Adriano Celentano on Itaalia kunstnik, kes on praktiseerinud laulja, showmehe, näitleja, lavastaja, stsenaristi, helilooja, telesaatejuhi, humoristi, koomiku, plaadiprodutsendi ja tantsija elukutseid.
Roomas sündinud 15. juunil 1920, Alberto Sordi oli mitmekülgne itaalia kunstnik, kes töötas näitlejana, koomikuna, häälte dubleerijana, režissöörina, lauljana, heliloojana ja stsenaariistina. Ta suri Roomas 24. veebruaril 2003. Tema karjäär kestis üle 60 aasta ja hõlmas 160 filmi, millest ta ise režissöörina pildistas 18. Sordi, kes on tunnustatud olulise tegelasena itaalia komöödia (commedia all'italiana) ning ühe tähtsaima itaalia kino näitlejana, kujutas sageli Itaalia ühiskonnas toimunud muutusi oma etenduste kaudu. Sordi alustas karjääri 15 aasta pikkuse perioodiga väikestes rollides kaameraga või kõrvalosatäitjana, debüteerides ekstrana 1937. aastal filmis *Scipione l'Africano*. Algselt õppis ta muusikat, lauldes seitse aastaselt Püha Peetri kabeli kooris ja õppides häälemuutuse järel mitu aastat ooperit. Kuigi ta õppis mõlki Giuliano Romanos ärikooli Trasteveres ja hiljem lõpetas raamatupidajana ema rõõmuks, käis ta ka Milano filodramma akadeemias, kuid saidi Rooma dialekti ja tajutava talendivabaoleku tõttu väljaajamisele. Varaseks eduks kujunes häälnäitlemine, eriti Oliver Hardy dubleerimine alates 1937. aastast. Tema teatav kogemus aitas kujundada tema komöödiatalente. Sordi saavutas tuntuse kui juhtiv näitleja 1950. aastate alguses ja teda peetakse üheks suureimaks itaalia komöödia interpreediks. Ta tegi sageli koostööd Nino Manfredi, Vittorio Gassman'i ja Ugo Tognazziga, moodustades populaarse neliku. Silmapaistvasse kolmikku kuulusid ka Aldo Fabrizi ja Anna Magnani, mis aitas kaasa Rooma kinos kujutamisele. Kuigi tema varasem töö kindlustas tema positsiooni komöödiamehena, hakkas ta 1960ndatel interpreteerima keerulisi dramaatilisi tegelasi. Kogu karjääri jooksul ammutas Sordi oma tegelaste jaoks inspiratsiooni Itaalia ühiskonnast, tehes koostööd tuntud režissööride, kirjanike ja stsenaaristidega. Ta võitis viis Nastro d'argento auhinda, kümme David di Donatello auhinda ja Kuldgloobuse auhinna. Tunnustuseks tema ulatuslikele panustele kinole, anti talle Kuldene Lõvi elutöö eest.
Roomas sündinud Aldo Fabbrizi nime kandnud Aldo Fabrizi (1. november 1905) oli itaalia meelelahutaja, kes töötas näitlenud, režissöörina, stsenaariumi kirjutajana ja koomikuna. Tema isa, Giuseppe Fabbrizi, suri, kui ta oli üheteist aastane, ja tema ema, Angela Petrucci, müüs Tivolist päikese käes puuvilju. Fabrizi alustas karjääri 1931. aastal Rooma eeslinna teatris, saavutas kohalikku edu koomiliste sketšide ja monoloogidega esinedes ‘Reginella’ trupiga. Ta sai tuntuks Rooma revüü- ja avanspettakolo maailmas, aitas kaasa dialekti ajalehele 'Rugantino' ja avaldas 1928. aastal Rooma luuleraamatu 'Lucciche ar sole'. Fabrizi karjäär laienes lavalt kaugemale. Ta debüteeris filmis 1942 aastal Avanti c'è posto... ja hiljem saavutas olulise tunnustuse oma rolli kangelasliku preestrina, Don Morosinina, Robert Rossellini filmi *Rooma, avatud linn* (1945) jaoks. Ta tegi ka häälteatrit filmides nagu *Maddalena... zero in condotta* (1940) ja *Ladri di biciclette* (1948). 1950ndatel ja 1960ndatel tegi ta sageli koostööd Tótóga ja Peppino De Filippoga, nii ekraanil kui laval; Fabrizi ja Tótó jagasid lähedast sõprust ja nautisid improvisatsioonilist näitlemist koos. Ta režisseris drama *Immigrants* aastal 1948 ning võitis hõbekeha auhinna oma esituse eest filmis *Prima comunione* (1950) ning veel ühe *Isa dilemma* eest. Fabrizi saavutas laval edasist edu muusikalise komöödia *Rugantino* (1964) abil. Fabrizi talendi ja panuse tunnustamine Itaalia meelelahutuses oli laialdane. Ta sai 1988. aastal karjääri eest eriauhinna David di Donatello auhindadel ning võitis kaks Nastro d'Argento auhinda, sealhulgas ühe filmi *Me olime kõik nii väga armastanud* eest. Teda tunnustati ka 1952. aasta Cannes'i filmifestivalil parima käsikirja eest filmile *Politseinikud ja röövrid*. Tema esitused kujutasid sageli Rooma tüüpe, nagu vankrijuhte ja trollikoondureid. Fabrizi esines üle Euroopa, Ladina-Ameerika ja Broadway'l, kus tema näitletrügis oli umbes 1937. aastal lühikest aega Alberto Sordi. Ta oli abielus lauljanna Beatrice Rocchi (Reginella)ga kuni tema surmani 1981. aastal. Tema surma järel Roomas 2. aprillil 1990 andis Poste italiane hiljem samal aastal Aldo Fabrizi mälestuseks välja ülestähendusmargi.
Ambra Angiolini on itaalia näitleja ja laulja, sündinud Roomas 22. aprillil 1977 Alfredo Angiolini ja Doriana Comini perekonnas. Tal on kaks vanemat õde, Barbara ja Andrea. Tema karjäär algas 13-aastaselt kaamera ees Fantastico telesaates 1990. ja 1991. aastal. Varaseks tunnustuseks oli osalemine Bulli e pupe 's 1992. aastal, kus ta esitas Claudio Baglioni loo 'Poster', ning seejärel telesaate *Non è la RAI* juhiroll aastatel 1992–1993, mis suuresti aitas kaasa tema profiili tõusule. Non è la RAI saates viibimise ajal alustas Ambra Angiolini lauljakarjääri, andes aastal 1994 välja singli 'T'appartengo'. See viis tema esimese albumi T'appartengo ilmumiseni, mis saavutas märkimisväärset edu, müütes 800 000 eksemplari ja teenides kaheksa platinaalbumit ning ühe kuldrekordi. Ta jätkas muusikat andmist, kus Angiolini (tuntud ka kui Angelitos ) ilmus 1996. aastal, Ritmo vitale 1997. aastal (millele järgnes hispaaniaversioon 1998. aastal) ja InCanto 1999. aastal. Tema muusikalised ettevõtmised hõlmasid ka esinemist Viña del Maris rahvusvahelisel laulufestivalil Tšiilis veebruaris 1997 ja osalemist muusikalis Emozioni aastal 2001. Ta juhtis arvukalt teisi telesaateid, sealhulgas Generazione X , Super ja Sanremo Top 1997 . Ambra Angiolini alustas filminäitlejana karjääri debüüdirolliga filmis *Saturn vastamisi* (2007). See roll osutus määravaks, tuues talle Davide di Donatello parima naispeosiiskiüri auhinna, Nastro d'Argento parima naispeosiiskiüri auhinna, Ciak d'oro ja Globo d'oro aastal 2007. Seejärel on ta esinenud mitmes filmis, sealhulgas *Must ja valge* (2008), *Eritud* (2011), *Viva l'Italia* (2013), *Kas sa mäletad mind?* (2014) ja *Valik* (2015). Aastal 2022 sai ta teise Nastro d'argento auhinna töös *Le fate ignoranti*. Ta elas Francesco Rengaga alates määramata kuupäevast kuni aastani 2015 ning neil oli kaks last: Jolanda (sündinud 2004) ja Leonardo (sündinud 2006). Aastatel 2017–2021 oli tal suhe Massimiliano Allegri'ga.
Carlo Pedersoli, kes tegutses professionaalselt nime all Bud Spencer, oli itaalia näitleja, ujumise ja vesi-pallisportlane. Sündinud 31. oktoobril 1929 Neapols, olid tema vanemad Alessandro Pedersoli ja Rosa Facchetti, kes pärit Darfo Boario Termest ja Chiari'st vastavalt, mõlemad asuvad Itaalia Brescia provintsis. Tema isa töö nõudis 1940. aastal kolimist Rooma, mis muutis oluliselt tema lapsepõlve kulgemist. Bud Spencer’i varased aastad sisaldasid algkooli õpinguid koos Luciano De Crescenzo'ga, mis näitas varajast seost kunstiringkondade ja loominguliste inimestega. Ta jätkas haridust Rooma Sapienza Ülikoolis, õppides lühikest aega keemiat, enne kui lõpetas juristi kraadi. Enne kuulsust koomikuna, oli Carlo Pedersoli edukas kergejõustikusportlane. Ta võistles kaks korda Itaalia eest suveolümpiadel; nii 1952 kui ka 1956 aastal jõudis ta 100 meetri vabaujumises poolfinaali. Ta saavutas silmapaistvaid tulemusi ka ujumises ja vesi-polos, ujudes 100 meetri vabaujumise alla minuti 19. septembril 1950 ja võites 1951. aasta Vahemere mängudel hõbemedali. Demonstreerides veel oma sportlikku andekust, võitis ta 1954 aastal Itaalia meistrivõistlused vesi-polos ja kindlustas 1955. aasta Vahemere mängudel kuldmedali. Tema mitmekülgne oskusulatus ulatub kergejõustiku peale; ta registreeris mitmeid patente, sai sertifikaadid äriõhuliinide ja helikopteripiloodina ning töötas lühikest aega erinevates ametites Lõuna-Ameerikas. Bud Spenceril algas näitlejakarjääri filmiga *Quel fantasma di mio marito* (1950), millele järgnesid osatäited filmides *Quo Vadis* (1951) ja *Siluri umani* (1954). Parima tuntuse saavutas ta aga oma partnerlusega Terence Hilli, esinedes koos 18 filmis. Nime 'Bud Spencer' valiti teadlikult, inspireerituna Budweiseri õllust ja näitleja Spencer Tracyst. 2010. aastal sai ta David di Donatello elutööpreemia, tunnustades tema olulist panust Itaalia kinole. 27. juunil 2016 suri Bud Spencer Roomas, tähistatuna oma panuseks nii komöödias kui ka spordis, ning sai 2005. aastal Itaalia Ujumisföderatsioonilt Kuldkaimani (Caimano d'oro).
Carlo Verdone on itaalia näitleja, koomik, režissöör ja stsenaariist, sündinud Roomas 17. novembril 1950. Tema pere taustaks on isa, Mario Verdone, kes oli filmiajaloo professor ja kriitik, ning ema, Rossana Schiavina, kes oli kirjanduse professor. Tema isa vanaisast, Oreste'st, oli keemik Pozzuolist (Napoli). Ta käis Rooma Nazareno kolledžis, kus tutvus Christian De Sica'ga, ja hiljem õppis Rooma klassikalises gümnaasiumis. Verdone omandas kaasaegse kirjanduse kraadi Rooma Sapienza Ülikoolist aastatel 1976-1977, väitekirja teemal itaalia häädetu film, ja filmirežiia kraadi Centro Sperimentale di Cinematografia'st aastal 1974. Verdone alustas oma karjääri 1970ndatel koomilisel stiilil. Ta esines Carosello saates reklaamides ja debüteeris teles 1977. aastal showsaates Non stop . Ta tutvustas oma tegelasi teles 1978. aastal komöödiasarjas Non Stop . Sergio Leone andis talle filmidebüüdi ja juhendas teda filmitehnikas. Noorest peast tegi ta amatöör-lühifilme, sealhulgas Poesia solare (1969), Allegoria di primavera (1971) ja Elegia notturna (1973). Tema režissööridebüüt oli Un sacco bello (1980), millele järgnes Fun Is Beautiful (1980), kus mängis kolme erinevat karakterit. Ta kaastöölises Sergio Leonega stsenaariumi kirjutamisel filmile Journey with Papà ja Verdone ja Leone'iga filmile Troppo forte . Verdone’i looming hõlmab kõrgelt hinnatud filmi Bianco, rosso e Verdone (1981), mille produtseriks oli Sergio Leone ja kus mängisid Elena Fabrizi ning mille helilooja oli Ennio Morricone. Ta lavastas filmi Talcum Powder (1982), mis võitis mitmeid David di Donatello auhindu, ja kaotas stsenaariumi Enrico Oldoiniga. Alates 1990ndatest on tema töö puudutanud tõsiduslikumaid teemasid. Ta kirjutas raamatu Fatti Coatti aastal 1999. Verdone mängis filmisarjas Armastuse käsiraamat (2005, 2007, 2011) ja esines Paolo Sorrentino filmi Suur ilu (2013) kaaderte. Ta lavastas filmi Blessed Madness (2018), kaotas stsenaariumi Nicola Guaglianone ja Menottiga. Talle on antud arvukalt auhindu, sealhulgas üheksa David di Donatello auhinda, neli Globi d’oro auhinda, üksteist Nastri d'argento auhinda ja kaks Premi Flaiano auhinda. 2017. aastal sai ta Rooma Tor Vergata Ülikoolist aukraadi kultuuripärandi ja territooriumi alal. Hiljuti mängis ta filmis L'Abbiamo Fatta Grossa (2016), kus kehastas Arturo Merlinot, tagasihoidlikku erasektet, Antonio Albanesega kõrval Yuri Pelagattina.
Dario Vergassola on itaalia meelelahutaja, kelle mitmekülgne karjäär hõlmab komediat, näitlemist, kirjutamist, laulmist ja ringhäälingu. Sündinud La Spezias 1957. aastal, alustas ta oma tööelu tehase töölisena, enne kui suundus meelelahutusmaailma. Ta võitis esimese tunnustuse 1988. aastal, osaledes saates 'Professione Comico,' kus sai nii publiku- kui ka kriitikute auhindu. Selle edu järel ilmus ta 1989. aastal saates 'Star 90' ja töötas 1991. aastal korespondendina saates 'Il TG delle vacanze'. Vergassola naljakat stiili on esitletud paljudel Itaalia teleprogrammides. Massimo Vergassola on oma karjääri jooksul olnud regulaarne komöödiapoolne nägu telesaadetes nagu 'Maurizio Costanzo Show,' 'Zelig,' 'Mai dire Gol' ja 'Quelli che il calcio.' Lisaks on ta olnud nii saatejuht kui ka kaas-saatejuht mitmes saates, sealhulgas 'Bulldozer,' 'Kilimangiaro,' 'Sei in un Paese meraviglioso,' ning juhtinud kaks 'Concerto del Primo Maggio' versiooni aastal 2014 ja 2015. Vergassola töö näitlenuna hõlmab korduvate esinemiste Erminiona 'Dio vede e provvede' saates ja Pippo Santina 'Carabinieri' saates. Tema muusikalist loometööd iseloomustavad stuudioalbumid, nimelt 'Manovale gentiluomo' (1992) ja 'Lunga vita ai pelandroni' (1999), ning singel “Mario (Marta),” mis võitis 1992. aastal Festival di Sanscemo auhinna. Telekast ja muusikast kaugemale on Vergassola endale positsiooni loojana kindlustanud. Ta on avaldanud mitmeid raamatuid tuntud Itaalia kirjastajate juures nagu Mondadori, Feltrinelli ja Baldini & Castoldi, sealhulgas 2000. aastal ilmunud raamatu 'Lunga vita ai pelandroni' ning oma esimese romaani 'La ballata delle acciughe,' 2014. aastal. Tema koostööprojektide hulka kuulub kaasaautorlus ja osatäitmine telesaates 'Tenera è la notte' 1996. aastal ning turnee 'Bimbi belli' lavastusega koos Stefano Noseiga alates 1993. aastast. 2013. aastal lõi ta YouTube’i video, toetades LGBTQ+ noori. Praegu on ta kavas naasta 'Zelig' saatesse 2026. aastal selle 30. aastapäeva tähistamiseks, jätkates oma pikka ja mitmekesist karjääri Itaalia meelelahutuses.
Monica Vitti, keda sündis Maria Luisa Ceciarelli 3. novembril 1931 Roomas, oli itaalia näitleja ja telesaatejuht. Tema vanemad olid Adele Vittiglia Bolognast ja Angelo Ceciarelli, ning lavanimeks valiti ema neitsi perekonnanimi Vitti. Ta veetis lapsepõlve osi Messinas ja Napolis, kogedes sõjaaegseid sündmusi, mis aitasid kaasa teatrikirele. Lapsena sai temast hüüdnimi 'setti vistini' tema kihiliste riietumiskoossete tõttu. Vitti põhitreenings alustati Rahvuslikus Draamiallikoolis, kust ta lõpetas aastal 1953, õppides selliste instruktorite juhendamisel nagu Silvio D’Amico ja Sergio Tofano. Ta käis ka Pittmani kolledžis ja esines Saksamaal Itaalia näiteringi koosseisus. Tema esimene lavailmunemine oli Niccolò Machiavelli *La Mandragola* rollis, millele järgnes Mariana Molière’i *L’avaro* tükis aastal 1955. Ta debüteeris ekraanil 1954. aastal filmis *Naerke! Naerke! Naerke!* kaamerata. Pea neljakümneaastaselt karjääri jooksul oli ta tuntud oma kärakeelse hääle ja elava esinemise poolest. Vitti saavutas rahvusvahelise tunnustuse oma rollide kaudu Michelangelo Antonioni filmides, eriti L'Avventura (1960) filmis, mille kujutis ilmus Itaalia postmarki peale. Ta mängis hilisemates filmides, mis said tuntuks Antonioni „kommunikatsioonivaba tetraloogiana”: La Notte (1961) Jeanne Moreau ja Marcello Mastroianni kõrval, L'Eclisse (1962) Alain Deloni kõrval ning Il deserto rosso (1964). Ta tegi koostööd näitlejatega nagu Marcello Mastroianni, Alain Delon, Richard Harris, Terence Stamp ja Dirk Bogarde. Peale neid draamaroole demonstreeris Vitti ka komöödiatalentide filme nagu La ragazza con la pistola ja Io so che tu sai che io so ning režissis koos Carlo Di Palmaga mitmeid komöödiasid, alustades filmist Teresa the Thief (1973). Tema esitused tõi talle viis David di Donatello auhinda parima naisnäitleja kategoorias, pluss neli erikujutust. Ta sai ka seitse Itaalia Kuldgloobust parima naisnäitleja eest, koos karjääri Kuldgloobusega ja Veneetsia filmifestivali karjääri Kuldliiniga. Vitti kunstiline koostöö režissöör Michelangelo Antonioniga ulatub filmikoostööde taha, arenedes romantiliseks suhteks. Ta hääletas Dorian Gray peosas filmis *Il grido*. Pärast pikka karjääri suri Monica Vitti 2. veebruaril 2022. aastal Roomas, jättes maha olulise pärandi Itaalia kinos.
Roberto Salerno, professionaalselt tuntud Nini Salerno nime all, on itaalia näitleja, režissöör, laulja, koomik ja kabareeartist. Sündinud Veronas 8. oktoobril 1948, on ta seotud raadiosaatejuht Paolo Salernoga ning tal on vend Nicola Salerno, kes kuulub bändidesse RADAR ja NAD. Ta on abielus Patriziaga, kelle mõjutus inspireeris Francesco De Gregori laulu 'Rimmel'. Salerno karjäär algas 1971. aastal, kui ta sai asutajaliikmeks ja osales itaalia komöödia- ja muusikaansamblis I Gatti di Vicolo Miracoli. I Gatti di Vicolo Miracoli loodi Veronnas aastal 1971 ning Salerno jäi bändiga koos alates sellest aastast kuni nende laialinemisini aastal 1985. Ansambel saavutas kiiresti tuntust, esinedes Derby Clubis Milanos alates 1971. aastast ja osaledes regulaarselt RAI varieteedes alates 1975. aastast. Nende debüütalbum, 'I Gatti di Vicolo Miracoli', ilmus aastal 1972 ning Arturo Corso juhtis neid satiirilistes ja muusikalistes etendustes. Salerno mängis ka komöödiafilmides Arrivano i gatti ja Una vacanza bestiale aastal 1980. Ansambel saavutas suure edumaa oma hittlooluga "Capito?" aastal 1979, mis jõudis Itaalia edetabelis neljandale kohale. Liikme lahkumise järel aastal 1981 jätkas ansambel trio koosseisus. Pärast seda, kui After I Gatti di Vicolo Miracoli 1985. aastal laiali läks, jätkas Salerno laialt tööd filmis, tele- ja teatrisaates näitlejana, režissöörina ja stsenaaristi kohalt. Ta režisseris filmi *Arrivano i miei* 1983. aastal ning mängis filmides nagu *Un ufficiale non si arrende mai nemmeno di fronte all'evidenza* (1973) ja *Secondo Ponzio Pilato* (1987). Salerno on ka esinenud arvukates teleseriaalides, sealhulgas *I ragazzi del muretto* (1991), *Il commissario Corso* (1991) ja *Un medico in famiglia* (1999-2000). Ta juhendas või esines oma karjääri jooksul erinevates telesaates, sealhulgas *Quo vadiz?* (1984), *Un fantastico tragico venerdì* (1986), *Amici mostri* (1993-1994) ning oli regulaarne külaline saates *Buona Domenica* (1998-1999). Alates 1997. aastast taaselustas ta aeg-ajalt I Gatti di Vicolo Miracoli filmis, tele- ja lavastusetes. Praegu kehastab Salerno teatrikohanduses teleseriaali Colombo inspektor Gordoni rolli. Salerno karjääri ei piirdu esinemistega; ta on töötanud ka reklaamides, osaledes Fiat 500X (2015) ja Fiat 124 Spideri (2016) kampaaniates. 1978. aastal adopteeris ta kaks aastat vana poisi nimega Garvey Salerno Martinikult. Tema mitmekülgne looming näitab tema universaalsust meelelahutajana ja tema püsivat kohalolu Itaalia meelelahutuses.
Nino Manfredi, sündinud Saturnino Manfredina 22. märtsil 1921 Castro dei Volsci linnas, Frosinone provintsis, oli mitmekülgne itaalia meelelahutaja. Tema professionaalse elu jooksul täitis ta palju erinevaid rolle: näitleja, häälteatrikunstnik, režissöör, stsenaaristi, dramaturg, koomik, laulja, autor, raadiosaatejuht ja telepresenteerija. Ta on meeles peetav kui silmapaistev tegelane commedia all'italiana žanris. Manfredi vanemad olid Romeo Manfredi ja Antonina Perfili ning ta veetis lapsepõlve Rooma San Giovanni linnaosas pärast õpinguid Collegio Santa Marias, kus ta oli poolinternaatlasena. Manfredi varasemat elu iseloomustasid haigused; aastal 1937 põdes ta tuberkuloosi ja viibis sanatooriumis. Sellel perioodil õppis ta banjo mängima ja liitus haigla orkestriga, demonstreerides varajast huvi esinemise vastu. Aastal 1941 alustas ta ülikooliõpinguid õigusteaduse teaduskonnas; kuid suunas oma tähelepanu peaagu kohe näitlemisele. Samal aastal debüteeris ta oma kiriku väikeses teatris esitaja ja näitlenuna ning lõpetas 1945. aasta oktoobris õigusteaduse diplomi kaitsmisega enesekaitse teemal. Ta lõpetas Rahvusliku Draamiallikooli juunis 1947, ning tegi samal aastal oma debüüdi laval. Aastal 1948 esines ta näidendites Romeo ja Julia ning Torm Piccolo Teatro di Milano's, ja alustas samal ajal raadiokarjääri koomikuna ja imitatsioonina. Manfredi karjäär õitses 1950ndatel ja hiljemgi. Ta debüteeris filmis 1949. aastal filmiga Torna a Napoli ja koostööd Eduardo De Filippoga, lavastades Teatro Elisios kolm üksiloo näitemängu aastatel 1952–1953. Alates 1951. aastast moodustas ta koos Paolo Ferrari ja Gianni Bonaguraga koomiktrio, saavutas veelgi suurema tunnustuse raadiosaadete ja revüüde kaudu. Aastast 1959 hakkas ta juhatama Canzonissima koos Delia Scala ja Paolo Panelliga, mis suurendas märkimisväärselt tema populaarsust. Ta saavutas edu muusikalistes komöödiates nagu Un trapezio per Lisistrata (1958) ja Rugantino (1962). Karjääri jooksul pälvis Manfredi palju tunnustusi, sealhulgas kuus David di Donatello auhinda ja kuus Nastro d’Argento auhinda. Ta võitis ka Prix de la première oeuvre 1971. aasta Cannes'i filmifestivalil filmi Between Miracles eest. Nino Manfredi suri Roomas 4. juunil 2004. aastal.
Itaalia näitleja, koomik, filmirežissöör ja kirjanik Paolo Villaggio sündis 30. detsembril 1932 Genovas. Tema vanemad olid Ettore Villaggio, Palermo päritolu geodeet, ja Maria Faraci, Veneetsi päritolu saksa keele õpetaja. Piero, Paolo Villaggio kahevend, töötas Pisa Ülikooli professorina. Villaggio varajane elu oli mitmekesine; ta töötas kelnerina, BBC kõnelejana ja meelelahutajana Costa Cruises'i laevadel ning hiljem Cosideris, kus ettevõtlusürituste korraldamine pakkus inspiratsiooni tema karakterile Ugo Fantozzi. Villaggio karjäär hõlmas erinevaid loomingulisi ettevõtmisi. Ta lõi meeldejäävaid tegelasi nagu professor Kranz, Giandomenico Fracchia ja eelkõige Ugo Fantozzi. Tema komöödia oli innovatiivne ja sürreaalne, ammendades inspiratsiooni commedia dell'arte'st ning kasutades kirjutamises selliseid võtteid nagu uudissõnad, rõhutatud omadussõnad, morfoloogilised vead ja bürokraatlikud terminid. Ta kirjutas mitmeid satiirilisi raamatuid Ugo Fantozzi peategelasega, millest Fantozzi (1971) müüs üle miljoni eksemplari ning tõi talle Gogoli auhinna Moskvast. Ugo Fantozzi tegelaskujust arenes laialdaselt edukas filmisagade sari, kus Villaggio mängis peatsit filmis Fantozzi (1975), mille režissöör oli Luciano Salce. Ta koostas filme Federico Felliniga, Lina Wertmülleriga, Ermanno Olmiga, Mario Monicelliga ja Gabriele Salvatoresiga, sageli astudes neis kaasa dramaatilistes rollides. Kogu karjääri jooksul sai Villaggio arvukalt tunnustusi. David di Donatello anti talle 1990. aastal; ta sai ka Nastro d'Argento 1992. aastal ja Veneetsia filmifestivali kuldse lõvi samal aastal, auhindades tema elutöölist. Samuti sai ta 2000. aastal Locarno filmifestivalilt aukohalise Pardo. Villaggio loominguline tegevus ulatub filmide ja raamatute peale; ta kirjutas koos Fabrizio De André'ga laule, sealhulgas 'Carlo Martello torna dalla battaglia di Poitiers' ja 'Il fannullone,' ning mängis lavastustes, mängides Molière'i L'Avare s Arpagone'i rolli 1996. aastal. Ta juhtis ka 1996. aastal satiirilist uudiste saadet Striscia la notizia ja varem eksperimentaalset ja avangardset televisiooniprogrammi 1960ndate lõpus. Kriitikud nagu Goffredo Fofi, Michele Serra, Enrico Giacovelli ja Beppe Grillo võrdlesid teda Buster Keatoniga, Charlie Chapliniga, Stan Laureliga ja Oliver Hardyliga. Paolo Villaggio suri Roomas 3. juulil 2017. aastal diabeedi komplikatsioonide tagajärjel.
Tosca D'Aquino, itaalia näitleja, koomik ja telesaatejuhi, sündis 10. juunil 1966. aastal Neapoli linnas. Tema vanemad on Claudio ja Adele D'Aquino. Ta alustas karjääri 15-aastaselt esinemistega kohalikel teleprogrammides, kiiresti demonstreerides huvi esinemise vastu. 19-aastaselt kolis ta Rooma näitlejakutset õppima, mis näitab pühendumust oma oskuste arendamisele. D'Aquino käis Accademia Nazionale di Arte Drammatica Silvio D'Amicos akadeemias ja lõpetas Silvio d'Amico Draamikunsti Akadeemia. Tema varajased rollid hõlmasid esinemisi filmides Fantastico (1986) ja Fantastico 7 (1986). Ta debüteeris filmis Rimini Rimini - Un anno dopo (1988), millele järgnesid rollid filmides Street Kids (1989) ja Paganini (1989), tuntud ka nimega Kinski Paganini (1989). 1990ndatel mängis ta sageli komöödiafilmides, saavutas populaarsust telesaadetes esinemiste kaudu. Ta mängis peatses rollis filmis Kapten Fracassa reis (1990) ja Mustad augud (1995), ning aitas kaasa filmidele nagu Lõpetajad (1995) ja Torm (1996), olles märkimisväärselt koostöös Leonardo Pieraccioniga. Alates 2000. aastast jätkas D'Aquino tööd televisioonis, esinedes erinevates fiktionaalsetes programmides ja saates. Ta kaasjuhtis RAI saate Torno Sabato koos Giorgio Panarielloga 2000ndate alguses. 2005. aastal kaasjuhtis ta 48. väljaannet Zecchino d'Oro. Ta osales Notti sul ghiaccio’s 2007. aastal ja Premio Città dei Cavalieri di Malta kolmandas väljaandes 2009. aastal. D'Aquino tutvustas ka kulinaarseid tegevusi, olles 2013. aastal saate La terra dei cuochi abikohtunikuks ning osaledes 2012. aastal MasterChefis . Ta võitis 2017. aastal Bake Off Italia Celebrity Editioni teise väljaande koos Francesca Piccologa. Aastatel 2019–2020 oli ta Sabaudia Studios Festivali kunstiline juht ja kaasjuht. Ta on abielus olnud kahel korral; esmalt insener Mauro Gabrielliga, kellega tal on poeg Edoardo (sündinud 1999), ja seejärel produtser Massimo Martinoga aastal 2013, kellega tal on poeg Francesco (sündinud 2005).
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
166
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
28
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
7
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
Itaalias on rikas komöödi traditsioon, mis hõlmab teatrit, kinematograafiat, televisiooni, otsetäitmisi ja kaasaegset stand-up'i. Itaalia koomikud on aastate jooksul arendanud palju erinevaid huumori vorme, alates teatrikoomiast ja kabareest kuni vaatluslikust stand-up'ist, satiirist ja sketšikoomeediani.
GiggleTime'i kataloog koondab itaalia koomikuid, stand-up koomikuid, komöödia näitlejaid, esinejaid ja muid isikuid, kes on seotud itaalia komöödia ja meelelahutusega. Uurige ülaltoodud profiile, et avastada koomikuid erinevatest põlvkondadest ja saada rohkem teada nende karjääri ja töö kohta.
Stand-up komöödia on muutunud järjest nähtavamaks osa Itaalia meelelahutusmaastikust, kus esinejad ilmuvad üle kogu riigi komödiaklubides, teatrites, kultuuriasutustes ja festivalidel.
Itaalia stand-up koomikud haaravad laia valikut teemade üle, sealhulgas igapäevaelu, suhted, töö, pere, kultuur ja kaasaaegne ühiskond. Mõned esitujad keskenduvad isiklikele lugudele ja vaatluslikule huumorile, samas kui teised kasutavad satiiri, ironiat, tegelasi või eksperimentaalsetemaid komöödiivorme.
Milan ja Rooma on olulised keskused elava meelelahutuse ja komöödia jaoks, samas kui koomikud esinevad ka üle kogu Itaalia linnades ja piirkondades. Digitaalplatvormide kasv on andnud nooratele esitajatele täiendavaid võimalusi publiku loomiseks traditsioonilise komödiatsirkuidi väljaspool.
Kabaree omadab olulise koha Itaalia komöödias, ühendades lavakunstiga meelelahutust, muusikat, satiiri ja huumorit. Itaalia kabaree on andnud endast tuntuks esinejaid ja komöödigruppe, kelle looming on jõudnud publikuni nii otsetõestuste kui ka telekast.
Riigi teatrikomicu traditsioon mõjutab ka tänapäeva esitajaid. Itaalia koomikud võivad kombineerida käsikirjalisi materjale, tegelasi, füüsilist komediat, improvisatsiooni ja publikuga suhtlust, mitte ainult tugineda traditsioonilisele stand-up formaadile.
See teatrilise ja kaasaaegse lähenemise segu annab itaalia komöödiale laia valiku stiile ja esitusvorme.
Kino ja televisioon on mänginud olulist rolli itaalia koomikute tutvustamisel laiemale publikule. Itaalias on pikaajaline komöödiafilmide ja koomiliste näitlejate ajalugu, kus esinejad liikusid sageli lava, teleekraani ja kino vahel.
Itaalia televisioonis on olnud sketšisaateid, mitmesuguseid saateid, komöödiasarju ja meelelahutusformaate, mis on aidanud koomikuid tõestama ja populariseerima. Mõned esitajad on peamiselt tuntud näitlejana, samas kui teised on kombineerinud komöödiaga kirjutamist, lavastamist, presenteerimist või produtseerimist.
Itaalia komöödia ja kino vahel on eriti tugev side, kus koomilised esitused moodustavad olulise osa riigi filmipärandist.
Itaalia komöödimaastik muutub pidevalt, kuna uued esitajad katsetavad erinevate formaatidega ja viisidega publikuni jõudmiseks.
Koos komediaklubide ja teatriga kasutavad koomikud nüüd podcaste, YouTube'i, sotsiaalmeediat ja voogaldusplatvorme sketšide, stand-upi lõikude ja muu originaalmaterjali avaldamiseks. Need platvormid on võimaldanud noortel itaalia koomikutel arendada publikku iseseisvalt ja jõuda vaatajateni üle oma kohalikust piirkonnast.
Traditsiooniline komöödia ja uuemad digiformaadid eksisteerivad nüüd kõrvalkõrval, luues võimalusi paljudele erinevatele esitajatele ja stiilidele.
Otsid itaalia koomikuid, itaalia stand-up koomikuid või Itaaliast pärit komöödiakavatsijaid? Uuri GiggleTime kataloogi ülalpool, et avastada koomikuid ja humoristlikke isikuid erinevatest Itaalia meelelahutuse valdkondadest.
Kasuta otsingufunktsiooni, et leida konkreetne koomik või sirvi profiile, et avastada uusi nimesid. Individuaalsed profiilid võivad sisaldada biograafilist informatsiooni, karjääri andmeid, esinemisi, fotosid ja muid huvitavaid fakte.
Olenemata sellest, kas oled huvitatud itaalia stand-up komediist, itaalia kabareest, komediaaktöölist, itaalia telekomeediast või kuulsatest itaalia koomikest, GiggleTime muudab lihtsamaks itaalia huumori loojate avastamise.
Kataloog kasvab jätkuvalt, kui sinna lisandub uusi itaalia koomikuid ja komöödiategelasi.
