Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1704 koomikud

Andreu Buenafuente

Andreu Buenafuente Moreno on hispaania humorist, saatejuht ja produtsent. Ta sündis 24. jaanuaril 1965 Reuses. Tema vanemad on Juan Buenafuente, kes mängis jalgpalli Club de Futbol Reus Deportiu meeskonnas ja esines amatöörina, ning Teresa Moreno, kes töötas tekstiilitööstuses. Tema isa on pärit Reusist, samas kui ema pärineb Lorcast. Buenafuente mängis ka lühikest aega jalgpalli Reus Deportiu meeskonnas. Buenafuente’i karjäär sai alguse 17-aastaselt (1982) Radio Popular Reus’is (COPE), kus ta töötas spordiosa juures. Ta jätkas oma komöödiatalente arendamist, esinedes 1992. aastal mitmes telesaates režissööride Mikimoto, Arús ja Sardà juhendamisel. 1997. aastal juhtis ta 'El Terrati' SER Catalunya raadios, võites Onda auhinna parima kohalikku raadiosaate eest. Samal aastal asutas ta El Terrati, tootmisettevõtte, mille eesmärk oli kaasata kaastöölisi. Seejärel esitles ta suvel 2002. aastal Cadena SER-is 'La isla de los mosquitos'i. Ta juhtis mitmeid edukaid saateid TV3-s, sealhulgas 'Sense Títol’it (1995–1998) ja 'La cosa nostra’t (1999–2000). Buenafuente’ telekast tööd hõlmab saate 'Buenafuente' juhatamist Antena 3 kanalil aastatel 2005–2007, kogemus, mis tõi talle 2006. aastal veel ühe Onda auhinna. Saate märkimisväärne osa oli tegelaskuju 'el Neng de Castefa', ja 2007. aastal esindas tegelane Rodolfo Chikilicuatre Hispaniat Eurovisioonil. Ta on kaasa töötanud sarjas 'Pelotas'. Ta juhtis Goya auhindu 2010. ja 2011. aastal ning uuesti koos Silvia Abrili 2019. aastal. Muude saatejuhirollide hulka kuuluvad 'Com va la vida?' Eduard Punseti käsutuses 2011. aastal ja 'Buenas noches y Buenafuente' Antena 3 kanalil 2012. aastal. Aastatel 2013–2015 juhtis ta 'En el aire’t La Sexta kanalil. Alates 2016. aastast on ta juhtinud 'Late Motiv’i Movistar+ kanalil, kus sageli teevad kaasa teised koomikud kuni 2021. aasta lõpuni. Praegu kaas-juhib ta koos Berto Romero podcasti 'Nadie sabe nada'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Berto Romero

Alberto Romero Tomás, kes on tuntud professionaalselt nimega Berto Romero, on hispaania humorist, stsenaarist, näitleja ja filmirežissöör. Ta sündis 17. novembril 1974 Manresas, Barcelonas, kuid veetis lapsepõlve Cardonas, Kataloonias. Tema pere juured on Murcias, kolm vanaema ja vanaisat olid emigrandid La Uniónist ja Torre-Pachecost. Romero on teatriansambli El Cansancio liige, mille asutasid Miquel Company, Paco Hernández ja Rafel Barceló. Romero karjäär sai alguse raadiosaate La taverna del llop toimetamisel alates 2002. Ta saavutas tuntust töös Andreu Buenafuente programmis, esmalt aeg-ajalt alates 2007, hiljem kui peamine kaastöötaja ja stsenaarist. Aastatel 2007–2011 ilmus ta saates, olles loonud selliseid rubriike nagu 'Bertovisión', kus ta analüüsis meediat, eriti fotosid. 2008. aastal juhendas ta lühiajaliselt Buenafuentet Andreu Buenafuente puhkuse ajal pealkirja 'Buenafuente ha salido un momento' all. Ta esines ka TV3 saates El gran què 2007. aastal ja esitas stand-up komediat Que no surti d'aquí. Ta kaastöötas Xavi Tribóga raamatu Cero estrellas kirjutamisel aprillis 2008. Kogu karjääri jooksul on Romero osalenud erinevates telesaadetes ja filmiprojektides. Ta juhtis laSexta aastalõpu pidustusi nii 2009. kui ka 2010. aastal. Märtsis 2009 juhtis ta laSextas lühiajalist saadet El programa de Berto. Aprilis 2009 tegi ta kaasa Muchachada Nui's ja mängis YouTube'i saates Zombis (2009-2011) Rafel Barcelóga, hiljem liitus Silvia Abrili. Tema filmide seas on Sótano (2008), Spanish Movie (2009), 3 bodas de más (2013), Ocho apellidos catalanes (2015), Tiburon (2017) ja Little Red Riding Wolf (2023). Alates 2013. aastast on ta koos Andreu Buenafuente'ga juhtinud raadiosaadet Nadie sabe nada ja alates 2018. aastast kaasa teinud saates Prefiero joder a que me jodan. Praegu loob ja juhib ta saadet 'Un espectáculo de Berto Romero y El Cansancio', mille stsenaariumi kirjutamisel on abiks Rafel Barceló ja Tomàs Fuentes.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Charo

María Rosario Pilar Martínez Molina Baeza, kes on tuntud professionaalselt Charo nime all, on Hispaanias sündinud meelelahutaja. Sündinud Murcias, Hispaanias, väidab ta, et sündis 15. jaanuaril 1951, kuigi ametlikud andmed näitavad sünnipäevaks 13. märtsi 1941. Tema vanemad olid Luis Martinez Oliva ja Carmen Molina Baeza. Charo on tunnustatud näitlejana, lauljana, koomikuna ja flamenco kitarristina, demonstreerides mitmekülgsust erinevates kunstivaldkondades. Ta hakkas klassikalist kitarri mängima üheksa-aastaselt Andrés Segovia juhendamisel ning õppis Murcias flamenco ja klassikalist kitarri. 1960ndatel sai Charo'st rahvusvaheliselt tuntuks Ameerika televisioonis esinemiste kaudu, millele olulist mõju avaldas abiellumine Xavier Cugatiga aastal 1966. Cugat "avastas" ta aastal 1964 telesaate filmimise ajal ning nad abiellusid 7. augustil 1966, saades esimeseks paariks, kes abiellusid Caesars Palace'is Las Vegases. Ta on tuntud oma energiliste esinemiste ja loosungiga "cuchi-cuchi". Charo andis välja disco-salvestisi Salsoul Recordsi jaoks 1970ndatel, sealhulgas album Dance a Little Bit Closer (1977) ning teisi albumeid nagu Cuchi, cuchi (1977) ja Olé, olé (1978). Ta astus üles ka filmides nagu Tiger by the tail (1968) ja Aeropuerto 80 (1979). Charo karjäär jätkus esinemistega saates The Hollywood Squares aastatel 1982–1988 ning rolliga saates Chico and The Man Freddie Prinze surma järel. Lisaks osales Charo kolmandas hooajas saates The Surreal Life ja tal oli lühike roll saates Simpsonid, kus ta esitas laulu „My name is Charo, I shake my Maracas”. Tema flamenco album "Guitar Passion" (1994) pälvis 1995. aastal Billboard International Latin Music Conference'il auhinna aasta naispopalbumi eest. Ta sai USA kodanikuks 1977. aastal ja abiellus hiljem 1978. aastal Kjell Rasteniga, neil sündis poeg Shel Rasten, kes on trummar bändis Treazen. Charo on elanud Hawaiil, esinedes regulaarselt Outrigger Hotelis ja juhtides restorani Kauai saarel. Teda peetakse sotsiaalmeedia ikooniks, kellel on Instagrami konto, kus ta postitab uudiseid tulevate etenduste, toitumisnõuannete ja treeningute kohta; 2023. aastal ilmus vinüülplaat "Dance a Little Bit Closer", millele kuulub ka allkirjastatud koopiad igale ostjale.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Chema Trueba

José Manuel Trueba, kunstiliselt tuntud kui Chema Trueba, harjutab koomikuna, raadio ja televisiooni kaastöötaja saatejuhina Hispaanias. Lapsepõlvest peale ilmutas ta märkimisväärset koomilisuse, soorituse ja imitatsiooni võimet.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Chiquito de la Calzada

Málaga linna sündinud 28. mail 1932. aastal Gregorio Esteban Sánchez Fernández, kes kasutas lavanimeks Chiquito de la Calzada, oli hispaania meelelahutaja. Tema lavanimi pärines Calzada de la Trinidad tänavast, kus ta sündis. Ta alustas karjääri flamenco lauljana ja näitlenud, debüteeris laval kaheksa-aastaselt 'Capullitos Malagueños' lasteansambli liikmena. Tema isa oli elektrik ja tal oli kaks venda, Francisco ja Tomás. Sel perioodil arendas ta oma flamenco lauluhobist ning hiljemgi ringreisiks rahvusvaheliselt, veetes ka kaks aastat Jaapanis. 1985. aastal tegi lühikese ilmumise Ameerika teleseriaalis 'Vacaciones en el mar' palmistina. Chiquito de la Calzada saavutas laialdase kuulsuse stand-up koomikuna pärast seda, kui produtsent Tomás Summers avastas ta teleülekandeks 1994. aastal. Ta võitis kiiresti populaarsust hispaania telesaates Genio y figura (1994–1995), mis suurendas märkimisväärselt tema nähtavust. Tema komöödiastiili iseloomustasid sürreaalsed ja histrioonsed naljad, kasutades keelt, žeste ja liikumist. Tema esinemise eripäraks oli käte paigutamine puusale nalja rääkides, näiliselt jäljendades alaselja valu. Saate edu oli märkimisväärne; oktoobris 1994 tõmbas tema nalgade kogumik rohkem vaatajaid kui Reali Madridi jalgpallimäng ja video kogumik, samuti pealkirjaga 'Genio y figura,' müüs kolme kuu jooksul 280 000 eksemplari. Ta ilmus ka 1994. aastal albumil 'Bolero Mix 11'. Genio y figura 't ületades hõlmas Chiquito de la Calzada tööd ka osaliseid filmides nagu Aquí llega Condemor, el pecador de la pradera (1996), Papá Piquillo (1998) ja Torrente 5 (2014), ning telesaadetes nagu Señor alcalde (1998). Tema kasutusel olnud fraasid ja väljendid, näiteks 'Fistro' või 'Jarl,' said populaarseks memedeks ja osa hispaania slängist, ning humoristlikud võrdlused, nagu ‘sa töötad vähem kui Tarzani õmbleja,’ said ka tavaliseks kasutuseks. Rollid nagu Crispín Klander, Lucas Grijander ja Nuñito de la Calzada tekkisid, kujundatud Chiquito de la Calzada eripärase näitlemise ja karakteriseerimise poolest. Ta aitas kaasa raadiosaadetele nagu 'La mañana,' 'Hoy por hoy' ja 'Protagonistas,' ning oli Feria de Málaga kuulutaja augustis 1996. Ta suri Malagas 11. novembril 2017 pärast pikka perioodi halvenenud tervist, sealhulgas haiglaravil oktoobris 2017. Tema lahkumise järel 18. veebruaril 2019 sai ta Kullatud Teenete Medali kaunites kunstides.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

El Gran Wyoming

José Miguel Monzón Navarro, kes on tuntud professionaalselt nime all El Gran Wyoming või lihtsalt Wyoming, on hispaania koomik, muusik, kirjanik ja telesaatejuht. Sündinud Madridis 15. mail 1955, pärit apteekeride perekonnast, mille juured on Cuencas. Tema varajase eluga olid seotud OJE ja Opus Dei külastused. Ta õppis meditsiini, lõpetas ülikooli enne, kui loobus sellest meelelahutusele pühendumiseks; ta töötas lühikest aega arstina ajateenistust täites. Wyomingi mitmekülgne karjäär algas muusikaliste ettevõtmistega, mängides bändis Paracelso ja esinedes koomilis-muusikaliste show'dega pianist Ángel Muñoz Alonsoga Madridi Movida ajastu ajal. Wyomingi telekastseen hõlmab mitmeid saateid, sealhulgas Silencio se juega (1984), La noche se mueve (1992-1993) ja El peor programa de la semana (1993). Viimane pandi pooleli Quim Monzó intervjuu eel, kuna tekkisid murekohad potentsiaalselt solvavate naljade pärast. Ta juhtis ka hispaaniaversiooni Caiga quien caiga (1996-2003) koos Juanjo de la Iglesia ja Javier Martíniga, saade, mis võitis umbes kolmkümmend auhinda, sealhulgas Ondase ja TP de Oro. Wyomingi kirjutajakool on mitmeid raamatuid, alustades Un vago, dos vagos, tres vagos (1990) -st, millele järgnes Te quiero personalmente (1993), Las aventuras del mapache (1997) – lasteraamat – ja Janos, el niño que soñaba despierto (2000). Ta asutas 1999. aastal koos teiste meelelahutajate plaadifirma 18 Chulos. Alates 2006. aastast on Wyomingilt Wyomingis näidatud El Intermidio La Sextal kanalil. Saade on seisnud õiguslike väljakutsete ees; aastal 2016 määrati sellele maksma 35 380 eurot hüvitist naise alasti pildi kuvamise eest tema nõusolekuta. Ta kirjutas ka veergülikat nimega Asuntos & Cuestiones ajalehele Público. Wyomingi raamatud No estamos locos (2013) ja No estamos solos (2014) said olulise edu, millest esimene müüs üle 100 000 eksemplari enam kui kaheksas väljaandes. Ta aitas kaasa dokumentaalfilmile Hay motivo (2004). Wyomingi koomikukangelaste hulka kuulub inglise koomik Benny Hill, mille suhtes oli tal ühtne arusaam Santiago Segura ja Álex de la Iglesia'ga. Graafilise romaanina ilmus El Gran Wyoming. Mil palos y ninguno al agua aastal 2024.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Enrique San Francisco

Quique San Francisco, tuntud ka Rogelio Enrique San Francisco Cobo nime all, oli hispaania näitleja ja koomik. Ta sündis Madridis 10. märtsil 1955 ja suri seal 1. märtsil 2021, pneumnia tagajärjel pärast haiglaravi mõlema kopsupõre tõttu. Tema vanemad olid näitlejad Vicente Haro ja Enriqueta Cobo (Queta Ariel), ning tal oli vend Vicente Haro Vidal. Ta veetis lapsepõlve Barcelonas koos emaga. San Francisco alustas oma näitlejakarjääri noorelt, debüteeris kuueaastaselt reklaamitöös ja kümneaastaselt 1965. aastal Televisión Española saates *Santi, botones de hotel*. Teatrilavale astus ta kaks aastat hiljem *Kesköö unenäos* mängides ning seejärel osales *Frankie y la boda* (1965) filmis. Alates 1975. aastast pühendus ta näitlemisele, liitudes lühikeseks ajaks Madridi Näitlejate Stuudioga enne Madridi kolimist samal aastal. 1975. aastal mängis ta Fernando Fernán Gómezi lavastatud *El pícaro* kahes episoodis. 1970ndatel ja varajastel 1980ndatel oli ta aktiivne kinolaval, eriti 'cine quinqui' žanris, mängides Eloy de la Iglesia filmides, sealhulgas *Navajeros* (1980), *Colegas* (1982) ja *El pico* (1983). Ta osales ka filmites nagu *Ernesto* (1979) ja *Maravillas* (1981). San Francisco karjäär hõlmas filmi, televisiooni, teatrit ja raadiot. Ta laulis Loquillo y Trogloditas'e ja La Fuga salvestistele ning esines Rosario Florese ja teiste muusikavideotes. Aastatel 2001–2008 mängis ta populaarses teleseriaalis *Cuéntame cómo pasó* Tiníni rolli. Ta osales ka saates nagu *El club de la comedia* ja *No somos nadie*. Ta kandideeris kahel korral Koya auhinnale parima naise kõrvalosa eest, 1990 aastal *Orquesta Club Virginia* eest ja 1993 aastal *El baile del pato* eest. Tema viimased filmiväljaanded olid *4 latas* (2017) ja *Sin rodeos* (2018). Ta oli Filmiakadeemia liige ja tal oli talent iseenda üle naerda. Teda meenutatakse tema panuse eest hispaania huumori ja näitlemise alal, Mariano Barroso kirjeldas teda kui 'grandísimo actor, vulnerable, brillante y querido por todos'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Florentino Fernández

Florentino Fernández, tuntud ka Flo nime all, on hispaania humorist, näitleja, saatejuht ja häälenäitleja. Sündinud Madridis 9. novembril 1972, kannab ta täisnime Florentino José Fernández Román. Algselt püüdis ta saada bussijuhi, nagu tema isa, kuid sõbrad julgustasid teda 1990ndate alguses 'Esta noche cruzamos el Mississippi' auditsioonile minema. Ta on praegu 52-aastane. Enne kuulsust artistina, töötas Florentino Fernández turvamehena ja püsis 1998. aastal lühikest aega kehvkehalise kasvatuse alal. Tunnustus saabus tema tegelaste Lucas Grijánderi ja Krispín Klander’i kaudu ning Chiquito de la Calzada imiteerimisega telesaates 'Esta noche cruzamos el Mississippi' (Telecinco). Ta jätkas ilmumist telesaadetes nagu 'La sonrisa del pelícano' (Antena 3) Pepe Navarroga. Tema varased teleprojekdid hõlmasid saate 'El informal' juhatamist aastatest 1998 kuni 2002, kus ta koos Javier Capitániga analüüsis humoristlikult ajakohaseid sündmusi. Florentino Fernándeze karjäär hõlmab laias valikus rolle. Ta mängis seriaalis ‘7 vidas,’ esines monoloogina saates ‘El club de la comedia’ ja osales teatrisaates '5hombres.com'. Ta on ka laenanud oma häält arvukatele animaprojektidele, sealhulgas Po häält ‘Kung Fu Panda’ sarjas (2008, 2011), Gru & Gru ema filmis ‘Despicable Me’ (2010) ning Noah ja Xiro filmis ‘Noah’s Ark’ (2007). Kurja ja Rasvane Püksipõrgu filmis ‘Austin Powers: International Man of Mystery’. Ta on esinenud filmides nagu ‘El oro de Moscú,’ ‘Una de zombis,’ ‘Torrente 2,’ ‘Torrente 3’ ja ‘Isi/Disi, Amor a lo Bestia’, ning teinud kameoettekandeid Torrente'i filmisarjas. Ta koostööd Josema Yustega alustas 2007. aastal näitemängus ‘Una pareja de miedo’ ja hiljem sketšikomöödiasarjas ‘¿Y ahora que?’. Ta juhtis ‘Tonterías las justas’ mai 2010 kuni juuli 2011, millele järgnes järgmisprogramm ‘Otra movida’ august 2011 kuni 2012. Seejärel juhtis ta ‘Así nos va’ alates veebruarist 2013. Florentino Fernández on endiselt aktiivne meelelahutuses. Ta on hiljuti teinud koostööd Telecinco saates "Suur Vennaskohus 15" ja peab Cuatros kanalil alustama saadet "Killer Karaoke" Patriciat Conde'iga. Talle meeldib küpsetamine ning ta osales "MasterChef Celebritys", lõpetades teise kohaga. Praegu töötab ta uue projekti kallal José Motaga ja Santiago Seguraga ning on esinenud Bertín Osborne'i saates "Mu maja on sinu maja". Ta on oma üle kolmekümne aasta pikkse meelelahutuskogemuse jooksul töötanud erinevatel kanalitel, sealhulgas Telecinco, Cuatro, Neox, La Sexta ja Antena 3.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Leo Harlem

Leo Harlem, Leonardo González Felizi professionaalne nimi, on hispaania koomik ja näitleja. Ta sündis 16. novembril 1962 Matarrosa del Silis, Leóni provintsis. Tema pere kolis Valladolidi linna, kui ta oli seitse aastane. Enne koomikuks hakkamist töötas ta 16–28 aasta vanusena pagarina ja hiljem haldas Valladolidis Harlem nime kandvat baari 28–40 aasta vanuselt; see asutus inspireeris tema lavanime. Baari omanik julgustas teda tegema koomikat. Harlemi karjäär sai tõuke 2001. aastal, kui ta osales El Club de la Comedia monoloogikonkursil. Seejärel kolis ta Madridi, et edendada oma komöödiakarjääri. Harlem esines mitmes telesaates, sealhulgas La hora de José Mota, Cómicos, algo más que los mejores monólogos ja El club del chiste Antena3-s. Tema esituse salvestis jõudis 2002. aastal kolmandasse monoloogikonkursi finaali, mis kindlustas talle veelgi suurema tunnustuse. Ta töötas lühikest aega spordikommentaatorina Raadio Estadiosse ja lõi 2007. aastal YouTube'is iseloomu 'El Bocas de Zaragoza'. Alates 2011. aastast esines ta turneedel etendusega ‘Leo Harlem y Amigos,’ kus kinos tegutsesid ka teised hispaania koomikud. Leo Harlemi karjääri jooksul on ta esinenud erinevates filmiprojektides ja telesaadetes. Tal oli kameo roll filmi "Torrente 5: Operatsioon Eurovegas" aastal 2013 ning ta mängis külalise rolli A Stroke of Luck'is. Aastal 2018 mängis ta Currot filmis "Mu elu parim suvi". Ta on aastatest 2015 kuni 2017 olnud korduvalt Zapeando kaaslaseks ning juhtis La 1 kanalil programmi ‘El paisano’ alates novembrist 2020. Tema töö jätkub Movistar Plus+ eriväljaandega 'Leo Harlem, 20 años no es nada' aastal 2022 ja käimasoleva 'Leo Talks' programmini, mis algas jaanuaris 2023, mille kolmas hooaeg algab juulis 2024. Ta juhib ka jõuluspetsiaale detsembris 2024. Ta on pälvinud tunnustust, sealhulgas VI 'Lambrión Chupacandiles' auhinna aastal 2017 ja on praegu Onda Cero programmi 'Más de uno' kaaslane.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Marujita Díaz

María del Dulce Nameo Díaz Ruiz, kelle kunstiline nimi oli Marujita Díaz, teenis Hispaanias näitleja, koomiksi vedette, laulja, cupletista ja teledirigendina, saavutades kuulsuse rahvuskinos 1950. ja 1960. aastatel. Teda kutsuti Hispaania Teataja kuningannaks. Ta osales teatris, muusikaajakirjades, kinos ja televisioonis, mängides selliseid stiile nagu pasodolar, copa, cuplé, zarzuela, tango ja charleston.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Pablo Motos

Pablo Motos Burgos töötab telejuhi, raadiodiktori, koomiku ja Hispaania ärimehena. Alates 2006. aastast juhib ja produtseerib ta intervjuuprogrammi The Sipelgas. Lisaks jagab ta tootja 7 omandiõigust ja tegevust tootja Jorge Salvadoriga, kes juhib praegu El anteguero ja muid projekte.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Secun de la Rosa

Secun de la Rosa Márquezi on mitmekülgne hispaania kunstnik, kes töötab näitlejana, teatriautorina ja režissöörina. Ta sündis Barcelonas 23. detsembril 1969, tema täisnimi on Secundino Benjamín Juan de la Rosa Márquez y Ailagas de Carvajal. Ta kasvas Verdúni linnaosas Barcelona läheduses, Malaga isa ja kataloonia päritoluga ema pojana, kellel on Gaditania päritolu. 20-aastaselt kolis ta Madridi, et tegeleda oma kirguga Draamialaga, õppides Cristina Rota ateljees ja hiljem Alberto Mirallese juures. Tema varajane karjäär hõlmas Sanchís Sinisterra, Milagros Viñase ja Joaquín Oristrelli juhendusel toimunud töötoad ning Will Keeane lavastas teda Hamlet' mängus. De la Rosa teatrilised ettevõtmised on olulised tema kunstilises identiteedis. Ta asutas koos Pilar Castro ja Aitor Merino Caracalva teatrilaudkonna ning on loonud ja lavastanud mitmeid lavastusi, sealhulgas El rincón de la borracha , Radio para , A las tantas , rADIO rARA (esilinastus 1999. aastal ja turneeris ulatuslikult), Louella Persons (2013), Los años rápidos , El disco de cristal ja Las piscinas de la Barceloneta (2021). Teda peetakse '90ndate noorte näitlejate põlvkonna osaks. 2009. aastal kirjutas ta XII Max auhindade jagamise tseremoonia stsenaariumi. Secun de la Rosa ekraanitöö on aastate jooksul pidevalt suurenenud. Ta on esinenud arvukates teleseriaalides, nagu Los irrepetibles , Aída (2005–2014), Paco y Veva , 7 vidas , Cuéntame cómo pasó , El grupo , Policías , Compañeros , Paquita Salas ja 30 monedas . Tema filmikoolis on rollid filmides Las brujas de Zugarramurdi (2013), Pieles (2017), La pequeña Suiza (2019), El Bar (2017) ja Negociador (El problema número uno) (2014). Ta debüteeris filmis muusikalises romantilises komöödias The Cover (2021), mille stsenaariumi ta ka ise kirjutas ja režissöörina tegutses. See film tõi talle 2021. aasta Malagaga filmifestivali noorte žürii auhinna parima mängufilmi eest. Secun de la Rosa on tunnustuse pälvinud oma näitlemise poolest, võites Unión de Actores’i parima näitleja auhinna nii 2003. aastal filmi Días de fútbol eest kui ka 2010. aastal filmi Aída eest.

Vaata profiili