Anders Celin
Anders Celin, sündinud 19. juunil 1975, on mitme lähenemisega Rootsi looja – ta ehitab lateksmaske, maalib, kirjutab auteurina ja stand-up'i ees.
Anders Celin, sündinud 19. juunil 1975, on mitme lähenemisega Rootsi looja – ta ehitab lateksmaske, maalib, kirjutab auteurina ja stand-up'i ees.
30. augustil 1977 Stockholmi maakonnas Rinkebys Fredrik Mikael Rachid Hedberg Eddahri, kes võttis hiljem kunstnikunime Big Fred. Ta suri 25. novembril 2023 Stockholmis Katarina linnaosas ja oli elu jooksul Rootsi räppar, programmijuht, näitleja, koomik ja arst.
Björn Gustafsson on rootsi koomik ja näitleja, sündinud Lars Björn Gustafssonina 19. veebruari 1986. aastal. Ta sündis Romelandas, Kungälvis, ja kasvas üles Diserödis, mõlemad kuuluvad Romelanda osasse. Tema hariduses on Mimers Husi Gümnaasiumi käimine ja õpingud Calle Flygare Teaterskolas Stockholmis. Ta on tuntud töös nii rootsi kui ka ameerika meelelahutuses. Gustafsson alustas oma komöödiakarjääri aastal 2005 Bungy Comedy’s ja lõpetas 2006. aastal StandupStar koolitusprogrammi, mida juhtisid Özz Nûjen ja Jakob Öqvist. Ta debüteeris filmis aastal 2006 Beck – Flickan i jordkällaren . Aastal 2008 pälvis ta suuremeelset meedia tähelepanu oma esinemisega Parlamentet’s ja soojendusaktina Melodifestivalen’is , kus ta laulis armastuslaulu Carina Bergile, kes märkis oma punastumist. Samal aastal kuulutas ta ka Rootsi hääli Eurovisiooni lauluvõistlusel välja ning Aftonbladet lugejad valisid ta märtsis 2008. aastal Rootsi Naljakaimaks Meheks, saades Torparpriset’i koos Victor Morelliga. Tema töö ulatub filmimaailma ja teleprogrammideni. Gustafsson on esinenud filmides nagu Les Grandes Personnes , Spy ja Kung Fury ning mängis Ameerika telesarjal People of Earth aastatel 2016–2017 Doni rolli. Tal oli ka pisipartiiolev Kenny Begins 'is. Umbes 2013. aastal kolis ta kolmeks aastaks Los Angelesse, et tegelda ingliskeelse stand-up’iga ning tegi külalisesinemise Conan O’Brien’i saates. Ta on esinenud ka filmis Kronjuvelerna , mis hiljem sai teleseriaali, ja Norra jõulikalendris Expedition: Julklapp . 2024. aastal naasis ta soojendusaktina Melodifestivalen ’ile ning osales koos Björnzone’iga finaatsaates. Samuti mängis ta Netflixi sarjas Clark (2022) Kaj-Robertit.
Claes Malmberg on rootsi näitleja ja stand-up koomik, sündinud 8. aprillil 1961 Göteborgi Kristine koguduses. Tema pärisnimi on Clas-Peder Malmberg ning tema varased aastad veedeti Göteborgi Hedenis, enne kui ta lapsena Bergsjönisse kolis. Ta pärneb kunstipärasest perekonnast; tema isa, Gösta Malmberg, oli operetilaulja, kuid tal oli alkohoolismist põhjustatud probleemidega ja ta lahkus perekonnast, kui Claes oli viieaastane. Tema emapapa vanaisaga oli talu omanik, kes töötas ka relaseppana. Malmberg sai algselt tuntuks karakterina Ronny Jönsson, alustades raadiosaadest 1980ndate lõpus. Enne ABF-is teatrikoolis õppimist õppis ta plekksepaks. Ta on esinenud stand-up koomikuna Lennie Normaniga ja koos nad juhtisid telesaadet *Måndagsklubben*, hiljem ümber nimetatud *Onsdagsklubben*. Ta osales ka *Parlamentetis* aastatel 2000–2002 ning uuesti aastal 2010. Malmbergi koomiline stiil hõlmab erinevaid esinemisi, sealhulgas külalisi saateis nagu *Så ska det låta*, *Doobidoo*, *Sing-A-Long* ja *Pratmakarna*. Ta on turneerinud stand-up koomikuna Lennie Normaniga ning koostanud režissööri Anders Aldgårdi käsutööl mitmeid esitusi. Kogu karjääri jooksul on Malmbergil näidanud mitmekülgsust meelelahingutööstuses. Ta on esinenud filmides nagu Lotta på Bråkmakargatan ja Kalle Blomkvist – Mästerdetektiven lever farligt ning mänginud peaosas teleseriaalides Saltön (2010) ja Vem tror du att du är? (2009). Ta on esinenud ka muusikalides nagu Les Misérables , Annie , Little Shop of Horrors ja Det våras för Hitler . Märkimisväärselt võistles ta 2018. aastal TV4 saates Let’s Dance ning 2017. aastal Bäst i test saadetes, kogudes viies episoodis 83 punkti. Ta on esinenud laval Gunnebo maja lähedal Göteborgi lähedal ja mänginud hr Manchinid 15 minutes of FAME ’is (2006) ning Maxi Bialystockit The Producers - Det våras för Hitler ’is (2008 ja 2009). 2013. aastal osales ta Melodifestivalenil ansambli Ravaillacz liikmena. Ta sai 2009. aastal Guldmasken auhinna parima meesmuusikalise esitaja kategoorias. Hiljuti ilmus filmis Dancing Queens (2021). Malmbergil on viis last nelja erineva naisega, nende seas tütar Perla Rainey-Malmberg (sündinud 2004), ja ta toetab GAIS jalgpalliklubi. Suvel 2026 määrati ta Fredriksdalsteaterni kunstiliseks direktoriks Helsingborgis, kuid leping purunes ja teda eemaldati ametist ootamatult pea kohe pärast seda.
Kirjanikuna, koomikuna, telesaatejuhtijana, blogijana ja rootsi näitrijana töötab Clara Henry praegu aastal 2023. Sündinud 9. aprillil 1994 Partilles, Göteborgis ja Bohusi maakonnas, kasvas ta üles Gökskullas, Landvetteri lähedal. Tema pere taustaks on inglise isa, Graham, kes sündis Wycombes ääres iiri vanematele, ja rootsi ema, Petra. Kimberly ja Christoffer on Clara Henry nooremad õed-vennad. Noorest peast on Clara Henry aktiivne veebis, alustades blogipäevikut pidamist kaksteisena platvormidel nagu Veckorevyn ja Devote, hiljem üle minnes Nöjesguidenile aastast 2015. Clara Henry karjäär algas blogimisega ja laienes erinevatesse meediakanalitesse. Alates 2011. aastast hakkas Clara Henry postitama YouTube'is videoid, mis tõi kaasa suure populaarsuse; 2020. aasta mais oli tema kanalil ligikaudu 395 000 tellijat ja praegu on seal umbes 372 000. Ta töötas Göteborgs-Posteni noortereportersina ning käis Ingrid Segerstedt keskkoolis, mille lõpetas 2013. aastal žurnalistikule orienteeritud õppekäiguga. Tema varasemates töödes oli Kanal 5 saatesaate juhendamine 2013. aastal ja ‘Häng med Clara Henry’ kevadetel 2014. aastal. Ta sai tunnustust oma YouTube'i sisuga, võites Veckorevyn Blog Awards 2013 auhinda ‘Aasta vlogija’. Samal aastal osales ta ka SVT komöödisaates Valfeber ning juhtis Melodifestivaleni eel- ja järelsaateid. Clara Henry looming teostab laias vormide valikus, mis tõestab tema mitmekülgsust. Ta juhtis 2015. aastal Sveriges Radio programmi ‘Sommar i P1’ ja hiljem samal aastal koos Linnea Henrikssoniga ‘Hallå i P3’. Clara Henry 2015. aastal ilmunud raamat ‘Ja jag har mens, hurså?’ (Mul on menstruatsioon, ja siis?) käsitleb menstruatsiooni ja on kohandatud mitmesse keeltesse. Raamatu avaldamisega alustas ta loengutuuriga pealkirjaga ‘YouTube på blodigt allvar’ (YouTube surmriskil). 2017. aastal koos David Lindgreni ja Hasse Anderssoniga Melodifestivaleni kaasjuhtimist ning asutas 2018. aasta mais koos Gustaf Jernbergiga podcasti 'Konsten att vara' (Olla kunsti). Clara Henry juhib praegu SVT teleprogrammi 'Vem kan vad’; aastal 2018 avaldas ta oma teise teose ‘Mot framtiden: En simpel guide till att krossa patriarkatet’ (Tulevikku: lihtne juhend patriarhia purustamiseks). Samuti mängis ta 2018. aastal SVT sarjas 'Sjukt oklar' ja osales ‘Bäst i test’ saadetes, võites 2019. aastal kolmanda hooaja.
David Sundin on rootsi koomik, telesaatejuht, kirjanik, näitleja ja produtsent. Sündinud 23. mail 1976 Väderstadis, Rootsis, kasvas ta üles Gimose külas Upplandis. Ta alustas karjääri reklaamiinduse alal ning huumoriga tegelemist umbes 2000. aastate alguses. Ta õppis Mediegymnasiet Grafiskt Utbildningscenteris Uppsalas, kus hakkas veebisaite looma ja asutas 1997. aastal oma esimese veebiagentuuri Speedway Digital Army, mis hiljem liitus Abel & Bakeriga. Sundini varajase loomingus olid kaasosaline huumori projektides. Ta aitas Killinggängeti veebiprojekti Spermaharen’il aastatel 2001–2002 ja osales huumoriajakirjanduse veebisaidil 1000 Apor aastatel 2008–2009. Tal oli ka oma huumori blogi Fantasinyheter, mille ta koostas raamatuks aastal 2012. Ta aitas Filip ja Fredriki programmis 'Äppna dagar' aastal 2003, lootes mängu 'Bra eller anus'. Televisiooni huumoriaegade jaoks töötas Sundin sisustaja-produtsendina; tema töö hõlmas saateid nagu Sen kväll med Luuk ja Roast på Berns ning ta aitas kirjutada stsenaariume Melodifestivalenile ja Welcome to Swedenile. Ta asutas reklaamiagentuuri Great Works aastal 2002. Alates 2013. aastast on Sundin kinnitanud enda positsiooni silmapaistva tegusena Rootsi meelelahutuses. Ta alustas esinemisi stand-up'iga RAW-s, Norra Brunnis ja Stockholm Comedy Clubis, ning saavutas 2014. aastal teise koha Rootsi sõnakõnksu võistlusel (SM i ordvitsar). Aastal 2020 mängis ta filmis "Se upp för Jönssonligan" rolli "Dynamit-Harry". Sundin kaas-juhatas Bäst i test'i Babben Larssoniga alates 2017. aastast, ja aastal 2019 nimetati ta Melodifestivalen 2020 esitajaks, tehes koostööd Lina Hedlundiga ja Linnea Henrikssoniga. Aastal 2020 ilmunud Sundini raamat "The book that did not want to be read" saavutas Rootsi enimmüüdavate lasteraamatute staatuse; selle eest pälvis ta Adlibrispriset'i, seda levitati rohkem kui 25 riigis ja hiljem järgnes sellele jätk. Ta on andnud välja ka "You Must Be QUIET Now!" ja "The Book That ABSOLUTELY Did Not Want To Be Read", mõlemad jõudsid Rootsi lasteraamatute enimmüüdavate nimekirjade tippu.
27. juunil 1963 sündis Nils Fredrik Lindström Forsi koguduses Eskilstunas ning tegutseb Rootsi programmijuhi, kirjaniku, koomiku, keeleteadlase ja filmirežissöörina.
Rootsi näitleja, koomik, laulja ja revüürakunstnik Henrik Dorsin sündis Lidingö linnas, Stockholmi maakonnas, 20. novembril 1977. Tema perekonnapuusse kuulub ka Poolast pärit päritolu; tema vanaisa saabus Rootsi Teise maailmasõja järel ning perekonnanimi muutus 1950ndatel Dziewiorist Dorsiniks. Ta kasvas üles Stockholmi eeslinnas Lidingö ja tal on noorem vend, Mikael Dorsin, kes on endine jalgpallur. Pärast väikest rolli 1996. aasta filmis *Vinterviken* alustas Dorsini telekarjääri 1998. aastal satiirilise saatega *Detta har hänt*. Dorsini looming hõlmab erinevaid komöödiaplatvorme. Ta on Grotesco komediarühma asutajaliige, esinedes kahes hooajas ja kaasautori sarja juures. Per Gavatiniga, Leo Spaulsiga, Michael Lindgreniga ja Erik Wernquistiga aitas ta luua teatriringi Stockholms blodbad ja esines nendega. Ta on töötanud ka SVT meelelahitussaate Säpop'il ning olnud TV4 saates Parlamentet paneelisti. Ta on olnud revüütegija ja dramaturg, produtseerides revüü Slängar av sleven, ja õppinud stsenaariokirjutamist IHTV-s Göteborgis. Tema mitmekülgisust näitab edasi ka osalemine paljudes humorprogrammides nagu Extra! Extra!, Time out, Stockholm live ja Cirkus Möller, ning pakkunud meeleolu Melodifestivalen 2009 pausi ajal Pihlmanina. Dorsin on saavutanud olulist tunnustust oma panuse eest rootsi meelelahutuses. Ta sai Karamelodiktstipendiet aastal 2007 ja Natur & Kultur kulturprisi 500 000 SEK väärtusega aastal 2025. Ta on esinenud ka Oscarsteaterni etendustes, sealhulgas , ja
Jonas Gardell, kes sündis 2. novembril 1963. aastal Täbys, Rootsis, on mitmekülgne artist. Ta identifitseerib end romaanikirjanikuna, näitekirjanikuna, stsenaariuskirjanikuna ja koomikuna. Kasvades pärit perekonnast, kus isa Bertil Gardell oli sotsiaalse psühholoogia professor ja ema Ingegärd Gardell psühholoog, on tal ka õed-vennad: Mattias Gardell, ajaloolane ja võrdlevate religioonide ekspert; Stina Gardell, dokumentaalfilmirežissöör; ning nende vanemad lahutasid 1983. aastal. Ta käis ühiskonnateaduste gümnaasiumis ja kuigi ta kandideeris 18-aastaselt näitrikooli, ei õppinud seal. Gardell alustas kirjutamist vara, debüteeris autorina 1979. aastal 18-aastaselt luulekoguga 'Den tigande talar'. Tema esimene romaan 'Passionsspelet,' ilmus 1985. aastal ja käsitleb homoseksuaalsuse teemasid. Ta on tuntud 'The Comedian Trilogy' ('Koomiku kolmikuna'), kuhu kuuluvad 'A UFO Makes an Entrance' ('UFO ilmub'), 'Jenny' ja 'The Party of the Fairies' ('Väikevaimude pidu'). Tähtsamaks tööks on 'A Comedian's Upbringing' ('En komikers uppväxt'), ilmus 1992. aastal ning põhineb tema kasvatusajal 1970ndatel; see romaan sai nii teleseriaali kui ka mängufilmi ains. Ta on kirjutanud ka 'Om Gud' (Um God) 2003. aastal ja 'Om Jesus' (Um Jesus) 2009. aastal. Kriitikud kirjelduvad tema stiili sügavaks tõsiduseks, mis on ühendatud intensiivse huumoriga. Gardelli looming on saavutanud suure tunnustuse, tema raamatuid on tõlgitud umbes kahekümne viie keelde. Aastatel 2012–2013 ilmus trilogia „Ära kuivatage kunagi pisaraid kindadeta“, mis kujutab 1980ndate HIV-kriisi ja keskendub Rasmuse ja Benjamini romantilisele suhtele. See trilogia on ka ekraniseeritud ning kriitikud, nagu Jens Liljestrand, on nimetanud seda meistriteoseks. 1995. aastal sai ta Guldbagge'i auhinna „Pensionat Oskar“ stsenaariumi eest ja hiljem Kristallen-auhinna Rootsi telekanalilt sarja „De halvt dolda“ eest. Aastal 2022 debüteeris ta lastekirjanduses raamatu „Sagan om den lilla gråsparven“ avaldamisega. Tal on aukraadi teoloogias Lund Ülikoolist (2007), meditsiinis Linköpingi Ülikoolist (2013) ja filosoofias Åbo Akadeemia Ülikoolist (2018). Hiljuti valmis kolmosaarealine filmielu „Ära kuivatage kunagi pisaraid kindadeta“ põhjal, mis kujutab AIDSi kogemust Stockholmi gei hulgas 1980ndatel. Tunnustatud Rootsi silmapaistva kultuurikujuna sai ta 2017. aastal KTH Suure Preemia, millele lisandus 1,2 miljoni Rootsi krooni suurune rahaline auhind.
Lasse Brandeby, keda sündis 27. aprillil 1945 Göteborgis, Rootsis, oli rootsi näitleja, koomik ja ajakirjanik. Ta suri 20. novembril 2011 samas Göteborgis, 66 aasta vanusena. Tema sündmus toimus Carl Johani koguduses, mis tegi temast päriselt göteborglase. Brandeby on enim tuntud Kurt Olssoni ja Rolf Allan Mjunstedti kehastamise poolest, mis tõi talle karjääri jooksul suure tunnustuse. Brandebü ülemineku komöödiasse oli mitmekülgne. Ta töötas algselt toru-insenerina (VVS-ingenjör) aastatel 1960–1971, millele järgnes periood kui vaatlusõpetaja (obs-lärare) Kungsbackas aastatel 1971–1975 ja seejärel noorte keskuse juhatajana (fritidsgårdsföreståndare) Göteborgis aastatel 1975–1977. Ta õppis Ajakirjanduskolledžis (Journalisthögskolan) aastatel 1980–1981, kuid kraadi ei lõpetanud. Seejärel töötas ta ajakirjanikuna Radio Sjuhärad'is Borås'is aastatel 1981–1985, kus tegelaskuju Kurt Olsson sündis. Ta debüteeris näitlenud 1985. aastal Rahvusteatris Göteborgis ja lahkus ajakirjandusest pärast oma karjääri tõusu näitlejana. Brandebü komöödiastiil hõlmas sageli töölisklassi tegelaste kujutamist; Kurt Olsson, tüüpiline Göteborgi mees, debüteeris 1979 aastal ja saavutas tuntuse aastatel 1987–1992. Ta mängis ka Rolf Allan Mjunstedtit 'Rena rama Rolfil' ('Pulmapäevade meenutused' järjepidevduse kohaselt), aastatel 1994–1998, mis aitas Robert Gustafssonil tunnustust saada. Ta esines erinevates produktsioonides, sealhulgas Hagge Geigerti farsides, Eva Rydbergi rahvapillilavastustes ja Kenti Anderssoni revüdes. Brandebü töö hulka kuulusid ka osatäitmised 'Kurt Olssoni telekastis' (1987), 'Fådda blommor', 'Kurt Olssoni suvetelesaates', 'Kurt Olssoni jõulutelesaates' ja 'Hemma hos Olssons'. Ta mängis ka Kurt Olssoni isa filmis 'Kurt Olsson – filmi mu elust minaga,' mille eest sai Variety kiitust. 2007 aastal osales ta 'Let’s Dance' saates, kuid ei jõudnud finaali kolme hulka ja samal aastal diagnoositi tal ravimatu eesnäärmevähk. Anna Brandeby Harströmi ja Lasse Råde kirjutatud 'Vad gör jag nu då?' ilmus, sisaldades intervjuusid ja isiklikke mälestusi. Tema hauakivi kannab frääsi 'Vad gör jag nu då?', tema soovi kohaselt, kajastades tema komöödipersona tüüpilisemat elementi.
Robert Gustafsson, keda sündis 20. detsembril 1964 Katrineholmis nimega Carl Robert Olof Gustafsson, on rootsi koomik ja näitleja. Tema vanemad olid Olof Gustafsson, polstrimõistja ja mööblimüüja (hiljem iseseisva tapeedipaigaldaja), ning Inger Gustafsson, koduperenaine. Pere kolis 1970. aastal Skövdesse. Tal oli vanem vend Kristian, kes suri aastal 2004. Varakult ilmnes tema kirg esinemise vastu, arendades koomilist partnerlust Niclas Jenseniaga. Gustafssoni ja Jenseni koostööpüüdlused said alguse koolitegevusest, kus nad loobusid 'Robert & Niclas' etendusi ja produtseerisid amatöör-lühifilme Super 8 kaameraga. Nad esitasid revüüde teisi koole piirkonnas, saades toetust kohalikult Kultuuri ja Vabaaja Komiteelt, kes pakkus neile turneebussi etenduste jaoks Skövde's. Nende talent viis angaažmentideni Skövde Linnateatris ja eriti tähelepanuväärne oli nende enda huumoriaate 'Mick' P4 Skaraborg raadiojaamas 1978. aastal, mistõttu said nad Rootsi noorimad raadioprodutsendid. 14-aastaselt töötas ta ka Runo Sundbergi prompterina ja esines Skaraborgsrevynis. Gustafssoni karjäär hõlmab erinevaid meediakanaleid. Ta hääletas Kalle karakterit lasuloomulikus seerias Skrotnisse och hans vänner ja mängis Björne sõpra Björnes magasin seerias 1980ndate lõpus. Ta õppis näitlemist Scenskolan'is Göteborgis aastatel 1987–1990. Ta on esinenud paljudes telesaadetes, sealhulgas Gäster med gester , Rena rama Rolf ja NileCity 105,6 . 1991. aastal mängis ta ning kirjutas stsenaariumi lastelehekseriaali Felix & Fenix . Ta on tuntud imitatsioonioskuse poolest, jäljendades selliseid tegelasi nagu Sven Wollter, Per Gessle ja Ingmar Bergman. Ta osales Kungagalan'is 1996. aastal ja esines aastati Allsång på Skansen seerias 1995–2008. Tema töö 2004. aasta filmis Fyra nyanser av brunt , mille eest ta võitis Guldbagge'i auhinna, näitab tema näitlemisulatvust. Ta asutas tantsibändi Rolandz aastal 2008 ja sai 2009. aastal osalise Roast på Berns üritusel. 2017. aastal valiti ta Rootsi rahva poolt "Rootsi parimaks koomikuks".
Tova Magnusson on rootsi näitleja, koomik ja filmirežissöör, sündinud 18. juunil 1968 Huddinges. Ta veetis lapsepõlve Sorundas, mõlemad asuvad Stockholmi maakonnas, Rootsis. Tema karjäär algas näitlerrollidega, olles alates 1992. aastast mitmes filmis ja telesaates. Nende hulka kuuluvad osatäited filmides 'Svart Lucia' ja 'Ha ett underbart liv,' samuti häältegemine Anica Dobra jaoks filmis 'Polismördaren' aastal 1994. Tema karjääri jooksul on ta kogunud üle viieteistama filmikrediidi ja rohkem kui viieteistama telesaatest osalemist. Magnussoni komöödiatööd said alguse 'Gruppen'i loomisega 1997. aastal, kollektiiviga, mille ta asutas koos Simon Norrthoni, Malin Cederbladi ja Figge Norlingiga. Nende esimene lavastus 'Clownen luktar bensin' esietendus Boulevardteaternis ning hiljem edastati Sveriges Radio P3-s. Ta demonstreeris ka oma näitlemisoskust lavastustes, nagu Sissela Lindgreni lavastus David Mameti 'Speed the Plow'st Boulevardteatris 1999. aastal ja 'Skitungen — En Omöjlig Gosse' Teater Plazas 2000. aastal. Tema abielu Figge Norlingiga kestis aastast 1992 kuni 2004. aastal ning neil on kaks last, sündinud 1993. ja 1999. aastal. Peale näitlemist on Magnusson endale nime teinud režissöörina. Ta debüteeris filmirežissöörina aastal 2003 filmiga 'Miss Sweden' (Fröken Sverige), millele järgnes teleseriaali 'Gynekologen i Askim' režissöörimine aastal 2007 ja 'Four More Years' (Fyra år till) aastal 2010. Ta on režissöörinud ka episoode seriaalist 'Rederiet' aastal 2002. Magnusson on rahvusvaheliselt tuntud oma rolli poolest sarjas 'The Bridge' (2013). Viimati mängis ta prokuröri Gunnel Rytterbergi rolli filmis 'En kunglig affär' aastal 2021, jätkates panustamist rootsi filmi ja televisiooni.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
211
Ühendkuningriik
148
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
20
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
1
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2