Claude Autant-Lara, Costa-Gavras ja Yves Robert. Marini töö ei piirduks filmide ja telesaadete osaga; ta esines umbes neljakümnes mängus ja salvestas mitmeid 45 RPM plaate aastatel 1963–1972. Ta keeldus viiendast rollist filmis Le Gendarme et les Extraterrestres aastal 1978. Hiljem karjääris tegi ta kaasa filmis Le Gang des Seniors alates 2010. aastast. Ta kaastöötas Gilles Antonowicziga oma mälestusraamatu, Mémoires d’un chevalier du ciel , kirjutamisel. Christian Marin oli Alphonse Allaisi Akadeemia liige ja abielus Monique'iga kuuskümmend aastat; neil oli neli last ja kaheksa lapselast. Ta suri 5. septembril 2012 Pariisis, jättes maha pärandi mitmekülgse näitlenud mehena, kes on kõige paremini tuntud oma rolli 'Merlot'ina *Le gendarme* filmisarjas ja viimase esinemise filmis *Dead Man Talking* (2012).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Dieudonné Mbala Mbala

Dieudonné Mbala Mbala, kes kasutab sageli lavanimesid Dieudonné või Dieudo, on prantsuse meelelahutaja, kes töötab koomikuna, näitlejana ja poliitilise aktivistina. Ta sündis 11. veebruaril 1966 Fontenay-aux-Roses'is Prantsusmaal, Kameruni raamatupiduri ja prantsuse sotsioloogi pojana. Pärast vanemate lahutust, kui ta oli üheaastane, kasvatas teda ema ning ta veetis lapsepõlve Pariisi eeslinnades. Pärast Lycée Lakanal de Sceaux' ja Lycée Michelet de Vanves'i külastamist diplomi omandamata töötas ta müügiesindajana enne kui alustas karjääri koomikuna. Dieudonné sai algselt tuntuks 1990ndatel komöödiaduona Élie ja Dieudonné koos Élie Semouni. Nende huumorit peeti algul antirassistlikuks ning nad asutasid 1993. aastal Bonnie Productionsi. Seejärel jätkas ta soolo karjääri, arendades sotsiaalselt teadlikke üheinimese etendusi ja esinedes ka filmides. Aastatel 2006–2020 oli tal suhe Noémie Montagnega ning tal sündis viis last. 1990ndate lõpus sai Dieudonné poliitiliselt aktiivseks, algul vastandades paremäärmuslasi, kuid tema vaated muutusid aja jooksul oluliselt. Alates 2000. aastatest hakkasid Dieudonné'i avaldused üha rohkem kaasa haarata antisemitismis ja skandaalides. Ta kandideeris seadusandlike valimiste jaoks Champagny-en-Vanoises 1997. aastal ja 2001. aastal, esialgu vastustatades Rahvusrinnet. Hiljem sai temast 2007. aastal Jean-Marie Le Peniga poliitiline liitlane ja sõber ning ta liikus järk-järgult Alain Sorali ja Rahvusfronti "prantsuse rahvusotsialismi" suunda. Prantsusmaal, Belgias ja Šveitsis on tema vastu kohtupidamised süüdistustest, sealhulgas vihakõne, terrorismi propageerimine, Holokausti eitamine ja laim. Tähelepanuväärsete juhtumite hulka kuulub 2003. aasta sketš, kus Iisraeli asunik kujutati natsina, ja 2013. aastal tehtud süüdistused juudi ajakirjaniku iroonias. Allkirjastusviis, "quenelle", sai kuulsaks 2013. aastal. Tema karjääri jooksul on ta sageli pidanud loobuma traditsiooniliste meediakanalite kasutamisest ning arvukate esituste peatas kohalikud omavalitsused; eelkõige ametlik keeldu prantsuse valitsuselt andis 2013. ja 2014. aasta vahelise produktsiooni kohta. Meedia, poliitikud ja poliitikateadlased peavad teda suuremalt jaolt antisemiidiks ning ta identifitseerib end "antisüsteemsena" ja "tsioonistivastasena".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Francis Blanche

Francis Blanche, sündinud François Jean Blanchena 20. juulil 1921 Pariisis, oli mitmekülgne prantsuse kunstnik. Ta töötas näitlejana, lauljana, humoristina ja autorina. Tema isa, Louis Blanche, oli lavanäitleja ning onu, Emmanuel Blanche, maalikunstnik. Tema intellektuaalsed anded olid ilmsed juba lapsest; ta lõpetas keskkooli neljateistaaastasena, mis oli tol ajal rekord noorima prantslasena. Südamerohkusehoog, mis tekkis tema ravimata esimese tüübi diabeedi tõttu, põhjustas tema surma Pariisis 6. juulil 1974; ta oli 52-aastane. Blanche'i karjäär algas juba 1944. aastal Rennesis Radio-Bretagne'i raadiosaadetest. Ta saavutas tuntuse 1940ndatel ja 1950ndatel Robert Dhéry teatriansambli Les Branquignols liikmena, mängides nendega filmis *Ah! Les belles bacchantes* (1954). Ta tegi tihti koostööd Pierre Daci'ga, moodustades koomikupaari, kes lõid selliseid teoseid nagu *Le Sâr Rabindranath Duval* (1957). Koos produtseerisid nad raadioseeria *Malheur aux barbus*, mida edastati 1951–1952, ja hiljem taaselustasid selle *Signé Furax* nime all, mis kandis 1956–1960 aastatel üle 1000 päevase osa. Tuntud oli ka tema kuulsate raadioülekande telefonipraadide leiutamine ja autorlus. Kogu oma karjääri jooksul esines Blanche'il paljudes lavastustes, sealhulgas Tartuffe'is ja Néronis , ning ka operetis Chevalier du Ciel (1955). Ta mängis üle kakskümnes filmis, nende seas Fredericas (1942), Nad on kakskümmend (1950) ja Les Tontons flingueurs (1963), kus ta kehastas Maître Folacet. Ta tegi tihti koostööd filmirežissööri Georges Lautneriga, esinedes ka Les Barbouzes'is (1964). Blanche'i komöödiastiil hõlmas sageli klassikalise muusika parodeerimist; näiteks lõi ta pala Schuberti 'Die Forelle' põhjal ja muutis Beethoven'i viienda sümfoonia muusikaliseks auks riideklambrile. Ta on autori mitmete tööde hulgas Mon oursin et moi (1972) ja Pensées, répliques et anecdotes (1972). Ta on maetud Èze kalmistul.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Michaël Youn

Michaël Youn, kelle sünnipäev on 2. detsember 1973 ja kes sündis Suresnes'is (Hauts-de-Seine'is), on mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta on näitleja, humorist, laulja, režissöör, stsenaariisti, produtser, raadio saatejuht ja telepresenteerija. Tema esivanemate hulka kuuluvad ungari, itaalia, juudi marokod ja juudi alžeeria päritolu. Youni vanemad on endine matemaatika õpetaja, kes on muutunud äripsühholoogiks, ja personalijuhtimise spetsialist. Youn’i karjäär sai alguse vara; ta alustas laval esinemist kolmeaastaselt ja klaveritunde viieaastaselt. Ta käis ettevalmistuskoolis ja lõpetas ESC Nice'i aastal 1996 juhtimiselt magistri kraadiga. Aastal 1998, omandanuna nii kuulutaja kui ka teatrinäitleja koolitust, hakkas ta tööle Pariisi raadiojaamas Skyrock, kus ta esitas hommikusi uudiseid kuni aastani 2000. Seejärel juhtis ta 'Morning Live' kanalil M6 juulist 2000 kuni märtsini 2002, kus ta võitis tuntust kaameratrikitest ja paroodiate loomisest, millel osalesid sellised artistid nagu Jean-Michel Jarre ja prantsuse räpparid. Tema aega M6-s jooksul moodustas Youn koos Vincent Desagnat' ja Benjamin Morgaine'iga aastal 2000 ansambli 'The Bratisla Boys'. Neid lugu 'Stach Stach,' mis ilmus aastal 2002, osutus väga populaarseks, jõudes Prantsuse muusika edetabelis kümneks nädalaks esikohale ja lõpuks aset leidnud 30. kohale parimate müüdud CDde hulgas Prantsusmaal aastal 2004. Ta ja Desagnat kaastasid ning mängisid filmis 'La Beuze' (2003), kus Youn loobus fiktiivsest muusikastiilist 'frunkp'. Lisaks komöödiaprojektidele kuuluvad sinna 'Pluskapoil' (2003/04) tuur, roll Iznogoudina aastal 2005 filmiadaptatsioonis ja paroodiaansambel 'Fatal Bazooka,' mis jõudis edetabelis esikohale lauluga 'Fous ta cagoule' aastal 2006. Youni muusikakarjäär jätkus singliga ‘Mauvaise foi nocturne’ koos Pascal Obispo'ga aastal 2007. Ta on režissuurinud filme nagu 'Fatal' (2010) ja 'Vive la France' (2013), sageli mängides oma projektides kaasa. Alates 2014. aastast on Youn võtnud telesaates dramaatilisi rolle ja on alates 2025. aastast 'Mask Singeri' uurimiskomisjoni liige.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Mouss Diouf

Mouss Diouf, keda sündis 28. oktoobril 1964 Dakaris, Senegalis, Pierre Moustapha Diouf nimega, oli prantsuse-senegali päritolu näitleja, koomik ja humorist. Tema pere kolis Marseille'sse, kui ta oli nelja-aastane, ja hiljem Bobigny’sse, Seine-Saint-Denis’i departemangusse, Prantsusmaale. Algselt poksiga tegeledes suundus Diouf näitlemisele, alustades karjääri teatris Jérôme Savary lavastusest 'Le Bal des Cocus'. Dioufi filmograafia hõlmas mitmeid aastakümneid ja sisaldas laias spektri rolle. Ta mängis filmides nagu ‘Parole de flic’ (1985) ja ‘Billy Ze Kick’ (1985), millele järgnesid ‘Loulou Graffiti’ nii 1991 kui ka 1992 aastal. Lisaks on tema filmikreediti hulgas ‘Les époux ripoux’ (1991), ‘Les secrets professionnels du Dr Apfelglück’ (1991), ‘Berlin Lady’ (1991), ‘Inspecteur Médeuze’ (1993), ‘Le Lyonnais’ (1993) ja ‘Acapulco H.E.A.T.’ (1993). Tal oli ka rollid filmides 'Lévy et Goliath' (1987) ja 'Toubab Bi' (1991). Diouf mängis peaosas filmis 'The Beast' (La bête) ning portreteeris Babat filmis ‘Asterix & Obelix: Mission Cleopatra’. Filmi kõrval oli Dioufil oluline osa ka televisioonis. Ta esines sarjas ‘Navarro’ aastal 1991 ja mängis peaosas inspektor N'Gumat sarjas ‘Julie Lescaut’ aastatest 1992 kuni 2006. Ta osales ka 'Les Anges gardiens' (1994) ja 'Les Deux Papas et la Maman' (1996) saates, ning andis häält animafilmides ‘Atlantis: The Lost Empire’ ja ‘Lilo & Stitch’ (2000). Diouf tutvustas oma komöödiatalente kahe üksiku esitusega, ‘Avant, quand j'étais noir’ ja ‘Naturellement humain’ (2008). Ta osales ka reaalsussaates 'La Ferme Célébrités' aastal 2004 ja sarjas 'Ali Baba' aastal 2007. Dioufil tekkisid kaks insuldi aastal 2009, ja ta suri 7. juulil 2012 oma kodus Marseilles insuldi komplikatsioonide tõttu. ‘Julie Lescaut’ episood pühenditi tema mälule pärast surma.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Nicolas Bedos

Prantsuse meelelahutaja Nicolas Bedos töötab koomikuna, kirjanikuna, režissöörina ja näitlejana. Sündinud 21. aprillil 1979 Neuilly-sur-Seine'is, on ta pärit kunstidega seotud perekonnast; tema isa on humorist Guy Bedos ja ema stsenaarist Joëlle Bercot. Ta käis kaheselises rahvusvahelises koolis ja Lycée Pasteur'is, kuid lahkus varakult gümnaasiumiõpingutest. Noorest peast oli Nicolas Bedosil soove filme teha ning ta alustas karjääri kaheteistkümneaastaselt Canal+ kanalil lugejana ja kunstilise nõunikuna, töötades Alain de Greefi alluvuses. Bedos sai tunnustust aastal 2004 dramaturgina, olles loonud neli tööd, nende seas ka eduka 'Sortie de scène,' mis rändas kaks aastat. Ta tegi oma karjääri alguses koostööd isa poolt, kaasautasari sketšisid etendusele, mis ringles 2000. aastal Prantsusmaa üle ning aitas oma isa esinemisele Olympia's, olles kakskümmne aasta vanune. Tema televisiooni- ja raadiokogemus, sealhulgas raadiosaade Oui FM-il ning panus 'Semaine critique!' ja 'On n'est pas couché' programmi aastatel 2010–2015, mõjutas tema kirjutamisstiili, integreerides huumorit oma tööle. Ta sai César’ auhinna parima algse stsenaariumi eest aastal 2020. Nicolas Bedos on režissuurinud neli filmi: Mr. & Mrs. Adelman (2017), La Belle Époque (2019), OSS 117: Alerte rouge en Afrique noire (2021) ja Mascarade (2022). Ta on kirjutanud kaheksa filmi stsenaariumi, koostanud muusikat nelja filmile ning olnud originaalautorena kahes. Oktoobris 2024 tunnistas kohus Nicolas Bedosi seksuaalse vägivalla süüdistuses süüdi ja määras ühe aasta vanglakaristuse, milles sisaldus kuus kuud tingimisi, ning kohustus käima sõltuvusharju ja psühholoogilise ravi juures. See süüdimõistmine, mis hõlmab paigutamist Prantsusmaa seksuaalkurjategijate nimekirja, järgnes 2018. aastasse ulatuvatele väidetele ning sisaldas 2023. aastal teatatavaid juhtumeid. Ta eitas olevat seksuaalne agressor, omistades oma teod liigse alkoholi tarbimisele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pascal Légitimus

Prantsuse näitleja, koomik ja teatrilavastaja Pascal Légitimus sündis 13. märtsil 1959 Pariisi 17. linnaosas. Koomiku Darling Légitimus poeg ja teleprodutseri Gésip Légitimusi vennapoeg, tal on sugulussidemed loomingulise taustaga. Tal on ka seosed Étienne Légitimusiga ning ta on Laurent Voulzy sugulane. Tema ema, Madeleine Kambourian, oli armeenia teatrikostüümikunstnik, samas kui isa, Théo Légitimus, oli Antillide päritolu näitleja etioopia pärivaga. See mitmekesine päritolu on ilmselt mõjutanud tema karjääri teed. Légitimuse varajane teaterhuvilikkus sai alguse Pariisi Claude-Bernardi gümnaasiumis, kus ta võttis tuntust näitlejana. 1970ndate keskel asutas ta Éric Civanyaniga ja Daniel Schickiga teatriklubi. Hiljem esines ta 1980ndate alguses Le Petit Théâtre de Bouvard’s rühma koosseisus, mis kandis algselt nime 'Les Cinq de Bouvard'. Alates 1985. aastast saavutas ta suure edumaa komediansambli Les Inconnus liikmena, kuhu kuuluvad ka Didier Bourdon ja Bernard Campan. Ansambel on tuntud ikooniliste sketšide poolest nagu ‘Rap-tout’ ja ‘Télémagouilles,’ ning nad andsid 1995. aastal välja kriitiliselt ja kaubaliselt edukat filmi Les Trois Frères , võites Cesari auhinna parima debüüdifilmina. Ta on teinud koostööd Didier Bourdoni ja Bernard Campani nelikümmend aastat. Les Inconnussega tehtud töö peale on Légitimus tegelnud erinevate loominguliste ettevõtmistega. Ta kirjutas, lavastas ja produtseeris filmi *Antilles sur Seine*. Aastatel 1998–2003 mängis ta politiseerias *Crimes en série* ning aastatel 2006–2009 mängis ta *Les Tricheurs* perepead. Ta on lavastanud ka näidendeid, nagu *Plus si affinités*, ja praegu mängib ta *Non à l'argent!* alates 2017. aastal. 2011. aastal esines ta stand-up show’s nimega *Alone Man Show*. Praegu astub ta üles *Le Duplex* lavastuses, mis esilinastus veebruaris 2024 ja naaseb 12. septembril 2024 Pariisi teatris, samuti *Le Bémol* ja *Vols au Musée de la Croûte*. Raamat *La Bible des Inconnus*, mis kajastab nende nelikümmend aastat koostööd, peaks ilmuma 2. oktoobril 2025. Ta osaleb ka veebinaris nimega 'Bas les Masques' koos Roméo Cournali ja tal on kirg merekoorikute vastu.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Xavier Deluc

Näitleja, lavastaja ja stsenaristina töötanud prantsuse talenti Xavier Delucit mäletatakse kõige paremini tema teleesinemiste poolest, eriti sarjades "Marc Eliot", "Dolmen" ja kaheteistkümne hooaja pikkuses uurimisüksuses, kus ta mängis kapten Martin Bernierit. Kinos oli ta peaesinejaks 1985. aasta filmile "Ta suri oma silmadega lahti" ja 1986. aasta pildile "Süütud".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Élise Larnicol

Élise Larnicol on prantsuse näitleja ja humorist, sündinud 11. aprillil 1968 Cenonis, Gironde'is. Ta alustas lavakunstikoolitust Toulouse'i Draamiallikooli konservatooriumis aastatel 1985–1988, millele järgnesid Cours Florent'is Pariisis õpingud kuni 1991. See periood oli kujundav, sest Cours Florent'is õppides kohtus ta tulevaste Les Robins des Bois' liikmetega. Larnicol on üks asutajaliikmetest komediatrios Les Robins des Bois, mis loodi aastal 1996. Algselt esinesid nad teatris ning debüteerisid etendusega "Robin des Bois d'à peu près Alexandre Dumas" Fontainebleau'i Théâtre des Sablonsis oktoobris 1996. Seejärel mängisid näitemängu üle 250 korra erinevates teatrites. Trupp sai avalikku tunnustust Marina Foïsi ja Jean-Paul Rouve'iga koos ning nende tööd tootis algselt Dominique Farrugia, esinedes saadetes nagu Comédie dans La Grosse Émission , Canal+ Nulle Part Ailleurs ja La Cape et l’Épée (2000–2001). Nende ühis tee lõppes aastal 2004 filmiga RRRrrrr!!! , prehistoriaalne komöödia, mille kaaskirjanikuks ja peaosas tegijaks oli ta, mängides pealiku abikaasa rolli. Les Robins des Bois lahkumise järel on Élise Larnicol jätkanud karjääri filmis ja televisioonis soolopäevana. Ta on esinenud endiste kolleegide filmides, sealhulgas Casablanca Driver (2004), Essaye-moi (2006) ja Les Ex (2017). Tema filmograafias on ka osatäitmised filmides 15 ans et demi (2008), Lolo (2015), Taxi 5 (2018) ja Sexygénaire . Ta režisseris lühifilmi Jalouse aastal 2006. Alates 2019. aastast on ta sarja Sam peaosas ja mängib Scènes de ménages 's proua Legaulti rolli, naabri, kes on tuntud müra kohta kaebamise poolest. Detsembris 2013. aastal oli ta Brüsselis toimuva 13. Vahemere Filminädalal president. Praegu on ta kavas esineda filmis Les Tuche 5 , mis linastub 5. veebruaril, ja on selle võtte ajal Jean-Paul Rouve'iga jälle kokku puutunud.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Éric Judor

Prantsuse meelelahutaja Éric Judor töötab näitlenud, režissöörina, stsenaariisti ja koomikuna. Sündinud 25. juulil 1968 Meaux's, Seine-et-Marne'is, on ta mitmekesise taustaga; isa on Guadeloupe päritolu prantsuse haridusnõunik ja ema Austria tõlkija. Enne edu saavutamist koomikuna proovis Judor erinevaid teekondi, sealhulgas lühikest katset professionaalse tenniseliigaga Ameerika Ühendriikides 18-aastaselt. Ta suutis isegi võita Hicham Arazi, Roland Garrosi veerandfinalisti, olles maailmas 300. kohal. Tema varasemad töökogemused hõlmavad kaht aastat giidina Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning hiljem positsiooni Bouygues's logistikakoordinaatorina, kus ta korraldas inseneride ajakavasid naftaplatvormidel. Judori koomiline karjäär sai hoo sisse, kui ta aastal 1994 moodustas Ramzy Bediga komediopaari Éric et Ramzy. Nad said tuntuks telesaadetes 'Les Mots d'Éric et Ramzy' kanalil M6. Duo mängis seriaalis 'H' (1998–2002) koos Pierre Chabrieri ja Jamel Debbouzega, mis suurendas märkimisväärselt tema avalikku tuntust. Nende koostööd jätkus filmimaailmas, kus nad kaastasid stsenaariumi kirjutamisele ja mängisid peaosas filmis 'La Tour Montparnasse infernale' (2001). Judori loominguline tegevus hõlmab ka eelfilmi 'La Tour de contrôle infernale' režissöörimist aastal 2016. Tema töö Ramzy Bedia’ga on jätnud jälje, kuid Judor on end tõestanud mitmekülgse esitaja ja loojana. Ta on tuntud teleseriaali 'Platane' (2011–2019) loomise, stsenaariokirjutamise ja produtseerimise poolest Canal+ jaoks. Judor on mänginud filmides 'Le Ciel, les Oiseaux et... ta mère!' (1999), 'Les Dalton' (2004), 'Mohamed Dubois' (2013), 'Problemos' (2017) ja 'Roulez jeunesse' (2018). Ta on ka koostööd teinud režissööri Quentin Dupieux’ga filmidel nagu 'Steak' (2007) ja 'Wrong' (2012). Judori mitmekesised rollid ulatuvad Joe Daltoni kehastamisest kuni Mohamed Dubois’ portreteerimiseni ning isegi Džinni rollini 'Uued Aladdini seiklused' (2015) ja 'Alad'2' (2018) filmides. Éric Judor elab praegu Dampierre-en-Yvelines’es koos oma abikaasa ja kahe tütrega, Jana ja Luna. Algselt plaanis ta Jean Dujardini lavastada Zorro adaptatsiooni.

Vaata profiili