Günter Christian Ludwig Neumann oli Saksamaal töötav kabareetik, tekstide autor, helilooja ja pianist. Teda aetakse tihti segi oma professionaalse kolleegi Klaus Günter Neumanniga.
Günther Lüders, kes sündis 5. märtsil 1905 Lübeckis, oli saksa näitleja, kelle karjäär kestis üle neljakümne aasta. Ta pärit perekonnast, mis oli seotud laevandusega; tema vanaisast, Johannes Meno Wilhelm Lüdersist, sai aastal 1865 Lüders & Stange laevandusfirma kaasasutaja ning isa, Carl, jätkas laevandusettevõtja ja kaupmehena. Pärast Katharineumis käimist kuni täisealisusega saamiseni ja kaubanduslikku õpipesit 1921–1923, õppis ta näitlemist Karl Heidmanni juhendamisel. Karjääri alguses liitus Lüders aastal 1923 Städtebund-Teatri rändlavaga (Wanderbühne) ja esines 1920ndatel sellistes linnades nagu Lübeck, Dessau ja Frankfurt am Main. Alates 1934. aastast töötas ta Berliini teatrites ning filmidebüüt toimus samal aastal filmis "Saar". Tema töö hulka kuulusid rollid tuntud filmides nagu "Kolm meest lume sees" (1951), "Pattune küla" (1954) ja "Kõrts Spessardis" (1958). Ta astus ka režissöörina lavale, filmidega nagu "Kui me kõik oleksime ingleid" (1956) ja "Tema 106. sünnipäev" (1958). Lühiaegne vangistus Esterwegeni kontsentratsioonilaagris 1935 aastal sai alguse tema kriitilistest vaadetest natsirežiimi suhtes. Teise maailmasõja järel jätkas Lüders laialt tööd teatris, sealhulgas angaažementidega Flensburgi, Lübecki ja Hamburgi teatrites. Aastatel 1947–1954 oli ta Gustaf Gründgensi juhendamisel silmapaistev liige Düsseldorfi Schauspielhaus'is. Teda peeti oma aja üks nõutemaid teatrinäitlejaid. Laval ja filmis tegutsemise kõrval osales ta alates 1946. aastast üle saja raadiomängus, sageli juhtrollides. Lüders aitas 1960ndatel kaasa Die Rückblende'ile ning oli tuntud oma esituste poolest selliste luuletajate teoste puhul nagu Joachim Ringelnatz, Christian Morgenstern ja Wilhelm Busch. Ta elas Urfeld am Walchensee's aastatel 1954 kuni surmani 1. märtsil 1975 Düsseldorfis, veidi enne oma 70. sünnipäeva. Tema panus Saksa meelelahutuses said tunnustuse 1974. aastal Saksa Kleinkunstpreisi auhinnaga.
Hans Süper, saksa muusik ja koomik, sündis 15. märtsil 1936 Kölnis Johannes 'Hans' Süperi pojana. Ta suri 3. detsembril 2022 Kölnis 86-aastasena maksarakkvähki. Tema isa, Hans Süper vanem, oli Kölner Gesangsquartet De Vier Botze’i liige, mis loobus varakult perekonda muusikalise sideme. Süper alustas oma esinemiskarjääri umbes 1950. aastal koos vanema venna Pauli 'Charly' Süperiga nimel 'Zwei Schnürreme,' mängides akordeoni. Sel ajal kohtus ta Hans Zimmermanniga, kes sai hiljem tema partneriks Colonia Duettis. Aastatel 1974–1990 moodustasid Süper ja Zimmermann Colonia Duetti, meelitades publikut peamiselt karnevalil. Nende etendused sisaldasid improvisatsioonilisi nalju ja Moritaten-suguseid kompositsioone, mis keskendusid frasile 'Du Ei,' mis hiljem sai riiklikult tuntuks televisioonis WDR-is, ARD-s ja ZDF-is. Ansambel jõudis aastas 250–300 esinemise tipptasemeni. Zimmermannist lahkumise järel tegnes Süper aastatel 1991–2002 partnerluse Werner Keppeliga Süper-Duettina, jätkates samal lavashow stiilis. Süper-Duett tähistas ametlikku hüvasti jaanuari 2002. aastal Kölni Gürzenichis. Süper kasutas oma hilisemas esinemistes üha rohkem kõrgkõrge saksa keelt, mis erines tema partneri dialektist. Ta tegi 2004. aastal lühikese karjääripausi, kuid naasis 2011. ja 2012. aastal programmi "Minu elu Flitschiga". See programm, koos sama nimega märtsis 2011 Helmut Frangenbergi poolt ilmunud autobiograafiaga, tõi esile tema seose oma kaubamärgiks instrumenti, mandolini, mille isa oli sõjaajalises vangistuses valmistanud ja mille hüüdnimeks oli "Flitsch". Ta esines üritustel nagu 'Coelner Giganten' 2012. aastal ja Kölni Dreigestirni kuulutamise tseremoonial jaanuaris 2013. Oktoobris 2016 esines ta Lanxess Arenas 'Kölle singt' üritusel umbes 12 000 vaatajale. Ta sai Dürener Papiermacherordeni veebruaris 2020 ja teda peeti Kölni karnevalilegendaks. 2024. aastal on plaanis mälestusüritus Kölni-Sülzis ja Süperist nukku on Hänneschen-Teatris.
Heinz Gröning, kes sündis 18. novembril 1965 Emmerichis, on saksa koomik, muusik ja saatejuht. Tuntakse ka professionaalselt nime all 'Der unglaubliche Heinz,' lavapersonaž, mis on inspireeritud The Incredible Hulkist. Gröningi tee algas aastate pikkuste tänavateatrikontsertidega ja mängimisega erinevates bändides. Sõjalise teenistuse järel õppis ta Kölnis meditsiini ja lõpetas isegi arstina patoloogia internatuuri. See taust kajastub tema praeguses töös, mis sisaldab sageli meditsiinilisi viiteid. Gröning sai laiemat tunnustust alates 2007. aastast, kui ta osales regulaarselt Comedy Centrali saates 'NightWash'. Tema esinemised iseloomustuvad ise kirjutatud laulude ja luuletuste esitamise poolest, kasutades sageli Reclami raamatut pealkirjaga 'Ich bin ein sensibler Poet, gefangen im Körper eines zu stark behaarten LKW-Fahrers'. Ta sisestab sageli muusikalisi vahemängusid, liikudes kitarrini kuulutusega, et naised on kohal selle akti nägemiseks. Karjääri jooksul on ta andnud välja mitmeid CD-sid ja juhtinud erinevaid telesaateid, sealhulgas Comedy Centrali esimese hooaja 'u. A. w. g. – um Antwort wird gebeten' varasel aastal 2007 ning 38 episoodi komediseeriat 'Fun(k)haus' WDR televisioonis juunist 2007 kuni maiga 2010. Ta esitles ka kümmet episoodi lühisarjast 'poeetilisest komöödiasarjast' Poetry Comedy Sat.1 Comedy kanalil. Üle kolme kümnendi jooksul on Gröning arendanud eripärase komöödiastiili, mis ühendab jutustavaid tekste lavastseenidega, kus kasutatakse väljendusrikast jäljendust ja koreograafilisi laule. Tema jõulukomödiaprogramm "VERSCHOLLEN IM WEIHNACHTSSTOLLEN" (Kadunud jõulupitseris), on palgudele perekondadele saanud traditsiooniks, seda võrreldakse jõulupuuga. Seda etendust, mida ta on esitanud 25 aastat, sisaldab paroodiaid sellistest artistidest nagu Elvis Presley, Herbert Grönemeyer, Shirin David ja Rolf Zuckowski. Kriitikud on kiitnud seda väga; Rheinische Post nimetas seda naljakaimaks jõulukomödiaõhtuks, mida nad olid näinud, samas kui Kölner Stadtanzeiger kirjeldas seda väga isikupäraseks, väga jõuliseks ja uskumatult humoristlikuks. Üle 307 esinemise on tema etendusi vaatanud rohkem kui 40 000 kuulajat, tekitades kokku üle 50 miljoni naeru. Gröning turneeb praegu programmidega nagu 'Dr. Laugh - BESTE MEDIZIN,' mida kirjeldatakse humoristliku teraapiana, ja jätkab "Verschollen im Weihnachtsstollen" esitamist. Tema etenduse uus versioon, "Heinz Punkt 25," on planeeritud 2025. aastaks, kus kasutatakse 25% tema karjääri parimatest nendadest. Ta on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Kleinkunstpreis Datteln, DER SPEZIALIST Hannover ja Tuttlinger Krähe ning ta on olnud nomineeritud Saksa Komöödiaauhinnale.
Henning Schmidtke on 3. veebruari 1970. aastal Northeimis sündinud saksa koomik. Ta veetis lapsepõlve Hattorf am Harzis ja lõpetas aastal 1989 Ernst-Moritz-Arndt-Gümnaasiumi Herzberg am Harzis. Schmidtke õppis kõrgkoolis, õppides saksa ja inglise keelt Göttingeni ülikoolis. Sel ajal tegi ta kaasa muusikalistes tegevustes, mängis klaverit ja moodustas bände ning aitas aastatel 1997–2004 kirjanikuna tänavalehe TagesSatzile kaasa. Aastal 2002 turneeeris ta Rumeenias šansõn-rokibändi 'Schneemann' koosseisus, kusjuures Saksamaa välisministeerium rahastas selle turneed. Alates 2004. aastast on Schmidtke endale positsiooni loonud kabareeartistina, muusikuna ja autorina. Algselt esines ta nime all 'Kelvin von der Musikpolizei' ning saavutas tuntuse oma 'Musikpolizei' programmi kaudu, kus ta interpreteeris kuulsad rokklaulud klaveril. See programm tõi talle 2004. aastal Bochumi väikese kunstipreemia. Ta on ka kirjutanud ja koostanud materjale teiste artistide jaoks, nagu Hennes Bender ja Ausbilder Schmidt. Aastatel 2001–2010 pakkus ta muusikalist saatet improvisatsiooniteatritele. Tema töö ulatub ka raadiokomöödiani, kus ta on koostööd teinud Ramona Schukraftiga lasteprogrammides, nagu 'Jimmy Böndchen' sari. Schmidtke praegune töö keskendub maailma üldiselt optimistliku vaate esitlemisele. Alates 2011. aastast on Bastian Pastewka juhtinud intervjuude podcasti 'Schön Reden,' ja tema lavaesinemistel on programmid nagu 'No Wumme, No Cry' (mida näidati 3sat-s), 'Hetzkasper – zu blöd für Burnout,' 'Egoland' ja 'Es ist nicht alles so scheiße, wie du denkst.' Ta on ka Trieri Comedy Slami võitja ning on esinenud Kölni programmis Nightwash. Alates jaanuarist 2013 on Bastian Pastewka esinenud kabareeartistina ZDFinfo saates 'Berlin Politix.' Tema raamat 'Es ist nicht alles so scheiße, wie du denkst' ilmus 2021. aastal ning sellega kaasnev lavashow – stand-up comedy ja infotainment’i segu – on praegu tourneel. Schmidtke esinemised toovad esile positiivseid arenguid, mida meedia sageli ignoreerib, kasutades statistikat oma väite toetamiseks, et asjad üldiselt paremadusse lähevad. Ta võitis hiljuti Passau Scharfrichterbeili 2024. aastal, pälvides kiitust perspektiivi eest, mis on võimeline levitama enesekindlust ja optimism, ning sai ka “Lorscher Abt” auhinna 2024. aastal.
Herbert Hisel, kes sündis 22. juunil 1927. aastal Nürnbergis, oli tuntud fränkimaa huumorist. Teda peetakse fränkimaa huumori "isaks" ja ta saavutas olulist edu 1960ndatest kuni 1970ndateni. Enne koomikuks hakkamist töötas ta sõja järel lühikest aega bussijuhi ja seejärel õppis mehhanikat. Aastatel 1953–1961 oli ta tööl osakonnajuhatajana Grundig AG-s. Tema komöödiapõhiõpe algas 1953. aastal amatöörlikest esinemistest ettevõtete ja jõulupidudel, festivalidel ja õlleaedades. Tema esimene avalik esinemine Büttenrednerina (lauapoolajana) toimus samal aastal Nürnbergis Karnevalsgesellschaft Rheinländer-Vereinigungis. Ta võitis kiiresti tuntust oma esinemiste poolest Nürnbergi rahvapeol ja Fürthi Geismannsaalis. 1961. aastal lahkus ta Grundigi ametist, et saada professionaalseks koomikuks, mis tähistas olulist karjääris muutust. Tema komöödiastiili kirjeldatakse kui kuiva, mõnikord karmit, kuid siirast fränkimaist huumorit, sageli sisaldades tema tuntud fraasi "Jou werkli." Hisel andis oma esimese singli 'Jahrgang 22' välja aastal 1963, mis sai hittiks ja viis kaheksa kuldplaadini, müües 50 000 singlit kumbagi. Vinüülplaatide kaaned kujundati fränkimaa arvutuslaua (traditsioonilise arvutusaluse) värvides. Ta mängis aastatel 1967–1982 viieteist filmis, sealhulgas mõningaid seksikomöödiaid. Aastatel 1961–1966 oli ta 'Nürnberger Trichter Karnevalsgesellschaft e. V. 1909' presidendiks ja aastal 1966 Faschingsprinz 'Herbertla I.'. Suuremad maksukohustused, mis ulatusid peaaegu miljoni margani, sundisid teda 1975. aastal Kanadasse põgenema, kus ta esines saksa keelt kõnelejate publikule. Ta suri südameatakki 21. septembril 1982. aastal Toronto lähedal Kanadas pärast autokatastroofi. Mälestusmärk avati Nürnbergis aastal 2008 ja tänavale Herbert-Hisel-Weg anti tema auks nimi aastal 2016.
Ingo Insterburg, keda sündis 6. aprillil 1934 Insterburgis (praegu Tšernjahovsk, Venemaa) nimega Ingo Wetzker, oli saksa muusik, koomik ja näitleja. Ta suri 27. oktoobril 2018 Berliinis käärsoolevära komplikatsioonide tõttu ja on maetud Waldfriedhof Dahlemis. Tema perekond põgenes Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Ida-Preisiast ja asus 1946. aastaks Bernburg an der Saales (Saksa-Anhalt) elama. Ta veetis oma lapsepõlve ja nooruse Bernburgis. Pärast Bernburgis keskhariduse (Abitur) omandamist kolis Ingo 1953. aastal Lääne-Berliini, sooritades eksami uuesti, kuna tema DDR Abituri ei tunnistatud kehtivaks. Aastatel 1954–1959 õppis ta Berliini Kunstide Kõrgema Koolis kunstipedagoogikat. Karjääri alguses saatis ta näitlejat Klaus Kinski't nime all Guitar-Ingo ja andis 1959. aastal välja EP-albumi pealkirjaga 'Guitar-Ingo'. Ta jagas ka korterit Kinski'ga Lääne-Berliinis. Alates 1960ndate keskpaigast tegi ta koostööd Jürgen Barziga, andes 1968. aastal välja albumi 'Barocke Liebeslyrik'. 1967. aastal valis Ingo nimeks Insterburg viitena oma sünnipaigale ja asutas koos Karl Dalli, Jürgen Barzi ja Peter Ehlebrachiga komediansambli 'Insterburg & Co.', mis eksisteeris kuni 1979. aastani. Kollektiiv sai hilistel 1960ndatel ja 1970ndatel tuntuks ning arendas äratuntavat kunstilist lähenemist, mida hakati nimetama „kõrgema rumaluse kunstiks“. Nende esitused sisaldasid tavaliselt komööniasid lauludega, lühinäidenditega ja ainulaadsete, ise ehitatud instrumentidega, millele lisandus sageli improvisatsiooniline kõnekoomia. Signaaliloo oli lõputu riimlaul 'Ich liebte ein Mädchen', mis jutustab ebaõnnestunud romantilisi ettevõtmisi erinevates kohtades ja mida kohandati vahel kujul "Ich liebte ein Mädchen in Bernburch". Ansambel esines filmides nagu Quartett im Bett (1968), Charley's Uncle (1969) ja Chapeau Claque (1973) ning telesaadetes nagu Dalli Dalli ja Musikladen . Ta esines erinevate ansamblitega nime all 'Insterburg & Co.' kuni 1993. aastani. Pärast ansambli lahkumist 1979. aastal jätkas Karl Dall soolo karjääri. Pärast 'Insterburg & Co.' likvideerimist esines Ingo algul sooloartistina. Ta läks 2005. aastal Karl Dalliga turneele ja hiljem moodustas Lothar Lechleiteriga aastast 2011 duo nimega 'Insterburg & Black'. Karjääri jooksul tegi ta neljas filmis kaasa ja on rajanud mitmeid raamatuid, sealhulgas 'Das Leben des Otto Darmstatt' (1973) ja 'Die ersten 23456 Tage meines Lebens' (2001). Ta ehitas paljusid oma instrumente, sealhulgas harulaseid köögiseadmetest valmistatud loominguid. Ingo Insterburg oli vegaan ja auliige Saksamaa Veganite Ühingus ning jooksis 70. sünnipäevani 21 maratoni. Bernburgi kultuuriametnik Paul Koller meenutab teda kui naljakat, head ja lihtsat inimest.
Lisa Feller, kes sündis 1976. aastal Düsseldorfis, on saksa näitleja, koomik, podcasteja ja endine raadio saatejuht. Ta elab praegu Münsteris. Tema karjäär algas Münsteri Ülikooli õpingutega algkoolipädevuse erialal, peaaineina katoliku religioon, ning hõlmas aega kui ta oli ülikooli raadiojaama Radio Q saatejuht. Feller on ka kogenud improvisatsiooninäitlejana, olles Placebotheateri ansambli liige, mis saavutas tunnustust võitudes Impro-Cup'i aastal 2004 ja Gloria Crown'i aastal 2005. Feller on tuntud oma tööga erinevates komöödižanrites. Ta saavutas esmase tunnustuse komöödiasarjas 'Schillerstraße', kus mängis viiendas hooajas 2010. aastal ning ilmus ka 2011. aastal NightWashi aastapäeva DVD-l. Ta on esinenud stand-up koomikuna sellistes saates nagu Quatsch Comedy Club, Nightwash ja RTL II Fun Club. Tema lavaprogrammid on hulgas 'Kill Bernd – aber vorher bringt er noch den Müll runter' (2010), 'Der Teufel trägt Pampers' (2012), 'Guter Sex ist teuer!' (2014), 'Der Nächste, bitte!' (2017), 'Ich komm’ jetzt öfter!' (2019), 'Dirty Talk' (2022) ja eelsev tulevane 'Schön für Dich!' (2025). Ta on kaasteinud saates nagu "Mitternachtsspitzen," "SWR Spätschicht," "Genial daneben" ja "Die besten Comedians Deutschlands." Peale lavakavade juhirolli juhib Feller alates 2019. aastast ARD kabaree-saadet 'Ladies Night' ja 2019. aastal kaasjuhatas Karsten Brensingiga 'Das Tier in Dir'. Ta on samuti astunud podcastingusse, juhatades 'Frau Feller & Frau Jahnke' (2020), 'Midlife-Party' Jürgen Bangertiga (2021) ja 'Naschkatzen' Patricia Kainiga (2022). Tema avaldatud tööde hulka kuuluvad 'Windeln haben kurze Beine' 2013. aastal ja 'Mir geht’s gut, nur meine Brüste lassen sich hängen' 2019. aastal. Ta demonstreeris oma teadmisi ja teravat vaimukust võites augustis 2022. aasta 'Der unfassbar schlauste Mensch der Welt' esimese hooaja, teenides tiitli "Unfassbar schlausten Menschen der Welt." Feller on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Prix Pantheon nominatsiooni 2012. aastal, Bottroper FrechDaxi 2017. aastal ning saab 2025. aastal Recklinghäuser Hurzi ja Dattelner Kleinkunstpreisi auliikumise, Das Dattelner NachtSchnittcheni. Ta teostab ka häälteoseid projektidele nagu 'Die Gerd-Show' ja erinevatele Hörspiele'ile.
Otto Reutter, keda sündis 24. aprillil 1870 Gardelegenis, Altmarkis, Preisi kuningriigis, Friedrich Otto August Pfützenreuterina, oli saksa koomik, paaritsaartaja ja laulja. Ta pärit vaest katoliiklikust perekonnast, mille juured olid Eichsfeldis ja Altmarkis, ning tema isa, Andreas Pfützenreuter, oli rändmüüja ja sõjaväeveteran. Pärast algkooli lõpetamist ja kaubandusabiõpilaseks õppimist aastatel 1884–1887 sai ta müüja abilinna õpetust. Ta saavutas läbimurde aastal 1896 ja võitis kuulsust esinemise järel Berliini Wintergartenis. Järgnevatel aastakümnetel peeti teda Saksamaa üheks juhtivaks lavakunstnikuks. Tema komöödiastiil hõlmas originaalseid, lõbusaid tekste, mida esitati laulva stiili, ironia ja huumoriga. Reutter on koostanud üle tuhande paari, mis on lõbusad kabaree-laulud; umbes 400 on dokumenteeritud. Samuti tegi ta aastal 1912 kahes lühifilmis 'Otto abiellub' ja 'Otto teenijana' kaasa ning mängis statistina teistes filmides. Reuteri looming peegeldas ühiskondlikke muutusi ja pakkus lohutust rasketel aegadel. Alates 1915. aastast esitas ta Palasttheateris am Zoo Berliinis „sõjaparadeid“ ning 1916. aasta lõpust hakkasid tema laulud kriitiliselt kajastama sündmusi ja avalikku arvamust. Ta kirjutas melanhoolse laulu „Ma sooviksin ärgata päikesekiiras“ sõjajärgse meeleolu kohta. Tema poja, Otto Reuteri poja, kaotus Verduni lahingus mais 1916 mõjutas ka tema hilisemat loomingut. 1920ndatel esitas ta peamiselt oma paardusi Wintergarteni laval. Ta kavatses 1919. aastal pärast kolmekümnene karjääri miljonäriks erru saada, kuid inflatsiooni tõttu kaotas suure osa oma varandusest. Reuter suri 3. märtsil 1931 külalisetenduse ajal Düsseldorfis südameatakki tagajärjel ja maeti Gardelegenisse 7. märtsil 1931.
Oğuz Yılmaz, kes sündis 17. aprillil 1991 Neumarktis der Oberpfalzi linnas, on mitmekülgne inimene, kellel on saksa-turk päritolu. Ta veetis oma nooruspõlve Freystadtis ja käis Hilpoltsteini gümnaasiumis. Kuigi ta on tuntud oma varasema töö poolest koomikuna ja muusikuna, tegeleb ta praegu autorina, digikonsulendina ja artistihaldurina. Alates 2010. aastast elab ta Kölnis, linnast, mis on muutunud tema professionaalse elu keskpunktiks. Yılmazi tee avalikku silma algas umbes 16 või 17 aasta vanusena, kui ta asutas koos Philiga ja TC-ga YouTube'i kanali Y-Titty. Algselt jagasid nad naljakaid videoid sõpradega, kuid kanal arenes tootma sketše, lauluparoodiad ja isegi "Twilight" sitcomit. Hiljemalt 2012. aastast kuni keskpaigani 2014. aastani oli Y-Titty ainus Saksakeelne YouTube'i kanal, millel oli kõige rohkem tellijaid, ulatudes ligikaudu miljoni tellijani aastal 2012. Ansambel sai veelgi tuntuse, esinedes Videodaysi ürituse peakorraldajatena ja osaledes Stefan Raabi "Stock Car Crash Challenge'is". Neile anti 2012. aastal ka Echo auhind, mille Yılmaz võttis vastu spordipüksides. Umbes 2015. aastal hakkas Y-Titty silmitsi küsimustega nende tulevase suuna ja avaliku arvamuse kohta, lõpetades tegevuse detsembris 2015. Y-Titty lahkumise järel suunas Yılmaz oma tähelepanu kaamerataguse töö ja YouTube'i tehniliste aspektide, sealhulgas analüütika ja optimeerimise poole. Ta asutas ettevõtte, et aidata teisi YouTube'i efektiivselt mõista ja kasutada. 2016. aasta mais asutas ta koos Lukas Schneideriga sotsiaalmeedia agentuuri whylder, lahkudes sellelt 2018. aasta lõpus. Alates 2020. aastast on ta haldanud Mirella Preceki (mirellativegal) ja asutas koos Felix Hummelliga artist management ettevõtte YilmazHummel. See ettevõte esindab sotsiaalmeedia isikuid, kes spetsialiseeruvad jätkusuurusle, sealhulgas Mirella Precek, Dariadaria ja Vegan ist ungesund. Yılmazi osalus veganlusega ja jätkusuuruse toodetega seotud influencer marketing'us on viimase kahena aastana kasvanud, mis langeb kokku tema nelja-aastase veganlusega. Ta juhib koos Daniel Zolliga ka podcasti 'buzzywords' ja on Saksa Veebivideoauhindade Akadeemia (WVP) asepresident. Ta on mitme YouTube marketing'u ja sotsiaalmeedia raamatu autor, sealhulgas 'Die Geheimnisse erfolgreichen YouTube-Marketings' (2016) ja 'Das Buch YOLO' (2013). Tunnustuse saanud Yılmaz lisati Saksa keelt kõneleva piirkonna Forbes 30 Under 30 nimekirja sügisel 2020. aastal.
Saksa näitleja ja kirjanik Toni Impekoven tegi oma nime tuntud näitekirjanikuna, tehes koostööd Hans Reimanniga, et luua populaarne komöödia The Scoundrel, mida hiljem filmiti kahel eraldi korral. Ta oli Sabine Impekoveni vend ja abiellus Frieda Impekoveniga ning koos sündis neil tütar Niddy Impekoven.
Uli Boettcher on saksa koomik ja näitleja, sündinud 16. oktoobril 1966 Weingartenis, Württembergis. Ta käis Spohn-Gymnasium Ravensburgis kuni 1982. aastani ja seejärel õppis maalriks 1983–1986. Enne kabareeartistina tuntuks saamist sai Boettcher kogemust töötades koomikukunstnikuna, osaledes tänavateatris ja tehes koostööd vabate teatrirühmade kanssa. Tema varajase karjääri hulka kuulus etendus Ingrid Lausundi näidendis 'Krähenoper' Ulmi Roxy kultuurikeskuses 1991. aastal. Aastatel 1992–2009 oli Boettcher ansambli liige Theater Ravensburgis, kus ta esitas sageli oma sooloettekandeid ja ringles Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Üks tema edukamaid sooloettekandeid, 'Romeo und Julia', kestis 1991–2011 ja sisaldas improvisatsiooni. Alates 2000. aastast mängis ta ka Shakespeare’i, Lessingi, Schilleri ja Hofmannsthali klassikute rollis Klosterfestspiele Weingarteni festivalil. 2003. aastal asutas ta koos teistega Improvisatsiooniteatri Improshnikov, mis esitab regulaarselt Weingarteni Linse kultuurikeskuses. Boettcheri karjääri hulka kuuluvad koostööd Brian Lausundiga nagu 'Wir können Alles' ja 'Die Auswanderer,' ning Bernd Kohlheppiga produktsioonidel selliste nagu 'Der unsichtbare Hund,' 'Winnetou IV – Prärie Comedy,’ 'Tonspurpiraten,' ja ‘Denn sie wissen (noch) nicht, was sie tun.’ Ta on esinenud teleseriaalis 'Tatort' aastal 2005 ja 2012. Tema tööd on tunnustatud auhindadega, sealhulgas Publikuauhind Wandertheaterfestival Radebeulil aastal 2005, Baden-Württembergi Kleinkunstpreis aastal 2013 ja Kultuuripreemia Ravensburgi ja Weingarteni linnadelt aastal 2015. Ta avas Baienfurtis märtsis 2011 Hoftheateri, väikese lavakoha.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
227
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
28
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
7
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
