Üleilmne talentide register

Koomikud: Prantsusmaa

Koomikute register: Prantsusmaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Prantsusmaa.

211 koomikud

Guillaume Gallienne

Prantsuse näitleja, stsenaaristi, filmirežissöör ja häälekaamer, Guillaume Gallienne sündis 8. veebruari 1972 Neuilly-sur-Seine'is, Pariisi eeslinnas. Tema vanemad on prantsuse ärimees Jean-Claude Gallienne ja vene-gruusia aristokraat Melitta Rotvand. Ta käis La Salle Passy Buzenval'is alates 10. eluaastast ja koges sel ajal ahistamist. Ta on kuulunud Comédie-Française'i hulka aastast 2005, olles sellest aastal sociétaire. Gallienne’i karjäär sai alguse 1992. aastal tema filmidebüüdiga filmis *Au au!*. Ta oli ka aastatel 2008–2010 saates *Le Grand Journal* segmenti *Guillaume’i boonused*. Tema komöödiastiil sisaldab sageli autobiograafilisi elemente, mida näitab tema lavashow ja hilisem filmikohandamine. Gallienne saavutas tähelepanuväärse tunnustuse oma ühemeesetendusega *Boys and Guillaume, à table!*, võites 2010. aastal Molière'i auhinna parima debüüdi eest. Ta jätkas autasude teenimist, pälvides 2011. aastal veel ühe Molière'i auhinna parima kõrvalosa eest *Un fil à la patte*’is. 2013. aasta film *Me, Myself and Mum*, mis põhines lavastusel, äratas suurt tähelepanu, võites Cannes'i filmifestivalil Art Cinema auhinna ja Prix SACD. See sai 2014. aastal kümme César’ auhinna nominatsiooni, millest kindlustati viis, sealhulgas parim meespeaosa ja parima adapteeringu auhind Gallienne’ile. Gallienne teeb sageli koostööd Nicolas Le Riche’iga, nende koostöö hulka kuulub ka libreto 2011. aasta Pariisi Ooperibalee *Caligula* lavastuseks. Ta on tuntud ka oma häälteatrikujutistest filmides nagu *Asterix & Obelix: God Save Britannia* (2012) ja *Väike prints* (2010–2013).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Maeva Méline

Maeva Méline, kes sündis Pariisis 20. jaanuaril 1980, on prantsuse laulja ja näitleja. Tema varajased muusikalised mõjutused olid pop- ja rahvamuusika, mis kujundas tema kunstilist arengut. Ta jätkas formalistlikku haridust, lõpetades õigusteaduse ning õppides samal ajal klaverit, kitarri ja laulmist. See mitmekülgne taust näitab pühendumust nii intellektuaalsele tegevusele kui ka kunstilisele väljendusele. Méline'i karjäär sai alguse džässi ja funki bändis esinemistest umbes 2008. aastal. Ta võitis tunnustust ka oma rolli poolest muusikalina Mozart, l'opéra rock aastal 2008, millega aitas saadet NRJ auhinda võitma. Tema vokalne talent on veelgi esindatud animafilmides; ta laulis prantsuse versioonides Tinker Bell ja suur feepäästmine (2010), Tangled (2010) Rapunzelina ning Tangled Ever After (2012), kus jätkas Rapunzelina. Lisaks andis ta hääle printsess Meredale prantsuse versioonis filmist Brave (2012) ja on olnud Jane'i häälikaaslane filmis Tarzan . Ta osales 2007. aastal *Star Academy* seitsmendas hooajas ning hiljem liitus 2013. aastal *The Voice, la plus belle voix* teise hooaja Louis Bertignaci meeskonnaga. Alates septembrist 2014. aastal rändas Méline koos Mozart, l'opéra rock 'iga, algselt saatjaga Kieli sümfooniaorkester, kuigi ringreis jäi 2014. aasta kevadel Ukraina sündmuste tõttu edasi lükata. 2015. aastal käivitas ta muusikalise projekti Looking for Suzanne , kus esines kitarril ja vokalil, ning andis välja laulu 'Les parfums de sa vie' katsemuusikavideo. Ta jätkab häälteatrijana, lahendades animasarjade, nagu 'Raiponce, la série', 'Nella, Princess Knight' ja '44 Cats', ning filmide, nagu Gabby and the Magic House (2025), hääled. Tema Rapunzelina valimist peetakse sageli täiuslikuks, tema häält kirjeldatakse magusa ja armsana, isegi võrreldes Jasmine laulmise osadega. Ta andis kontserdi linnavalitsuse saalis 20. oktoobril 2017. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Malik Bentalha

Malik Bentalha on prantsuse humorist ja näitleja, sündinud 1. märtsil 1989 Bagnols-sur-Cèzes. Tal on Alžeeria Chaoui päritolu Khenchelast ja Maroko päritolu Meknèsist; tema isa on alžeerlane ja ema maroklane. Aastatel 2007–2008 sai ta ametlikku õpetust Cours Florentis, kasvades Laudun-l'Ardoises, Gardi departemangus. Tema varajane karjäär hõlmas sketšide esitamine Pariisi kohvikuteatrites, nagu Théâtre du Point-Virgule. Bentalha professionaalne karjäär sai hoogu 2010. aastal, kui Jamel Debbouze märkas teda ja kutsus liituma Jamel Comedy Clubi. Seejärel esines ta Debbouze'i 'Tout sur Jamel' turneel aastatest 2010–2012 ning ka Gad Elmalehi kontserdil Palais des Sports'is aastal 2010. Samal aastal osales ta France 2 saate 'Le meilleur de Paris fait sa comédie'. Alates 2011. aastast tegi ta regulaarselt kaasa raadiosaates 'Le Grand Direct' telesegmendist 'Télé Délire', esmalt Mathieu Madéniani ja hiljem Benjamin Josse'iga. Alex Lutz lavastas tema debüütesinemise ühe mehena, 'Malik Bentalha se la raconte,' mis debüteeris aastal 2010. Bentalha karjäär on laienenud slaidikomediast hõlmama filme ja telesaateid. DVD 'Malik Bentalha se la raconte' ilmus detsembris 2014, ja W9 edastas saates otseülekande jaanuaris 2015, millele järgnes telesaade nimega 'Malik se raconte'. Ta mängis filmis 'Pattaya' (2015) ning hiljem 'Taxi 5' (2018) ja 'Le Doudou' (2018) filmides. Ta on esinenud ka 'Marrakech du rire' saates juunis 2013 ja alates 2014 regulaarselt Cyrili Hanouna raadiosaates 'Les pieds dans le plat', samuti 'Vendredi tout est permis' saates alates veebruarist 2013. Ta liitus Les Enfoirésiga aastal 2019. Ta režisseris filmi 'Jack Mimoun et les Secrets de Val Verde' aastal 2022 ja andis välja paroodia 'L'Heure des pros' saatele novembris 2023. Tema ühemeliseid saateid jätkuvad, praegu käib 'Nouveau monde' (2024-). Ta on godfather Theodora Children's Charity heategevusorganisatsioonile.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Manu Payet

Manu Payet, professionaalselt tuntud kui Manu Payet, on prantsuse koomik, näitleja, filmirežissöör ja raadio saatejuht. Sündinud Emmanuel Xavier Payet'na 22. detsembril 1975 Saint-Denis de La Réunionis, on ta tuntud ka oma sünninimega Emmanuel Payet, ja tema hääldus on [emanɥɛl many pajɛt]. Ta alustas karjääri aastal 2000 NRJ Réunion antennijuhiamana. Payeti varasem töö hõlmas raadiojuhi rolli NRJ-s. Aastatel 2000–2008 töötas ta NRJ Pariisi animaatorina ja juhtis erinevaid ajavälju, sealhulgas lõunatunnist kuni kell 16 (2000–2001) ning õhtusaadet 'My NRJ' (2001). Samuti kaasjuhatas ta aastal 2002 'Le Match NRJ' ja kuulus 'Le 6/9' humoristiimi, andes selle meeskonnaga välja albumid 'RN 6-9' (2002) ja 'C'est commerçant' (2004). Tema televisioonisärad hõlmasid paroodiasaateid Comédie! kanalil aastal 2003 ning ta juhtis aastal 2005 'Le Soiring' TPS Staris. Aastal 2006 tegi koostööd M6-ga saates 'Manu et Bruno sont dans la télé'. Payeti karjäär laienes filmis häälnäitlemisele, eriti Lone Gunslinger Vulture'i rolli dubleerimisele animafilmis "Jäähulk: Sulamine" (2006) ja Po rollile prantsuskeelsetes "Kung Fu Panda" filmireas alates 2008. Ta on mänginud paljudes filmides, sealhulgas "Tere, hüvasti" (2008), "Kaamelott" (2009), "Coco" (2009) Gad Elmalehiga, "RTT" (2009) ja "Tout Ce Qui Brille" (2010). Ta kaasosutas ja mängis romantilises komöödias "Armuolukord: See on keeruline" 2014. aastal. Ta on esitanud oma üheinimespektakleid, alustades 'Manu Payet'iga Splendid'i teatris 2007. aastal, mis ringkäis kolm aastat Prantsusmaalt ja toimus Bataclanis (aprill 2008) ja Olympia (detsember 2008). Seejärel esitas ta 'Emmanuel'i' 2017. aastal. Ta naaseb lavale uue etendusega, mis sisaldab tema elust lugusid, sealhulgas lapsepõlve Réunionil, ning käsitleb selliseid teemasid nagu raadio, esiaeg, muusika ja Nutella.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Max Boublil

Max Boublil, keda sündis 17. mai 1979 Pariisis Maximilien Léon Boublilina, on prantsuse näitleja, laulja ja koomik. Tema taust on mitmekesine; isa on Tuneesia juudi päritolu perearst, samas kui ema on stsenaarist ja laste raamatu autor Champagne’ist pärit, mistõttu on ta sefardi juudi päritolu. Ta alustas karjääri filmides, teleseriaalides ja telefilmides 1990ndate lõpus, sealhulgas rollides ‘Sous le soleil’ (1999) ja ‘Navarro’ (2000). Enne tagasipöördumist lavakoomikuks töötas ta riiete müüjana. Boublil sai 2007. aastal olulise tunnustuse naljaka laulu ja muusikavideo 'Ce soir... tu vas prendre' abil, mis viis ka esinemistele Canal+'s *Le Grand Journal*is. Selle edu järel alustas ta sarjaga ühemeliste etenduste seeriat. Ta esitas 'Max prend...' Pariisis aastatel 2007–2009 ja ‘Max prend la route’ teistes linnades samal perioodil. Tema komöödiastiil on tuntud naljakate tõlgendustega lugudest ja isikutest; ta on parodeerinud selliseid tegelasi nagu Susan Boyle. Selle ajastu teisi tähelepanuväärseid esinemisi on *One Man Sauvage* (2009) ja *Max les veut toutes*, salakamerashow Comédie! ja NRJ 12 kanalites (2009). Ta andis oma debüütalbumi ‘L'album’ veebruaris 2011 ja ‘Le 2ème album’ juunis 2012. Kogu 2010ndatel jätkas Boublil oma tööd laiendamas. Ta esines filmides nagu 'Les Gaous' (2003), 'La Folle Histoire d'amour de Simon Eskenazy' (2009) ning kaastas ja kaastöötas ‘Les Gamins’ (2013) filmis. 2010. aastal juhtis ta Le Mag de Max ’i W9 reaalsusshow’s Dilemme ning avaldas laulu 'Chanson raciste,' mis tekitas vaidluse Alibi Montana'ga, kuid hiljem koostasid nad 'Max Boublil clash alibi Montana' laulu. Ta esines laialt koos ‘En sketches et en chansons’iga, mille kulminatsiooniks oli etendus Pariisi Olympia's juunis 2013. Hiljem mängis ta Play 's (2020) ning kaastas ja kaastöötas sarjas Mike (2018). 2020. aastal lõi ja mängis ta Max Boublil 'is, mis filmiti Prime Video jaoks. Ta esines Les Grosses Têtes 's 2021. aastal ning 2025. aastal esitles Neuilly-Poissy ’t San Diego French Film Festivalil.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Michaël Gregorio

Michaël Gregorio on prantsuse koomik, imitatsioonisaate juht ja laulja, kes sündis 10. juunil 1984. aastal Mulhouses. Tema lapsepõlve iseloomustasid sagedased kolimised isa sõjalise teenistuse tõttu, sealhulgas eluaeg Saksamaal ja Pau's. Alates kolmandast eluaastast näitas ta varajast huvi esinemise vastu, osaledes Gan'i koolinädalas. Tal on ka hispaania päritolu. Gregorio komöödiasse sisenemine algas 14-aastaselt, kui ta alustas teatritunde ja esines näidendites nagu 'Dom Juan naaseb sõjast' ja 'Grand-peur et misère du IIIe Reich'. Umbes 16 aasta vanuselt eksperimenteeris ta laulmisega, saades inspiratsiooni sellistest ansamblitest nagu Radiohead ja Nirvana. Ta käis ka tsirkuskoolis (Persé Circus) jonglöörina. Tema imiteerimistaimed said varakult tunnustuse; ta võitis M6 saate 'Graines de star' kaks korda märtsis 2001. Ta alustas professionaalset esinemist 16-aastaselt oma mänedžeri David Harditiga. Ta osales TF1 saates 'Les Coups d'humour' aastal 2002 ja 2003. 2000ndatel Gregorio karjäär hoogustub. 2004. aastal esines ta Laurent Ruquieri saates 'Vos imitations préférées', ja 2005. aastal astus üles Juste pour rire festivalil Montrealis. Tema esimene sooloetendus 'J’aurais voulu être un chanteur…' külastas Prantsusmaad ja Euroopat. 2008. aastal avas ta Céline Dioni Euroopa turneel ning sai samal aastal Festival Mont-Blanc d’Humouri auhinna 'prix coup de cœur du jury'. Detsembris 2008 toimusid Bataclanis viis väljamüüdud etendust. Alates 2004. aastast on ta esitanud edukatest etendusi, mis ühendavad huumorit, vokaletendusi ja emotsioone. Tema turneed on pälvinud üle 1,5 miljoni vaataja tunnustuse. Gregorio praegune etendus on 'L’Odyssée de la Voix', mis külastab 2023–24 hooajal Prantsusmaad ja Belgia ning lõpeb kolme esitusega Folies Bergère'is 16., 17. ja 18. veebruaril 2026. 'L’Odyssée de la voix' on näinud üle 400 000 inimese. Ta on kaasa teinud filmides nagu 'Dépression et des potes' (2016) ja 'Hommes au bord de la crise de nerfs' (2023) ning öelnud sisse umbes viieteistanimetoonitud filmile ja seriaalile.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Michel Fau

Agen on prantsuse koomiku, näitleja ja teatrielanõmmu Michel Fau sünnikoht, kes saabus 17. detsembril 1964. Tema isa oli kellameister ja ema, koduperenaine, kasvatas nelja last. Varajane kokkupuude teatriga ja Bordeaux' Opera'ga, tänu emale, tekitas huvi, mis kujundas tema karjääri. Ta käis Ageni Lycée Bernard Palissy's, kus ta kohtus Béatrice Uria-Monzoniga ja Éric Pereziaga ning hiljem õppis Ageni konservatooriumis. 18-aastaselt lahkus Michel Fau oma kodulinnast, et alustada ametlikku õpet. Aastatel 1986–1989 käis ta Prantsuse Rahvusliku Draamiallikooli (Conservatoire national supérieur d'art dramatique – CNSAD) õpilasena. Sel perioodil õppis ta selliste tuntud näitlejate juhendusel nagu Michel Bouquet, Gerard Desarthe ja Pierre Vial. Ta hakkas algselt seostuma Olivier Py teatriga, esinedes sageli tema lavastustes 1990ndatel, sealhulgas 'Le Soulier de satin'. Tema õpinguid ja varajast karjääri iseloomustas koostöö paljude näitlejatega, nende seas Sandrine Kiberlain, Léa Drucker, Gaspard Ulliel, Julie Depardieu ja teised. Fau karjäär hõlmab nii näitlemist kui ka lavastamistööd. Jean-Paul Rappeneau, Gilles Bourdos, Albert Dupontel ja François Ozon on nende hulgas režissöörid, kellega Michel Fau on koostööd teinud filmiprojektides. 1990ndatel osales ta Pierre Palmade'i show's 'On refait le boulevard', etendades katkendit 'La Cage aux Folles'ist. Alates 2010ndatest on tema lavastusi saavutanud populaarsust. Ta on lavastanud 'Le Misanthrope' (mille eest sai 2011. aastal Molière nominatsiooni nii näitlemise kui ka lavastamise poolest), 'Tartuffe' (2017. aastal Michel Bouqueti osalusel) ja hiljemalt 'George Dandin ou Le Mari Confondu' 2024. aastal, kus ta mängib pealkirja rolli. Tootmises on Jean-Baptiste Lully muusika ja Fau loodud barokne esteetika, koos nelja laulja ja seitsme näitrijaga. Michel Fau osaleb raadiosaates 'Les Grosses Têtes' ja juhib perioodiliselt näitlejate seminare Prantsuse Rahvuslikus Draamiallikoolis. 2011. aasta Molière auhindade tseremoonial meenutatakse teda Carla Bruni laulu 'Quelqu'un m'a dit' satiirilise esitusega. Ta sai Gérard Philipe preemia 1998. aastal ja auhindu Syndicat de la critique'lt 2006. ja 2015. aastal. Talle anti 2013. aastal ametikoht 'l’ordre des Arts et des Lettres'is ning ta lavastab praegu 'Brûlez-la' Théâtre du Rond-Point's.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Michel Modo

Michel Modo, keda sündis Michel Henri Louis Goi 30. märtsil 1937 Carpentrasi, Vaucluse'i departemangus, Prantsusmaal, oli prantsuse näitleja ja humorist. Ta suri 24. septembril 2008 Vaires-sur-Marne'is, Seine-et-Marne'i departemangus, 71 aasta vanuselt vähki. Professionaalselt tuntud Modona, oli ta ka stsenaaristi ja häälte näitleja. Modo alustas karjääri 1950ndate lõpus, kui ta moodustas koos Guy Grosso’ga komediopaari Grosso et Modo. Nad käisid Cours Simon'i näitrikoolis, kus nad kohtusid ja alustasid 1958. aastal professionaalset karjääri muusika- ja kabareeetendustes. Grosso et Modo saavutasid riikliku tunnustuse pärast osalemist filmis *Sankt-Tropimi politseimees* (1964) ning seejärel mängisid Louis de Funèsiga mitmes filmis. Nad kehastasid filmitriloogias *Sankt-Tropimi politseimees* politseinikke Tricard’i ja Berlicot’d ning *Suveöö unenäos* (1981) Lecoing’it ja Laflûte’i. Modo mängis sarjas kuues filmis politseinikku Berlicot’d. Kogu karjääri jooksul mängis Michel Modo mitmes filmis, sealhulgas La belle américaine , Le Corniaud , La Grande Vadrouille ja Le Grand Restaurant . Aastatel 1993–1997 mängis ta teleseriaalis Highlander humoorikat Mauriice’i Lolandet, kes esindas tavalist prantslast. Ta tegi ka kameoettekandeid Plus belle la vie (2005) rändfilosoofina, kes oli maskeerunud jõulupüha Papaks. Alates 1989. aastast surmani tegi Modo häälsünteesi mitmele korduvatele karakteritele prantsuskeelses versioonis The Simpsons ’ist, sealhulgas Burnsile, Wiggumile, Krustyle, Skinnerile ja Hibbertile. Ta töötas 19. hooaja dublajega The Simpsons ’ist, kui ta suri. Temale järgnes Gérard Rinaldi, kuid ka Rinaldi suri vääriliselt 2012. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Michèle Guigon

Michèle Guigon, kes sündis 1. juunil 1959 Belfortis, Prantsusmaal, oli mitmekülgne prantsuse artist, kes suri 4. septembril 2014 Pariisis vähki. Ta töötas koomikuna, akordionistina, humoristina, autor-heliloojana ja lavastajana, demonstreerides karjääri jooksul laia valikut loovaid talente. Aastatel 1978–1985 esines ta Jérôme Deschampsiga, ahendades kaasa etendustele nagu 'Les Oubliettes' ja 'La Veillée'. Samuti asutas ta koos Anne Artigaüga aastal 1984 Compagnie du Pâtit Matini. Guioni töö hõlmas nii kirjutamist kui ka lavastamist. Ta kirjutas ja lavastas mitmeid etendusi, sealhulgas 'États d'Amour' (1986), 'Marguerite Paradis ou l’Histoire de Tout le Monde' (1985), 'Strapontin' (1983), 'Piavodéon' (1991), 'La vie va où ?' (2008) ja 'Pieds nus, traverser mon cœur' (2011). Ta kaastöölise kirjutajana oli 'Strapontin' Anne Artigauega. Tema lavastusnäidete hulka kuuluvad 'Femme non rééducable' (2010), Koffi Kwahulé'i 'Big Shoot' (2009), 'Plouf!' (2005) ja 'Une Seconde' (2004). Ta kaastöölise lavastusena oli Anne Artigauega 'Il y a' aastal 1995 ning Susy Firthi ja Patrice Thibaudi kõrval 'Jungles' ja 'Cocorico' aastal 2011. Märkimisväärne on tema lavastus Desnossi 'Les Chantefables' Anne Artigauega aastal 1989. ‘Kukurikoo,’ Susy Firthi ja Patrice Thibaudiga kaasdirekteeritud sõnatu komöödia, sai Guigoni tuntuma tööde hulka, debüteeris 2008. aastal ja osutus kassatõmbiiks. Laval, kus kestab umbes 1 tund ja 20 minutit, kasutatakse füüsilist komöödias ja varjupilli, inspireerituna spagetti-läänerifilmide ja Tour de France'i poolt. See esitleb 'gallic temperamentide lahingut' Patrice Thibaud' ja Philippe Leygnaci vahel, kus Thibaud nätib Leygnaci, kes seejärel liitub pahandustega. Valgustuse kujundas Marie Vincent ja kostüümid Isabelle Beaudouin. Ta astus ka lavastustes nagu 'Strapontin' (1984) ja 'Sainte Carmen de Montréal' (1989), ning filmides 'L'Araignée de satin' (1986) ja 'Sauve-toi, Lola' (1986). Aastatel 2013–2014 oli ta France Interi programmi ‘On va tous y passer’ kroonik. Tema raamatud 'La vie va où ?' ja 'Pieds nus, traverser mon cœur' said posthumselt Académie Charles-Crosi auhinnad 'Coup de cœur parole enregistrée et documents sonores' kategoorias 2018. Tema esituste DVD ilmus 2017. aastal. Tal oli ka soov lavastada ja mängida näidendit "Journal d’absence", kuid see projekt jäi tema surma tõttu tegemata.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Mimie Mathy

Michèle Mathy, kes on tuntud professionaalselt Mimie Mathyna, sündis 8. juulil 1957 Lyonis, Prantsusmaal; ta on prantsuse meelelahutaja, kes töötab näitlejana, koomikuna ja lauljana. Teda tuntakse tema 1,32 meetri (4 jala 4 tolli) pikkuse poolest, mis on tingitud kääbustehondroplaasiast, kääbusluse vormist. Tema vanemad olid Marcel Mathy, endine veokijuhataja ja tehase töötaja, ning Roberte Mathy (neiuna Bonnet), koduperenaine. Tema isa, harrastus-saksofonist, tutvustas teda muusikale. Mathy alustas karjääri pärast näitekunsti õpinguid Michel Fugaini ateljees Nices aastatel 1979–1981. Sel ajal käis ta ka Victorine'i stuudios Nices, kus õppis laulmist, tantsimist ja näitlemist. Varases 1980ndates mängis ta erinevates teatrikontsertides ning esines saates 'Le Petit Théâtre de Bouvard'. 1982. aastal lõi ja esitas Mathy oma esimese sooloetenduse pealkirjaga 'Elle voit des géants partout'. Aastatel 1982–1985 jätkas ta tööd 'Le Petit Théâtre de Bouvard'iga. Samuti ilmus ta 1987. aastal Claudia Phillipsi muusikavideos. 1980ndate keskpaigast kuni 1990ndate alguseni kuulus Mathy komöödiatriosse 'Les Filles' koos Michèle Bernier' ja Isabelle de Bottoniga. Nad esinesid kohvikuteatrites, raadios ja erinevates saates. Trio turnee La Réunioni ja Mauritiuse saartel aastal 1988 etendusega 'Existe en trois tailles'. Aastatel 1988–1993 moodustas ta turnee-komediarühma 'Le Trio des Filles', esitades selliseid saateid nagu 'Existe en trois tailles'. Mathyt käsitlev telesari 'Une nounou pas comme les autres' esitati 1993. aastal ja haarates 52,7% vaatajaskonnast. Alates 1997. aastast on ta mänginud teleseriaalis 'Joséphine, Guardian Angel' ja on parimini selle rolli poolest tuntud. Alates 1994. aastast on Mimie Mathy osalenud heategevuskontserdil 'Les Enfoirés' vähemalt viisteist korral; 2009. aasta 'Les Enfoirés'i väljaanne oli sel aastal enimvaadatud saade Prantsuse televisioonis. Ta andis välja muusikaalbumi 'La Vie M'a Raconté' aastal 2006. Ta abiellus restoranipidaja Benoist Géardiaga 27. augustil 2005. Karjääri jooksul on Mathyt tunnustatud mitmete autasude poolest, sealhulgas nimetamised Prantsuse teeneteordu kavaleriks aastal 2013 ja aunimetamine Legioni d'Honneuri kavaleriks aastal 2015.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Odile Versois

Odile Versois, keda sündis 15. juunil 1930 Pariisi 15. linnaosas Étiennette de Poliakoff nime all, oli prantsuse näitleja. Ta suri 23. juunil 1980 Pariisis vähki, 50 aasta vanusena. Tema vanemad, Vladimir de Poliakoff ja Militza Envald, olid vene emigrandid, kes põgenesid 1917. aasta revolutsiooni järel; isa oli ooperilaulja ja ema baleriin. Ta maeti Sainte-Geneviève-des-Bois' vene kalmistule. Tania Baydarova, hiljem tuntud Versois'na, alustas professionaalset tööd kunstis noorelt, esmalt proovides lühikest balletikarjääri 'petit rat'ina Pariisi ooperi tantsijate kooris. Ta siirdus 18-aastaselt näitlemisele, debüteerides filmis *Viimased puhkusd* (1948) Roger Leenhardti kõrval. Tema varajased rollid hõlmasid osasid filmides nagu *Suveviis* (1949) koos õega Catherine'iga ja *Sinisusse* (1950). Aastatel 1948–1980 mängis Versois kokku 47 filmis ja telesaates. Ta mängis filmides nagu (1962), (1964) ja tema viimast rolli seriaalis (1980). Ta esines ka Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja Põhja-Aafrika lavadel. Tema filmograafias on (1951) ja (1956). Ta oli abielus kaks korda; esmalt Jacques René Dacqminega aastal 1951, lahutades järgmisel aastal, ja hiljem Comte François Reynier Ambroise Henri Pozzo di Borgoga aastal 1953, kellega tal oli neli last.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Chevallier

Prantsusmaal Redonis 11. jaanuaril 1956. aastal sündinud Philippe Chevallier on prantsuse koomik, näitleja ja fotograaf. Ta on neljast vennast noorim, tema isa on kohtupresidendist. Pärast nelja aasta pikkust õigusteaduse õpingut ja kriminoloogia diplomi omandamist käis ta teatrikoolituseks Cours Simon'is, lõpuks järgides õpetajat tema enda kooli loomisel, kus ta 1980. aastal kohtas Régis Laspalès'i. See kohtumine tähistas olulise partnerluse algust. Chevallieri ja Laspalèse koomiline duo, mille vormistamisel osales Régis Laspalès, defineerib peamiselt Chevallieri karjääri. Nad debüteerisid oma esimese etendusega "Pas de fantaisie dans l'orangeade" aastal 1981 ja tegid telesaate debüüdi aastal 1982 saates 'Le Théâtre de Bouvard'. Duo sai populaarseks sketšide poolest nagu "Le train pour Pau", "Les Vacances" ja "S.O.S détresse". Nende koostööl põhinev töö laienes ka filmile, kus nad mängisid peaosas näiteks 2002. aastal filmis "Ma femme s'appelle Maurice" ning esinesid filmides nagu "Tête à tête" (1994), "Le Pari" (1997), "Ca n'empêche pas les sentiments" (1998), "Antilles sur Seine" (2000), "Les Gaous" (2004) ja "Tu vas rire mais je te quitte" (2004). Nad said SACEMi huumoriauhinna aastal 1999 ning aastatel 2001–2014 oli Chevallier telesaates "Les Grosses Têtes" liige. Chevallieri koomilisest tööst olenemata tunnustatakse teda ka fotograafina. Tema kunstiline stiil käsitleb läbipaistvuse, läbikumavuse, pealtvaatamise, enese eksponeerimise ja tagasihäbi teemasid, sageli kasutades sõrmikuid "mõõtühikuna". Kriitikud on märkunud tema fotodel paradoksaalset erootikat ning kirjeldanud tema lähenemist kui üha keerukamat. Ta on üleminna Polaroidilt digitaalfotograafiale ja on Académie Alphonse Allais' liige. Ta abiellus oma partneri Stéphanie'ga (keda hüütakse Tiffanyks) 26. juulil 2016. Etendus on kavandatud 22. mai 2027. aastal Théâtre de Longjumeau's.

Vaata profiili