Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1810 koomikud

Alain Auderset

Alain Auderset, sündinud 27. oktoobril 1968, on šveitsi kirjanik ja humorist. Ta sündis Grenchenis, Šveitsis, ja elab praegu Saint-Imieris koos oma abikaasa Elianega ja nelja lapsega. Lapsepõlves ja nooruses prantsuse koomiksiajakirja Tournesol lugemine viis tema ristiusu omaksvõtmiseni. Auderset õppis viie aasta jooksul graafilist disaini La Chaux-de-Fonds'i rakenduskunstikoolis ja hakkas koomikseid joonutama. Ta on tuntud kristlike koomiksiraamatute autorina. Auderset’i looming hõlmab mitmeid tuntud koomiksiseeriaid, nagu Willy Grunch, Marcel ja ROBI. Tema esimene raamat, *Tavalised arvamused*, ilmus aastal 2001 ja on tõlgitud kuueks keeleks, sealhulgas saksa, inglise, hispaania, taani, hiina ja portugali keelde. Järgnenud publikatsioonide hulka kuuluvad *Idées Reçues* (2001), *Marcel* (2004), *Robi* (2005), *Idées reçues 2* (2006), *Les indécrottables questions de Willy Grunch* (2008) ja *Robi pour les intimes* (kuupäev pole saadaval). Ta on müünud umbes 110 000 eksemplari oma raamatuid, millest *Idées Reçues*’ist on müüdud üle 80 000 eksemplari seisuga 2025. Tema töö on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Rahvusvahelise prantsuse keele kristliku koomiksi auhinna Angoulême'is aastal 2007 ja 2009 ROBI ja Willy Grunch’i eest vastavalt ning eriauhinna žüriilt Angoulême'is aastal 2006 *Idées reçues*’i eest. Albuquerque'i Rahvusvahelisel Koomikukollektorite Konvendil aastal 2007 sai ta rahva valiku auhindu, saavutades 1., 3. ja 4. koha. Alain Auderset on oma koomiksitööde kõrval esituskunstnik ja kitarrist Saahsal bändis. Alates 2010. aastast on ta esinenud stand-up komöödiakava nimega 'Mittesiirduv ateist', etendades sellega Euroopas ja Quebec'is. Aastal 2013 intervjueeriti teda Drummondville'i QC kirikus, kusjuures ülekandeti otse, ning ta on kaasa teinud CKZW raadios Montreali. 2012. aastal toetas Kickstarter kampaania edukalt rahastamist viie 'Willy Grunchi elu ja õiguste' pilootjupi osade loomiseks, mis ilmusid 2013. aasta alguses. Praegu haldab ta blogi, kus on kirju, koomikseid ja animatsioonisarju, avaldades igakuise joonistuse ja sarja postitusi, nagu näiteks 'Mõõduvõtmata jumaliku ajastus' (Ep.8/8), mis ilmus 10. novembril 2025. Ta on ka kaasatud tuuril, käivitades kristliku animatsiooni stuudio juulis 2025 ja valmistudes septembrikuu 27. kuupäevaks Saint-Imieri haiglas toimuva näituse jaoks, samuti avaldades oma koomiksi Robi värvilise versiooni 1. aprillil 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Alain Frei

Alain Frei, kelle sünninimi on Alain Rüetschli, sündis 4. oktoobril 1983 ja on Šveitsi stand-up koomik. Talle pandi nimi prantsuse filminäitleja Alain Deloni auks ning ta kasvas üles Šveitsi Solothurni kantonis. Tema pere juhtis keraamiliste plaatide paigaldusfirmat, mistõttu hakkas ta algselt plaati paigaldajaks õppima. Kohustusliku sõjalise teenistuse ajal sai ta sideõpetust. Ta kolis Saksasse 2004. aastal, elades pikemat aega Kölnis, enne kui umbes 2023. aastal Solingeni läks. Frei õppis ametlikult näitlemist Hamburgi Vaba Näitrikoolis aastatel 2006–2009. Õpingute järel veetis ta aasta ringteatrisaates. Ta alustas esinemist stand-up lavadel aastal 2010, debüteeris Quatsch Comedy Clubis. Laialdasema tunnustuse sai ta aastal 2011 RTL Comedy Grand Prix'l ja liitus seejärel RebellComedy komediagrupiga, kus teda peetakse "kvoot-sakslaseks". Tema komöödiastiil mängib sageli šveitsi saksa keele rääkija klišeed, uurides teemasid nagu Šveitsi omapärasused, sotsiaalsed võrgustikud ja igapäevane rassism, haarates inspiratsiooni USA stand-up komiikute nagu Dave Chappelle ja Louis CK käest. Alain Frei on andnud välja mitmeid lavashow’sid, sealhulgas ‘Neutral war Gestern’ (2013), ‘Alle Menschen sind anders…gleich!’ (2015), ‘Mach Dich Frei’ (2017), ‘Grenzenlos’ (2020), ‘All In’ (2022) ja 'Alles neu' (2025). Ta on esinenud paljudes telesaadetes, nagu RTL Comedy Grand Prix ja Nuhr ab 18. Aastatel 2020 märtsist kuni 2022 kevadeni kaas-hostis ta koos Marvin Endrese ja Salim Samatou’ga podcasti ‘Vitamin X’, ja praegu kaas-hostib ta koos Maxi Gstettenbaueriga ‘Gut abgehangen’. Ta on võitnud mitmeid amatöörkunsti ja komöödia auhindu ning teda esindab Heiko Neumann Management agentuur. Etendused on sageli väljamüüdud, ja ta esineb teatrites, saalides ja kultuurikeskustes Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Tulevased etendused on planeeritud 2026. ja 2027. aastal linnades nagu Wiesbaden, Berliin, Köln ja Baden-Baden.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Ben Vatter

Ben Vatter on Šveitsi koomik ja muusik Bernist, Šveitsist. Sündinud Bernis 1971. aastal, on ta pärit muusikalist perekonnast; tema ema on klaveriõpetaja ja isa tšellist. Ta töötab muusikaõpetajana ja koorijuhi Berner Gymnasium Kirchenfeld'is. Tema töökogemus hõlmab Berni džässikooli käimist ja kõrgharidustõpet õppimist. Vatteri kirjeldatakse ka kui 'Värslischmid'it (sõnakirjutajat/lüürikut) ning ta hoiab üleval veebisaiti, kus kirjeldatakse tema erinevaid projekte. Vatteri komöödiastiil hõlmab Berni murdekeelt (Bärndütsch) ja satiiseerib sageli kultuurimõjutusi, mida näitab tema laul 'Uf der Suechi nach ere Bratwurscht'. Tema esitustes on kõne- ja lauluvaheldus, sealhulgas šansoonid mõjusaid lauluisikuid nagu Mani Matter, Fritz Widmer, Bernhard Stirnemann, Jakob Stickelberger ja Georg Kreißler. Ta mängib oma etendustel trumpe ja usub juhuse juhtivasse jõusse. Tema kolmas sooloetendus kannab pealkirja "Löösle", kus publik otsustab programmi loosimängu kaudu. Vatteri teine programm, 'Gäggele', mida võib pidada tema esimese programmi 'Gvätterle' (mis kestis 2017–2019) intensiivistumiseks, lõpeb praegu hüvastijähifestival La Cappella 26. märtsil 2024. Teda on mõnikord kutsutud "Bärndütsch-Psychopapscht"iks (Berni murdekeelse Psühho-Papat). Peale esinemiste laval on Vatteril silmapaistev muusikaline karjäär. Aastatel 2010–2012 oli ta muusik direktor ja berni saksa keele juhendaja Berni "Ewigi Liebi" (Igavese armastuse) muusikalitõstetes ning töötas ka dialekti juhendajana "Dällebach Kari – das Musical" lavastuses. Ta loob hulgaliselt kooriseid, mille kohta on üksikasjalikud andmed tema veebisaidil. Need seaded on tõestatud kontsertidel, kus on saadaval teave pealkirja, instrumentatsiooni (SATB), raskusastme, saatmise ja muusikaliste katkendite kohta. Heli näidised, peamiselt kooli- ja harrastekooride otseettekanded, on ligipääsetavad ning hindade kohta saab küsida aadressil ben@benvatter.ch. Samuti osales ta 2003. aastal projektis "Voices", mängides trummi A Capello ja Berner Chor im Breitsch kooridega ning aitas kaasa A Capello 25. aastapäeva kontserdile 2008. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Bernard Haller

Bernard Haller, sündinud 5. detsembril 1933 Genfis, Šveitsis, oli šveitsi näitleja ja koomik. Ta alustas karjääri Lausanne'is enne Pariisi kolimist 1955. aastal näitlejana karjääri soovis. Algselt veterinaararstiks õppides, jätkas hiljem õigusteadust, kuid ei lõpetanud kumbagi. Varaseks esinemiskohaks Prantsusmaal olid kabaree-kohad nagu l'Écluse ja la Vieille Grille ning ta kuulus Jacques Fabbri trupi hulka. Haller juhtis ka Sheila 'Tournée du siècle' programmi aastatel 1963–1964, kus esinesid Frank Alamo ja Les Surfs. Tema varased näitlejakohad hõlmasid mitmeid kameo-rolle filmides ning häälrolli Polluxina animatsioonisarjalis 'Le manège enchanté' aastal 1964. Haller'i karjäär sai hoo sisse tema esimese kabareeprogrammi 'Et alors?'ga, mis esilinastus 1971. aastal Genfi Théâtre de Poche'is. Etendus oli suur edutus, jooksis kolmeteistkümmet kuud Théâtre de la Michodière'is ja meelitas 160 000 vaatajat. Ta sai 1972. aastal 'Et alors?' eest Prix du Brigadiiri auhinna ning 1975. aastal Société des auteurs et compositeurs dramatiques’lt tunnustuse oma lavastuskunstniku poolest. Aastatel 1971–1977 ringreisiti laialt koos Jacques Breliga, Juliette Gréco ja Marlene Dietrichiga, külastades Lõuna- ja Kesk-Aafrikat, Suurbritanniast, Kanadat ja USA-d. Ta lõi aastatel 1971–1994 kuus kabareeprogrammi, esitades neid nii prantsuskeelses kui ka saksa keelelisel Šveitsis. Tema komöödiastiili iseloomustas sõnade mängulisus, heljäljenduste imiteerimine ning ta kirjutas end ise 'melankomikuks', ehk melanhoolseks koomikuks, kasutades sageli kõikuvõitlusi, obsessiivseid kordusi ja keelelisi absurditusi. Kogu oma karjääri jooksul ilmus Haller rohkem kui 70 telesaates ja filmis, sealhulgas 'Le Journal d'un suicidé' aastal 1974 ja Pierre Richardi 'Je sais rien, mais je dirai tout' aastal 1973. Ta kaastöötas stsenaariude kallal kahele filmile, 'Le bouffon' ja 'L'accompagnateur', 1980ndatel. Samuti mängis ta filmis 'Le braconnier de Dieu' aastal 1982 Jeesus Kristust. Tema tööd on dokumenteeritud lindistustel ja tema 1981. aasta raamatus 'Dits et inédits'. Haller sai palju auhindu, sealhulgas Grand Prix de l’humour aastal 1983 ning talle anti 1995. aastal Kunstide ja Kirjanduse ordeni (komandör). Ta esines kogu oma elu jooksul, osaledes näidetes nagu 'Max mon amour' (1986), 'Bonjour l'angoisse' (1988) ja 'Les Thibault' aastal 2003. Tema viimane film oli 'Sa majesté Minor' aastal 2007. Bernard Haller suri 23. aprillil 2009 Genfis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Claudio Zuccolini

Claudio Zuccolini on Šveitsi koomik ja saatejuht, pärit Graubündeni kantonist. Ta alustas oma meediakarjääri 1994. aastal raadiosaatejuhi tööl Graubündeni kohalikele raadiojaamadele, eriti Radio Grischa's. Seejärel kolis ta Zürichi ja töötas TELE 24 jaoks VJ-na ja saatejuhina. Aastatel 1998–2003 sai Zuccolini laiemat tuntust Tele24 ja Šveitsi televisiooni saatejuhi, toimetaja ja VJ töös ning hiljem aastatest 2003–2005 oli ta toimetaja Šveitsi illustreeritud ajakirjas ja People on Sat.1 Schweiz'is. Zuccolini koomikukarjäär algas 2004. aastal näidendiga „Endine kuulsus“. Alates sellest on ta arendanud iseloomuliku stiili, sageli satiirilise oma endise avaliku tegelase kogemusi ja kaasates igapäevaelu vaatlusi oma etendustesse. Tema hilisemad esitused hõlmavad „Zucco kohvijuttu“ (2007), „Edu programm“ (2010), „Lihtsalt Zucco“ (2015), „Miks“ (2017) ja „Kuna“ (2020). Ta kasutab sageli oma komöödias teemasid nagu laudlinad, tätoveeringud, nõudepesumasinad ja köögiraamatud ning naudib kuulujutte, eriti Kurdi ja Erika kohta. Ta on esinenud Arosa Huumorifestivalil 2010. aastal ja pälvinud Arosa Humorfülleri auhinna 2017. aastal. Tema seitsmes esitus „Der Aufreger“ (Provokaator) on ringreisil Šveitsis alates sügisest 2023, mille enamik etendusi on laupoldud. Peale lavastajakava Zuccolini karjäär hõlmab erinevaid rolle. Ta esines saates 'Genial daneben' SRF zwei kanalil ja juhtis 2011. aastal 3+ telekanalis kolm episoodi 'Wer wird Millionär?' saadest. Ta on ka näidelnud teatrikoolides, mängides "BOEING BOEING" (2009), "Saturday Night Fever" ja "Rocky Horror Show" lavastustes. Tal on olnud kaasaegseid rolle Šveitsi filmides ning alates 2007. aastast annab häält Steinbock Gianile Graubündeni turismireklaamides. Zuccolini saavutusi on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Šveitsi Koomiaauhind 2020. aastal, kaks Šveitsi Koomiaauhindu 2020. aastal (solo kategooria 'Because' ja Publikuauhind), Prix Walo 2011. aastal kabaree/komöödia kategoorias ning teine Prix Walo 2024. aastal. Praegu on ta Radio SRF 3 rahva kolumnist, juhib "Wie tickt die Schweiz?" saadetes SRF1 alates 2024. aastast ja on Šveitsi Rahvusloomade Assotsiatsiooni (VNTS) president, kes poeb Šveitsi rahvuslooma eest.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Gardi Hutter

Gardi Hutter, sündinud 5. märtsil 1953 Šveitsis, Altstättenis, on mitmekülgne šveitsi kunstnik, keda tuntakse klaasikoomikuna, autorina, näitlejana ja kabareeartistina. Ta lõpetas 1977. aastal Schauspiel-Akademie Zürichi, õppides klassikalist näitlemist ja teatripedagoogikat, mis näitab tema varajast pühendumust draamile. Tema teekond pöördeliseks kujunes kolmeaastase 'Clownsgesellenzeit'i (klaasiõpipoisi aja) perioodiga Centro di ricerca per il teatro (CRT) milanis, kus teda õpetasid Mario Gonzales, Nani Colombaioni ja Ferruccio Cainero. Alates 1981. aastast alustas Hutter laialdast kontsertturneed oma 'Clownesken Teatriga,' esinedes üle 4000 etenduse 35 riigis viiel kontinendil. Tema esitusi on salvestanud telejaamad 17 riigis. Märkimisväärne on, et 1991. aastal mängis ta Šveitsi parlamendi föderaalsemõõsaväljakul Hofnärrina (hulli), tähistamaks Šveitsi 700. aastapäeva, roll, mis rõhutas tema ainulaadset huumori ja teatrikunstilise väljenduse segu. Samuti kaastas ta 1998. aastal festivalimängu, millega tähistati Altstädteni 700. aastapäeva. Hutteri loominguline tegevus ulatub elanemise peale; ta on kirjutanud neli 'mamma mia!' lasteraamatut, kolme illustreerinud Catherine Louis, ja kaastöölise režissöörina filmis Hanna & Rocky (1993). Ta on esinenud ka Fata Morganas (1989) ja mänginud peatsit dokumentaalsarjas Gardi – l'infinitude du jeu (2012). Tema panus Šveitsi teatrisse on tunnustatud arvukate auhindadega, sealhulgas Wilhelmshavener Knurrhahn (1987), Hans Reinhart-Ring (1990), Prix Walo “WANDERFUL” eest 2014. aastal ja veel kahekümnel kunstiauhindadel. 2015. aastal sai temast Akadeemia Noolide liige, mida juhib Slava Polunin. Praegu elab ta Itaalia Šveitsis ja kaasatakse publiku tähelepanu jätkuvalt esinemiste ja seminaridega instituutides nagu Zürichi Kunstide Ülikool (ZHdK).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Helga Schneider

Regula Esposito on pärit Šveitsist ja tegutseb koomiku, kirjaniku, näitleja, laulja, saatejuhi ja lavastajana. Kuni 2008. aastani kuulus see A-kappella ja kabaree koosseisu Acapickels. Sellest ajast alates on ta esinenud iseseisvalt ja kasutab lavanime Helga Schneider.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Mousse Boulanger

Mousse Boulanger, oles Berthe Sophie Neuenschwanderina, sündis 3. novembril 1926 Boncourt's, Šveitsis, ja suri 16. jaanuaril 2023 Payerne'is. Tema lapsepõlv veetis Prantsusmaa piiri läheduses ning ta said mõjutusi erinevatest suguharudest pärinevatest dialektidest. Jätkuvalt lõpetas ta Porrentruy kantonikoolis keskhariduse kaubandusdiplomi omandamisega, mille järel õppis teatrikunsti Genfi Muusika Sotsiaalkoolis. Sellele eelnes au pair'ina viibimine Cambridge'is, mis tekitas temas huvi muuseumide ja Shakespeare'i näitemängude vastu. Enne kunstikarjääri alustamist töötas ta Bielis trilingvaalse sekretärina. Boulangeri kunstnikuteekäik algas näitlikunsti õpingutega ja Tšehhovi näidendite etendusega 1953. aastal. 1953. aastal tutvus ta Pierre Boulangeriga, keda ta abiellus 1955. aastal. Koos alustasid nad produtseerimist, luues aastatel 1956–1978 arvukalt raadiosaateid, sageli pealkirjaga 'Les Marchands d'images'. Nad pühendasid oma saate episoodi Bulgaaria kirjandusele 1961. aastal ja tegid koostööd Prantsusmaa Lyoni rahvusliku draamakeskusega ('Poésie dans les quartiers') alates 1973. aastast. Nende töö hulka kuulus ka ringreis José Azpiazu ja tema tütre Lupe'iga aastatel 1971–1974. Boulanger avaldas ka mitmeid teoseid, sealhulgas *Tendre pays* (1967), *Reflets* (1973) ja *Ce qui reste du jour* (1975), ammendades inspiratsiooni sürrealistlikelt poetelt nagu Paul Eluard. Pierre Boulangeri surma järel aastal 1978 jätkas Mousse Boulanger oma karjääri. Pärast erapensioni oli ta varem töötanud kultuurajakirjanikuna Westschweizer Radios ja osalenud liige kirjeliku žüriis Société jurassienne d'émulationis. Ta esines Madame TV s aastal 1969 ja ilmus dokumentaalfilmis Plans-fixes aastal 2000. Ta andis välja albumi Berceuse pour une maman aastal 1975, olles selle prantsuskeelsete sõnade autor. Boulanger oli mitmes ametis, sealhulgas Schweizerischen Schriftstellerverbandi (SSV) president aastatest 1978 kuni 1982. Ta sai Prix des écrivains vaudois auhindu aastal 1997, ja tema pärand elab edasi Literaturpreis Mousse Boulangeri kaudu, mille asutas Association vaudoise des écrivains (AVE) ja mida anti välja esmakordselt aastal 2023.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Rudolf Bernhard

Rudolf Bernhard, tuntud ka kui Rudolf Bernhard Conrath, oli Šveitsi koomiksikunstnik, kes töötas raadios, laval ja filmis, kõige sagedamini esines Šveitsi-saksa keeles tehtud lavastustes. Ta rajas 1941. aastal Bernhardi-Teater Zürichi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Semih Yavsaner

Bernis elav Türgi juurtega meelelahutaja Semih Yavsaner asub Šveitsis ning töötab näitleja, koomiku ja muusikuna. Oma lavakuju Müslümi kaudu sai ta tuntuks, nime, mida e r kasutatakse osaliselt ka pseudonüümina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Ursula Schaeppi

Ursula Schaeppi, kirjutatud ka kui Ursula Schäppi, töötab Šveitsis koomiku, raadiosaatejuhi ja näitlejana teatri-, filmi- ja hääletöös, esinedes peamiselt Šveitsi-Saksa lavasaadetes ja lasteraamatute jutustajana.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Yann Lambiel

Yann Lambiel, sündinud 15. märtsil 1973 Saksonis, Valais's, on šveitsi koomik, imitatsioonisaate esitaja ja muusikalavastuse artist Morgesist. Ta alustas oma karjääri meelelahutajana 24-aastaselt, töötades algselt sanitaartehniku tööl enne lavale asumist. Enne seda moodustas ta aastal 1989 tantsupinki, kus laulis ja mängis trumme. Lambieli varajane talent sai tunnustuse, kui ta 1994. aastal Saignelégieris laulmise eest kuldmedali võitis. Ta pööras oma kutsumise komöödiale aastal 1997, mis tähistas olulist muutust tema kunstilises teekonnas. Ta räägib oma armastusest Morgese vastu ja oma lemmikajaviitest, demonstreerides seost oma šveitsi juurtega. Lambieli komöödiastiil puutub sageli kokku frankofoonia nüanssidega. Osana 'Les 4 Sans Voix'ist, saates, kus esinevad imitatsioonisahtadest Belgia, Šveitsi, Prantsusmaa ja Quebeci, keskendub ta huumorile, mis on tuleneb erinevustest ja sarnasustest selle kultuuriruumi sees. Ta on koostööd teinud 'Les 4 Sans Voix'i teiste liikmetega üle kümne aasta. Lisaks sellele koostööle juhib Lambiel alates 2016. aastast LFM raadios igapäevast humoristlikku uudistesaadet nimega 'L’info trafiquée'. See saade, mis on kestnud seitse aastat, pakub irreverentset vaatenurka päevakajalisetele sündmustele ja mida edastatakse iga päev kell 7:50, samuti on saadaval sotsiaalmeedias. Ta oskab imiteerida üle 130 hääle. See näitab, et ta on mitmekülgne esitaja. Kogu oma karjääri jooksul on Yann Lambiel loonud üsna ulatusliku loomingulisuse. Ta liitus aastal 2000 satiirilise saates 'La Soupe' Radio Suisse Romandes ja tema esimene sooloetendus 'Délits de Suisse' esilinastus aastal 2004. Aastaks 2024 on tal oma nime all üksteist etendust, nende seas 'Connecté,' mis esilinastus seeksisel aastal immersiivse KUBUS-struktuuriga ja LED-ekraanidega. Lambiel esitas oma etenduse 'Zapping' aastal 2012 Quebecis Grand Rire Festivalil. Lambieli pühendumus kohalikule karjäärile on ilms; ta otsustas rajada oma kunstilise elu Šveitsis, mitte Pariisis kuulsust taga ajades. Tema pühendust on tunnustatud auhindadega, nagu Šveitsi Lavapreemia aastal 2009 ja Šveitsi Huumoriauhind SSA aastal 2018 etenduse 'Nous' eest. Praegu lõpetab ta Théâtre du Pré aux Moines Cossonays ringreisi.

Vaata profiili