Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1810 koomikud

Alexis Le Rossignol

Alexis Le Rossignol on prantsuse koomik, kes sündis 28. juulil 1984 Deux-Sèvres' departemangus. Ta veetis oma nooruspõlve Nueil-les-Aubiers' külas. Tema tee huumori juurde ei olnud otsene; pärast gümnaasiumi lõpetamist oma nimega asus ta 2007. aastal Mehhikosse Erasmusi vahetusprogrammi. Pikema ajaperioodi jooksul, mis kestis kuni 2016. aastani, töötas ta erinevates ametites, sealhulgas printerite müüjana, veebistardi jaoks, veini ja juustu levitajana, kreppikohari omanikuna ning kondiitri müüjana. See periood kujundas oluliselt tema vaatenurka. Le Rossignol töötas välja eripärase komöödiastiili, mida iseloomustatakse omapärasusena, vabaõhulisusena ja näiliselt naiivsusena. Ta püüab oma komöödias kujutada maalähedast Prantsusmaad, haarates selleks oma kasvatuse ja kogemused. 2013. aastal alustas ta esinemisi Mehhikos, algselt hispaania keeles. Tema töö on toonud talle tunnustust, sealhulgas žürii auhinna Humour en Seine festivalil 2016. aastal ja SACD auhind Pariisi Humour Festivalil 2017. aastal. Ta naasis Prantsusmaale 2016. aastal ja saavutas kiiresti tuntuse, esinedes 2018. aastal Olympia laval. Alates 2018. aastast on Le Rossignol olnud nädalane humorist raadios France Inter saates 'La Bande originale,' jätkates oma kroonikaid vanemate majast 2020. aasta lukumaa ajal. Ta käivitas 2021. aastal Breizh Comedy Touri, suvise komediafestivali, mis 2022. aastal laienes hõlbema kohti Pariisist Brestini ning jätkas 2023. aastal ringkäike Lõuna-Prantsusmaa eri paikades. Tuur kasutab eripärast 1984. aasta Renault Saviemi bussi, mis on värvitud siniseks ja roosaks, ning julgustab osalejaid tooma kaasa oma telkimis toolid. Tema eelmine etendus 'Le Sens de la Vie' meelitas üle 80 000 külalise. Praegu töötab ta oma uue etenduse 'Un tantinet chamboulé par les choses' kallal, mis käsitleb AI teemasid, inimese täiendusi, tulevasi elamistingimusi ja tema hiljutist kogemust isana – sündmust, mida ta algselt ei planeerinud. Etendus esilinastub Pariisis Théâtre Gaîté Rive Gauche'is alates 25. septembrist 2026, millele järgneb ringkäik Prantsusmaa, Šveitsi ja Belgia üle, mis algab jaanuaris 2027.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Chicandier

Laurent Regairaz (teise nimega Chicandier või Jason Chicandier), sündinud 9. septembril 1978 Bronis (Rhône), on koomik, produtsent ja näitleja Prantsusmaal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Consuelo de Haviland

Consuelo de Haviland on mitmekülgne artist, keda tunnustatakse näitlejana, tantsijana ja kirjutajana. Sündinud 28. aprillil 1955 New Yorkis, omab ta nii Prantsuse kui Ameerika kodakondsust, mis peegeldab tema prantsus-ameerika päritolu. Ta pärneb kuulsast Havilandi portselaniperekonnast. Tema varajane õpetamine sisaldas klassikalist tantsu, mille käigus õpinguid toimusid nii Pariisis kui Sofias. Ta tegi kaasa seriaalis "Lady Oscar" (1979), mängides Oscari partnerit musta palli peal, ja hiljem mängis ta Lisat filmis "37°2 le matin" (1986). Teiste silmapaistvate filmiprojektide hulgas on Barbara "Hôtel du Paradis" (1987) filmis, 'pikk brunette' Philip Rothi "Olemuse kergeus" (1988) filmis ja Corinne filmis "Ne réveillez pas un flic qui dort" (1988). Ta mängis ka Liselotte Wagnerit filmis "Dancing Machine" (1990) ja Elisa ‘Bunny’ Grimaldit filmis "Sans Rancune" (1992). Tema teleseriaalid sisaldavad rolli seriaali "Maguy" (1991) episoodis 'Adolescence de l'art', kaasa tegemist seriaalis "Maigret voit double" (2000) Josette Kellerina ja seriaalis "Louis la brocante" (2001) Brigittena. Ta mängis ka Betty Ferseni filmis "Le Maître du Zodiaque" (2006). 1996. aastal mängis ta "Panique au Plazza" etenduses Théâtre Marigny's. Lisaks oma näitlejapoolsele tegevusele on Consuelo de Haviland ka avaldatud autor, kes andis 1987. aastal välja romaan "Boulevard Dondoukov". Ta mängis ka filmis "A Private Affair" (2002). Tema tööelu ulatub kaugemale näitlemiseni; ta esindab Prantsusmaas Vene Raudteid ja aitas kaasa raudteeühenduse taastamisele Pariisi ja Moskva vahel. Ta oli ka näitleja filmis "La Fac en délire" (1982), mis on prantsus-saksa koguproduktsioon noortest, kes varastavad bussi, et jõuda oma peigmeesteni.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Guy Grosso

Ta esines kogu oma karjääri jooksul pseudonüümi Guy Grosso all. Noorest peast hakkas ta üha rohkem huvi tundma huumori ja teatrikunsti vastu, mõjutatuna prantsuse komöödiaist. Tema esimesed sammud laval algasid 1950ndatel boulevarditeatri etendustes, sealhulgas Georges Feydeau ja Marc Camoletti loomingus; üks tema varasemast tuntud esinemine oli 1960. aastal 'Boeing Boeing'is, kus ta komöödiameisterlikkus said tunnustatud. Grosso karjääri suund muutus oluliselt kohtumise järel režissöör André Hunebellega. Grosso saavutas suure hulga tuntust oma seostumise kaudu Michel Modoga, moodustades komöödiaduu Grosso ja Modo. See partnerlus viis oluliste rollideni mitmes populaarses filmisarjas. Ta mängis 'Kolm muskettšeri' triloogias (1961) ja 'Le Capitanis', mõlemas režissöör Hunebelle. Ilmselt tuntuma rollina oli ta Lucien Fougasse 'Gendarmide' sarjas, mis kestis 1964–1982 koos Louis de Funèsiga. Teiste filmikrediitide hulka kuulus roll kelnerina filmis 'Le Grand Restaurant' (1966) ja lojaalse poolekaaslase kujutamine filmis 'Oscar' (1967). Ta esines ka filmis 'L'Homme Orchestre' (1970), demonstreerides oma mitmekülgsust. Kogu karjääri jooksul jätkas Grosso laval esinemist, osaledes näitermängudes nagu 'La Puce à l'oreille' (1970) ja 'Un fil à la patte' (1980). Louis de Funès oli tema jaoks suur eeskuju, Grosso imetles tema komöödiat energiat ja ajastust. Ta leidis inspiratsiooni ka Sacha Guitry, Robert Dhéry, Francis Blanche’i, Marcel Pagnoli ja Georges Courteline’i töödest. Guy Grosso jätkas näitlemist 1990ndate lõveni enne surma 14. veebruari 2001. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Huguette Dreikaus

Huguette Dreikaus on prantsuse, ja eriti alsatlane, koomik ja kirjanik. Sündinud Marie Osterina 26. augustil 1949 Dauendorfis, Bas-Rhini departemangus, elab ta praegu Haguenaues. Ta alustas karjääri algul saksa kehalõpetajana, enne kui üle läks kirjutamisele ja esinemisele. Tema töö on sügavalt juurdunud Alsaci kultuuris ning ta toob oma huumori esile prantsuse, alsatlane ja saksa keeles. Ta saab sageli kutseid pidudel ja perekondlike pidustustel osalema ning naudib sügiskümnest ja veinifestivale. Dreikausi komöödiastiil hõlmab laias spektriks teemasid, sageli ammendades kohalikku ajakirjandust ja päevakajalist. Ta on loonud umbes kümme etendust ja esitab "üksiknaise" esitusi. Ta on kirjutanud rubriike ajalehele Les Dernières Nouvelles d'Alsace ja kaasa teinud raadioprogrammides. Gilles Pudlowski on nimetanud teda 'šokistakhanovistiks' ja satiiriku südames suureks. Tema rohke looming hõlmab mitmeid raamatuid, nagu igaaastane Alsamanach , ning pealkirju nagu Le Monde d'Huguette (1997), Dame de cœur (1998), La passion selon Huguette (1999), Huguette, capitale de Noël (1999), Les Alsachiens (2002) ja L'éternel Alsacien (2002). Ta on koostanud Michel Charvetiga raamatuid nagu Maigrir en Alsace (2004) ja Salaisons d'Alsace (2004), ning Jack Meyeriga Marie-Rose (2012). Lavalaudade ja avaldatud tööde kõrval säilitab Dreikaus tugeva kohalolu meedias. Ta juhib France Bleu Elsass saadetes segmenti 'Léonie', kommenteerides ajakohaseid sündmusi huumoriliselt Léonie isikuna. Tal on ka regulaarne segment nimega 'SHOW T’HEIM' France 3 Alsace kanalil ning ta teeb koostööd Jacques Higelini selle kanalil. Alates 2018. aastast õpetab ta Jean-Jacques Waltz keskkoolis Marckolsheimis piirkondlikku keelt ja kultuuri (LCR). Tema panus ulatub meelelahutuse alal ka traditsioonilise meedia peale; aastal 2017 pakkus ta Alsatia elemente Europa-Parki atraktsioonile Madame Freudenreich Curiosités, sealhulgas kontseptsioone nagu Gugelhupf ja südamlik vanaema, mis nüüd kujutab dinosaurusi. 26 episoodi animatsiooniseeria 'DINO MATES - Pühapäevad Madame Freudenreichiga' on plaanitud KiKa jaoks alates jaanuarist 2026, mille levitaja on Studio 100 kogu maailmas. Ta juhib ka ICI Elssassi toodetud programmi 'La Pépites des Canards', kus on segmentid nagu ‘A güeder Plat du jour’ ja ‘d’Huguette leuijt Blog’ jt.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Marion Mezadorian

Marion Mezadorian on prantsuse koomik ja näitleja, sündinud 19. veebruari 1987. aastal Aix-en-Provence'is. Ta kasvas üles Saint-Cannati külas Aix-en-Provence'i lähedal, kus tema lapsepõieveelded, sealhulgas isa turulekaasamine, mõjutasid tema vaatluslikku huumorit. Tema isa on armeenia päritolu ja ema itaalia päritolu. Ta õppis teatrit Atelier du possible'is Les Bouches-du-Rhône'is ning hiljem kolis 2005. aastal Pariisi pärast keskhariduse omandamist näitlejakutsetõttu. Ta jätkas oma õpinguid Cours Florent'is ja Point-Virgule'is, püüdes esineda Point-Virgule laval nagu tema idolid, mille hulka kuulusid Élie Kakou, Gad Elmaleh ja Florence Foresti. Selle perioodi jooksul esines ta ka erinevates klassikalisetes ja kaasaaegsetes mängudeelementides. Marion Mezadoriani karjäär laienes näitlemise peale, nagu näitab tema kultuurifinnantseeringu magistrikraad Sorbonnest. Alates 2016. aastast on ta loonud oma ühe naise etenduse 'Pépites', mis tõi ta kuulsusse ja mille eest sai 2016. aastal SACD Fonds Humour auhinna. Ta on kaasa töötanud raadiosaadetes nagu Europe 1, Rire et Chansons, Sud Radio ja France Inter. Tema töö on ulatunud rahvusvaheliselt, osaledes 2017–2018. aastal mitmel humorifestivalil, sealhulgas Voo Rire, ComediHa! Fest-Québec ja Performance d'Acteur. Ta esines 2019. aastal Marrakech du rire'is ja Montreux Comedy Festivalil ning avas hiljem samal aastal Alex Lutzi etenduse Folies Bergères's. Ta on mänginud filmides nagu 'Une belle équipe' (2020) ja 'Si on chantait' (2021), aga ka varem rollides 'Super Z' (2013) ja 'Les fines bouches' (2011). Praegu esitab Marion Mezadorian üheinimese etendust pealkirjaga 'Huumor – PURUNEMINE – Marion MEZADORIAN' või 'Huumor – KEELDE MURDMINE – Marion MEZADORIAN'. See etendus debüteeris 2025. aastal La Pépinières, ning käsitleb frustratsiooni, vabanemise ja kõne soovi teemasid. Etendust kirjeldatakse naljakaks, nauditavaks, üllatavaks ja liigutavaks, ning see sobib igas vanuses vaatajatele alates 12 aastast. 'Craquage' sisaldab 15 erinevat tähemärki, sealhulgas pagarit, närvilist ema ja armunuks sattunud meest, ning ühendab huumori emotsioonidega, et uurida sisemisi rahutusi. Tema eelmise etenduse 'Pépites', mida esitati 2016–2020 sellistes kohtades nagu Comédie des 3 bornes ja Point-Virgule, materjal pärines samuti igapäevaelust ja suhtlustest. Mõlema etenduse kestus on 1 tund ja 15 minutit. Ta jätkab 'Craquage’ga ringreisi, kus on kavandatud esinemised Marmandes 13. märtsil 2027 ja Théâtre de la Rennaissance'is 16. jaanuaril 2027.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Nadia Roz

Nadia Roz on prantsus-marokko humorist ja näitleja, sündinud 14. juulil 1979 Colombes'is Pariisi piirkonnas. Ta alustas näitrijõustumist kaheksa-aastaselt La Cave du Théâtre de Colombes'is, mis tekitas varajase huvi esinemise vastu. 1992. aastal osales ta lühikest aega räpiansamblis Les Holly Flips. Pärast keskhariduse omandamist õppis ta La Sorbonnes Arts du Spectacle'i. Pärast õpinguid töötas Nadia Roz sekretärina enda toetamiseks, kirjutades samal ajal oma esimesi sketše. Lavadebüüdi tegi aastal 2008 ja aastal 2009 asutas koos teiste koomikute, sealhulgas Bérengère Kriefiga, Le Connasse Comedy Clubi. Tema komöödiastiil ühendab endas igapäevaelu vaatlust, eneseirooniat ja värviküllaseid tegelasi. Tunnustus saavutas ta oma etendusega Ça fait du bien , mida esitas mitmeid aastaid, kulmineerudes 2017. aastal Olympia lõputõega, kus kogunes üle 100 000 vaataja. Ta on astunud üles filmides nagu Les Mythos (2010), kus mängis Nacera, ja Les Nouvelles Aventures de Cendrillon (2017), kehastades Lumekesi. Tema teleseriaalid sisaldavad rolle seriaalides Bref , Scènes de ménages , Premier de la classe , La Vie scolaire , Commissariat central (2016–2019) ja teistes. Ta osales 2015. ja 2017. aastal Marrakechi komöödiakomisjonil, kus Jamel Debbouze ta avastas ning sai 2015. aastal aasta sensatsiooni auhinna. 2014. aastal võitis ta Festival Mont Blanc d’humouril nii publiku- kui ka žürii auhinna. Praegu ilmuvad ta regulaarselt saates Tout le monde a son mot à dire telekanalis France 2 ning on riigisisene turnee oma uue ühe naise etendusega La Fille du 7ème . 2025. aastal mängib ta politseifilmis Ness et Rayan : Le droit chemin kapten Nessit.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Noureddine Bikr

Noureddine Bikr, Marokko näitleja ja koomik, sündis 11. veebruari 1952 Casablanca Derb Sultani linnaosas. Neljateistkümneaastaselt alustas ta aastal 1967 oma professionaalset teed liitudes Al Oukhouwa Al Arabiya trupiga. Õpetajaks oli talle Tayeb Saddiki Tayeb Saddiki koolis. Bikri varajane õpe ja osalemine teatrikoolides pani aluse viljakale karjäärile, mis kestis aastakümneid ja hõlmas nii lavalinnu kui ka ekraani. Tunnustatud Maroko kino silmapaistva tegelasena on ta sügavalt mõjutanud Maroko meelelahutuse maastikku. Bikr debüteeris koomikuna Masrah al hay's teatris 1990ndatel, saavutas sel perioodil märkimisväärset edu. Teda tuntakse oma huumori ja kohanemisvõime poolest, esinedes 'Al Hay Teatri' trupiga ning mängides mitmes teatrikontserdis. Neist olid eriti tähelepanuväärased ‘Charrah Mallah’ ja ‘Hab w Tben’, kusjuures ‘Charrah Mallah’t on sageli nimetatud ühe tema parima teatritööna. Tema mitmekülgsus laienes ka telekaväljakule, kus ta osales paljudes saabusõjades ja komöödiasarjades, sealhulgas populaarses 'Sirb al Hamam'is (1998), mis tähistas Rachid El Ouali režissöörilist debüüti. Ta mängis ka ‘Serb al Hamam’is (1998) koos Rachid El Oualliga. Kogu karjääri jooksul osales Bikr mitmes filmis ja telesaates. Ta mängis Tayeb Saddiki lavastatud filmis 'Zeft (Asfalt)' (1984) ja 'La Garde du corps' (1984). Hiljem tegi ta kaasa filmis 'Les griffes du passé' (2015). 2021. aastal mängis ta sitcomis 'Zawajtoka Nafis', kus tal ei olnud ühtegi dialoogi. Ta suri reedel, 2. septembril 2022, 70 aasta vanusena, pärast pikka haigust, mis mõjutas tema võimet kõnelda. Maroko Draamialaste Professionaalide Sündikaat avaldas oma surma järel kaastundeavaldusi ning ta maeti Rahma kalmistule Casablancas. Kuigi kuulujutud tema suremisest kurkkangiraku väraja tõttu 2019. aastal osutusid valeks, tähistab Bikri lahkumine karjääri lõppu, mis aitas oluliselt kaasa Maroko meelelahutusele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Olivier Steiner

Sündis Jérôme Léon, kes nimetab end Olivier Steineriks. 15. veebruar 1976 Tarbes, Prantsusmaa Ta töötas kirjaniku, lavastaja ja raadioprodutsendina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Otto Wessely

Otto Wessely, kes sündis 13. mai 1945. aastal Leobenis, Austrias, on illusionist ja humorist, kellel on nii Austria kui ka Prantsusmaa kodakondsus. Ta alustas esinemist kunstiliselt umbes 16-aastaselt, töötades algselt keemiaettevõttes ning meelelahutades 'Wiener Prater' lõbumajas 16–23 aastasena. Aastatel 1968–1970 esines ta 'Variety Feigel'is ja hiljem 'L'Apollo-show's' Wiener Prateris. Wessely on tuntud oma maagilis-koomilise esituse 'Le prince de l'élégance' poolt, mida iseloomustab kaootiline lõbusus. Ta spetsialiseerub ilusionismile kepide ja raseerijatega, pakkudes lähedalt tehtavat maagiat, lavamaagiat ja kabareeetendusi. 1972. aastal võitis ta 'British Ring Shieldi' Briti Ringi konventsioonil Llandudnos, Walesis. Ta esines kolm aastat Pariisi kabarees Le Lucky Strip ning 1973. aastal astus üles Pariisi Olympia laval Mireille Matthieu avaesinejana. Tema esitused sisaldavad sageli absurdsuse ja rõõmu elemente, olles mõjutatud sürrealist Jean Cocteau'st. Teda kirjeldatakse täielikult eksentsena ja tema maagia peegeldab seda isiklikkust. Alates 1970ndate algusest on Wessely elanud Pariisis ja esinenud üle maailma, sealhulgas seitse aastat (1984–1993) Crazy Horse kabaree's ja 20 aastat Moulin Rouges. Ta töötas 1983. aastal Hiltoni Moulin Rouge’ revüüsaates Suzanne Somersi ja Charoga Las Vegases. Ta sai 'Mandrake d'Or' auhinna 1993. aastal ja 'Mandrake de Cristal' 2013. aastal. Otto Wessely esineb sageli Christaga ning teda peetakse ühena maailma tuntumaist ja väärtustatud prantsuse ilusionistidest. Praegu esineb ta Eric Antoine’iga kabaree-saates nimega 'Cabaret Magique', nagu näidati 26. septembril 2023, ja esineb 18. juulil 2023 'Spectacle de magie folle et comique' saates. Tema kohta on kirjutatud biograafia pealkirjaga 'Une Star Comme Tout Le Monde'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Palmade

Pierre Palmade, kes sündis 23. märtsil 1968 Bordeaux's, Prantsusmaal, on mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötab näitlenud, koomikuna, lavastajana ja dramaturgina. Olles käinud Paul-Antin koolis, Alain-Fournier gümnaasiumis ja Michel-Montaigne keskkoolis Bordeaux's, loobus ta HEC eelnevatest õpingutest Pariisis karjääri jätkamiseks. Palmade sai tuntuks humoristina 1980ndate lõpus, osaledes algul sketšikoomisarusaatetes ja hiljem televisioonis saates La Classe aastal 1988. Tema komöödiastiil hõlmab sageli ebameeldivate või ärritavate tegelaste kujutamist ning ta on tuntud karakterikomöödia ja olukordade poolest. 1990ndatel alustas Palmade oma stand-up'i esituste kirjutamist ja etendamist ning kirjutas 1991. aastal Jacqueline Maillanile näidendi *Pièce montée*. Ta tegi koostööd Muriel Robiniga ja Michèle Laroquega *Ils s'aiment* sarja näidendite kallal, mis debüteeris 1996. aastal ja jätkus 2001. aastal. Need lavastused said Molière'i auhindade nominatsioonid, prestiižse prantsuse teatriaumi. Palmade on ka kirjutanud selliste artistide jaoks nagu Jean-Marie Bigard, Mimie Mathy ja Guy Bedos. Palmade’ karjääri ei piirdu lavaga; ta on astunud 67 filmis ja kirjutanud 12 filmi jaoks, sealhulgas kaasa teinud filmidega Pédale douce ja Pédale dure . Ta mängis Assurancetourixi filmis Asterix ja Obélix Julius Caesari vastu (1998) ning Jacques Chazoti elulufilmis Sagan (2008), mis sai negatiivseid arvustusi. Aastatel 1993–2021 osales ta Enfoirés i etendustel. Ta juhtis sketšikomöödiasaadet Made in Palmade France 3 kanalil septembrist 2007 detsembrini 2007. Viimastel aastatel on tema elu märgistatud õiguslike ja tervisealaste probleemidega; ta tunnistas 2019. aastal narkootikumisõltuvust ning tal oli narkootikumidega seotud süüdistusi. Veebruaris 2023 sattus ta tõsisesse autoga kokkupõrgesse, juhtides kokaani mõjul, mis põhjustas teistel rasked vigastused ja beebi surma. Novembri 2024 seisuga, 56-aastasena, viibib ta elanikuhoolduskeskuses elektroonilise järelvalve all, ootades süüdistusi, sealhulgas raske kehavigastus ja mittetäielikku hoolt kandmine.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Étienne Grosclaude

Étienne Grosclaude, sündinud Frédéric Étienne Grosclaude'na Prantsusmaal, oli mitmekülgne tegelane, tuntud ajakirjaniku, kolumnisti ja humoristina. Ta alustas karjääri Le Gaulois's ja hiljem aitas kaasa paljudele väljaannetele, sealhulgas Figaro, Le Temps, L'Écho de Paris, La Liberté, Gil Blas, L'Illustration, L'Éclair ja La Revue des deux Mondes. Grosclaude oli ka ajalehe Le Journal ja ajakirja La République française direktor, mis näitab tema osalemist erinevates Prantsuse ajakirjanduse aspektides. Ta kirjutas algul Gil Blas's pseudonüümi Philidor all, kinnitades end kirjandusmaailmas. Grosclaude'i koomiline looming oli ulatuslik, peamiselt avaldudes kroonikates, mida ilmusid paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Aastatel 1886–1892 andis ta välja 'Les Gaietés de l'année,' kogumiku, mis sisaldas kroonikaid ja uudiseid; varasemaid köiteid illustreeris Caran d'Ache. Tema kirjutamisstiili, mille Jules Lemaître kirjeldas kui "universaalset riietumatust," "dialektiku leiutisi" ja "naiivset elegantsi," kattis laia valikut teemasid. Ta puudutas nii erinevaid teemasid nagu Louis Andrieux, keda ta 'Les Gaietés de l'année's võrdles Vidocq'ga ja Rocambole'iga, kui ka andis välja raamatuid president Wilsoni ja Transvaal sõja kohta. Grosclaude'i huumor oli läbiv, isegi kui ta rääkis oma reisidest. Suured reisid kujundasid Grosclaude'i tööd. 1896. aastal suundus ta Gallieniga Madagaskarile missioonile, laevaga Yang-Tsé augusti 10. kuupäeval ning veetis saarel mitu kuud. Seejärel reisiti Cecil Rhodese saatel Transvaali. Tema Madagaskari kohta kirjutatu peegeldas tema iseloomulikku huumorit, ainulaadselt ironiseerides nii iseenda kui ka malagasi rahvast, esitades end mängulisel viisil. Grosclaude sai 1913. aastal Vabariigi Sooloautasoo ja abiellus samal aastal Alice Kohnega. Ta avaldas oma elus arvukalt teoseid ning tema pärand elab edasi selliste väljaannete kaudu nagu Paul Acker koostanud antoloogia, mis ilmus prantsuse keeles 1. novembril 2015.

Vaata profiili