Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1810 koomikud

Aristide Bruant

Sündinud 6. mail 1851 Courtenay's, Loiret's, Prantsusmaal, Aristide Bruant oli ööklubi omanik, kabaree esineja ja koomik. Ta pärines jõuka perekonnast ning lapsena sai ta haridust, sealhulgas ladina keele õpetust kohaliku preestri käe all. Üheteistkümneaastaselt saavutas ta edu, võites mitmeid auhindu erinevates ainetes, hulgas vokaalses muusikas, Sens'i Keiserlikus Lütseumis. Bruanti varajane elu oli märgitud rahaliste raskustega; tema perekond kolis 1863–1867 vahel viieks korraks. Ta hakkas laule koosseadma juba 1862. aastal. Pärast isa surma 1866. aastal lahkus Bruant viieteistaastaselt kodust tööd otsima. Ta töötas juveelniku õpilasena ja hiljem juveelniku, enne kui teenis lühikest aega vabatahtlikuna täpsipüssimehena Franco-Preisi sõjas 1870. aastal. Seejärel töötas ta neli aastat Põhjaraili Aktsiaseltsi jaoks. Selle perioodi jooksul arendas ta oma laulmise ja komöödiakava, esinedes kohvikukontsertidel ja väikestes kohtades, mida kutsuti 'goguettes'. Ta saavutas tunnustust nende esinemiste kaudu ning teda julgustati esinema sellistes kohtades nagu Robinson, Concert des Amandiers ja Concert de l'Époque. Bruanti lavapersona sai äratuntavaks, sisaldades kõrgeid saapaid, pikka punast rätikut, musta sametjaketti ja sage ilmumine punases särgis. Bruanti kunstiline tipuaeg jäi aastate vahele 1880 ja 1905. Aastal 1885 avas ta oma klubi 'Le Mirliton', kus ta meelitas publikut insuldi-komöödia abil. Klubil oli ka samanimeline ajakiri, kus ilutsesid Henri de Toulouse-Lautreci illustratsioonid, kes lõi Bruanti kujutava ikoonilise plakati. Bruanti peetakse realistliku šansoni muusikalise žanri loojaks ja üheks suuremaks Pariisi slangi (argot) luuletajaks. 'Nini Peau d'Chien', 'A la Bastille' ja 'Le Chat Noir' on laulud, millega ta saavutas märkimisväärset tunnustust. Realistliku šansoni liikumine, mille Bruant aitas asutada, kestis kuni 20. sajandi keskpaigani, Édith Piafi peeti üheks selle viimaseks tõlgendajaks. Pärast surma Pariisis (18. ringkond) 11. veebruaril 1925 maeti Aristide Bruant Subligny kalmistule.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Christian Marin

Christian Marin, kes sündis 8. veebruari 1929. aastal Lyonis, Prantsusmaal, oli näitleja, kel oli pikk ja mitmekülgne karjäär. Ta alustas oma kunstikoolitust Beaux-Arts'is õppides 1949. aastal, enne kui astus Lyoni Konservatooriumi. Kuigi ta ei läbinud 1951. aastal Comédie Française'i valikut, leidis ta peaagu kohe võimalusi teatrilinnas. Aastatel 1953–1955 kuulus ta Jean Dasté' Comédie de Saint-Étienne'i trupi ja umbes 1955. aastast hakkas esinema Pariisi kabareedes. Ta liitus Jean Vilar'i TNP trupiga, kus kohtus Daniel Sorano ja Gérard Philipe'iga, mis näitas tema varajast pühendumust lavakunstile. Marini filmikarjääri algas 1960ndate alguses, osaledes filmides nagu Les Tortillards (1960), Le Tracassin ou Les Plaisirs de la ville (1961), La Belle Américaine (1961) ja All the Gold in the World (1961). Ta jätkas mitmetes filmides mängimist, sealhulgas L'honorable Stanislas, agent secret (1963) ja Bebert et le Train (1963). Tunnustus saabus 1963. aastal filmiga Pouic-Pouic . Ilmselt oli tema olulisim panus marsjal Albert Merlot rolli esitamine neljas esimeses Le gendarme de Saint-Tropez filmisarja osas aastatel 1964–1970. Ta mängis ka leitnant Ernest Laverdure'i teleseriaalis Les Chevaliers du ciel aastatel 1967–1969. Kogu karjääri jooksul tegi ta umbes viiekümnes filmis, mida režissereerisid Claude Autant-Lara, Costa-Gavras ja Yves Robert. Marini töö ei piirduks filmide ja telesaadete osaga; ta esines umbes neljakümnes mängus ja salvestas mitmeid 45 RPM plaate aastatel 1963–1972. Ta keeldus viiendast rollist filmis Le Gendarme et les Extraterrestres aastal 1978. Hiljem karjääris tegi ta kaasa filmis Le Gang des Seniors alates 2010. aastast. Ta kaastöötas Gilles Antonowicziga oma mälestusraamatu, Mémoires d’un chevalier du ciel , kirjutamisel. Christian Marin oli Alphonse Allaisi Akadeemia liige ja abielus Monique'iga kuuskümmend aastat; neil oli neli last ja kaheksa lapselast. Ta suri 5. septembril 2012 Pariisis, jättes maha pärandi mitmekülgse näitlenud mehena, kes on kõige paremini tuntud oma rolli 'Merlot'ina *Le gendarme* filmisarjas ja viimase esinemise filmis *Dead Man Talking* (2012).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Gérard Rinaldi

Gérard Roger Louis Rinaldi, kes sündis 17. veebruari 1943 Pariisi 14. linnaosas, Prantsusmaal, oli mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötas näitlenud, muusikuna, laulujakirjanikuna, kunstilise juhatajana ja lauljana. Tema täisnimi peegeldas tema Pariisi päritolu ning ta käis Charlemagne'i gümnaasiumis, kus osales ladina keele tõlkevõistlusel oma noorusajas. Rinaldi avaldas varakult kirge muusika vastu, avastades 1958. aastal klarineti ja õppis eneseõppimise teed pidi nii klarnetti kui ka saksofoni mängima, alustades tenori mängimisega enne üleminekut altosse. Rinaldi karjääri algas esinemistega 1963. aastal, kõigepealt raadiosaates Inter-clocher , kus ta kohtas Jean Sarrusi, kes sai lähedaseks sõbraks, ja seejärel mängis 1964. aastal saksofoni Dick Riveri ansamblis. Ta liitus ajutiselt Les Rebellesiga 1963. aastal, enne kui asutas koos Jean Sarrusiga 1966. aastal Les Charlotsi. Ansambel, kuhu kuulusid ka Luis Rego ja Patrick Birot, saavutas suure populaarsuse, andes välja neliteist filmi aastatel 1970–1992, sealhulgas Les Bidasses en folie , Les Fous du stade ja Le Grand Bazar . Rinaldi kaastööl Les Charlotsiga kirjutati umbes 300 laulu, sealhulgas hitt "Sois érotique" aastast 1970, ja Jean Sarrus kirjeldas teda kui "Les Charlotsi hinge", imetledes tema lauluisikku ja huumoriselt. Ta mängis Les Charlotsiga mitmes filmis alates La grande java kuni Charlots connection ni kuni 1984. aastani. Les Charloti tööst eraldi jätkuvad soolokarjäär sai Rinaldilt alguse 1986. aastal ning ta esines aastatel 1986–2004 korduvalt Le Théâtre de la Michodière laval. Ta demonstreeris ka märkimisväärset mitmekülgsust hääletena, dubleerides arvukalt animatsioonis tegelasi, sealhulgas Hazelit filmis Watership Down , Ratiganit filmis Suur hiirdetektiiv , Henri'd filmis Amneerika saba , peakokk Louis't filmis Merineitsiaga , Goofyt filmis Goofy film ja Steele'i filmis Balto . Michel Modo surma järel aastal 2008 võttis Rinaldi üle hääletena mitmeid tegelasi seriaalis Simpsonid , sealhulgas Kent Brockmani, Seymour Skinneri, Clancy Wiggumi, Charles Montgomery Burnsi ja Krusty Klauni. Ta jätkas esinemist kuni oma surmani lümfoomiga 2. märtsil 2012, 69 aasta vanusena Fontenay-lès-Briis'is (Essonne). Tema auks korraldati Le Théâtre de la Michodière laval kümme päeva hiljem eripäev. Tema elust rääkiv dokumentaalfilm 'Gérard Rinaldi: endise Charloti paljastused' ilmus aastal 2013, tagades tema pärandi jätkumise.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre-François Martin-Laval

Pierre-François Martin-Laval, sageli tuntud PEFina või Pefina, oli prantsuse näitleja, filmirežissöör, stsenaarist ja teatrirežissöör. Sündinud Marseille's 25. juunil 1968 Denis Martin-Lavali pojana, alustas ta näitlejana õpetamist aastatel 1988–1991 Isabelle Nanty ja Denise Bonali juhendamisel. Sel perioodil tutvus ta Marina Foïs'ga, Élise Larnicoliga, Maurice Barthélemyga, Jean-Paul Rouvega ja Pascal Vincentiga, kellest said hiljem olulised liikmed komöödiatrios. Koomikupaar 'Les Robins des Bois' loodi Martin-Lavali pool 1996. aastal koos klassikaaslastega. Algselt nime kandnud 'The Royal Imperial Green Rabbit Company', muutsid nad nime kiiresti oma esimese eduka näitemängu 'Robins des bois' järgi. Etendus sai alguse Fontainebleau'i Théâtre des Sablons'is ja esitati üle 250 korra Théâtre de la Gaîté-Montparnasse'is ning seejärel Splendid'is. Dominique Farrugia avastas Les Robins des Bois'i ja tootis neid Comédie! kanalil, kus nad ilmusid 'La Grosse Emission'is novembrist 1997 kuni juunini 1999 ja hiljem Canal+ saate 'Nulle part ailleurs'is septembrist 1999 kuni aastani 2001. Aastatel 1990ndatest 2000ndateni Les Robins des Bois'iga tegutsemise ajal mängis ta korduvad rolle, nagu Pouf le Cascadeur, Commissaire Van Loc, Monsieur Merdocu, Maître Marcadet, Madame Marcadet ja Professeur Cigalon. Martin-Lavali töö Les Robins des Bois'ga peale, on ta jälginud mitmekülgset karjääri. Ta lavastas 'Éric et Ramzy' 1996–1998 ja filmi 'Essaye-moi' 2006. aastal, kus mängisid Julie Depardieu, Pierre Richard, Kad Merad ja Marina Foïs. Samuti lavastas ta 2013. aastal 'Serial Teachers' ja selle järje 2015. aastal ning 'Gaston Lagaffe' 2018. aastal. Tema näitlejakirjelduses on rollid filmides nagu Vilaine (2008), Modern Love (2008), L'un dans l'autre (2016), Mon poussin (2016) ja Un jour mon prince ! (2016). Ta andis ka häält Émile'ile 'Ratatouille'i prantsuskeelses versioonis 2007. aastal, esines 'Capitaine Marleau's' 2018. aastal ja 'The Disappearance'is 2015. aastal. Ta lavastas ja mängis näidendis 'Robin des Bois d'à peu près Alexandre Dumas' 1997. aastal ning lavastas muusikalitükki Spamalot Théâtre Comédia's 2010. aastal, mängides kuningas Arturi rolli Bobinos 2013–2014.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Richard Belzer

Richard Belzer, kes sündis 4. augustil 1944 Bridgeport'is, Connecticuti osariigis, oli ameerika näitleja, koomik, kirjanik, stsenaaristi ja telesaatejuht. Tema vanemad olid juudid. Ta alustas oma komöödiakarjääri noore mehena, püüdes algselt tuua naeru ja lõbusust oma emale. Fairfield Warde Gümnaasiumi lõpetamise ja Dean College'is lühikese õpinguperioodi (mille järel ta eksmatrikuleeriti) järel tegi Belzer stand-up komediat sellistes kohtades nagu Pips, The Improv ja Catch a Rising Star. Ta aitas kaasa Channel One'i komediagrupile, mis oli inspiratsiooniks 'The Groove Tube'le'. Töö soojendava koomikuna *Saturday Night Live’is* toimus aastatel 1975–1980, samas kui aastatel 1973–1975 oli tal *National Lampoon Radio Hour’is* kaasaegse mängija roll. Ta esines Warren Zevoni 1979. aasta turneel ning juhatas koos Brink & Belzer’iga WNBC raadios hilistel 1970ndatel. Tema näitlejakirjeldustesse kuulusid osatäited filmides nagu *Fame*, *Night Shift* ja *Scarface*. Ta tegi sageli kaasa *The Howard Stern Show’s* ning juhtis Cinemaxil *The Richard Belzer Show’d*. Belzer on enim tuntud detektiiv John Munchi kehastamisega mitmes sarjas 23 aasta jooksul. Ta mängis detektiivi John Munchi seriaalides "Homicide: Life on the Street" (1993–1999) ja "Law & Order: Special Victims Unit" (1999–2013), ning ilmus sellel karakteril seitsmes teises sarjas, kokku üheteistkümnes saates. Ta on raamatute autor, nende seas "UFOs, JFK, and Elvis: Conspiracies You Don't Have to Be Crazy to Believe" (2000) ja "How to Be a Stand-Up Comic" (1988). Richard Belzer ostis 2013. aastal maja Bozouls’is, Prantsusmaal, kus ta suri 19. veebruaril 2023. Ta jäi meelde kui üks väheseid näitlejaid, kes on mänginud sama karakterit nii paljudes erinevates sarjades.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Sim

Tema vanemad olid Henri Berryer, insener ja elektrik, kes aitas filmida filmi "Napoleon Bonaparte", ning Marie-Thérèse Bonnemazou. Ta veetis oma lapsepõlve Pariisi 5. linnaosas väikses korteris, enne kui pere 1936. aastal Nanteesse kolis. Simmi huvi komöödia vastu tekkis juba noorelt; ta asutas umbes üheteistkümneaastaselt komediariigi 'Sim-Art' ja võitis 1939. aastal naljapea-võistluse Saint-Julien-de-Concelles'is. Ta jätkas haridust De Launey tehnikakoolis Nantes'is ja hiljem Joubert d’Ancenis gümnaasiumis, töötades sel ajal kinoprojektorina. Aastatel 1941–1946 pidas tema perekond Ancenis'is kinoteatrit L'Éden. Ta esitas koos Étienne Perriniga komöödiaklovniettekujutust 'Etty et Balta' ja ringles alates 1953. aasta lõpust Pariisi kabareeklubides, sageli naiste rõivais. Ta töötas ka riietajaks Crazy Horse Saloonis ja Madame Arthur'is Montmartrel. Simsi karjäär laienes filmile ja teleprogrammile. Geriatrixi rollis mängis ta nii *Asterix ja Obelix vs Caesar* kui ka *Astérix olümpiamängudel*, ning esitas ka telesaadetes 'baronne de la Tronche-en-Biais'i. Alates 1977. aastast oli ta raadio- ja teleprogrammi Les Grosses Têtes meeskonda, olles panustanud absurdse huumori, paroodiakarakterite ja napivõitu sekkumistega. 1970ndatel tegi kaasa telesaate komöödiates ning tema partnerlus Édouard Caillau’ga jätkus RTBF saates *Chansons à la carte*. Ta suri 6. septembril 2009. aastal 83-aastasena, pärast pneumnia raviks saamist; RTL edastas tema surma järel erilingi programmi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Thierry Lhermitte

2. 4. novembril 1952 Boulogne-Billancourtis Seine'i departemangus sündinud Thierry Lhermitte töötab Prantsusmaal näitleja, stsenaristi, näitekirjaniku ja filmiprodutsendina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Vincent Dubois

Vincent Dubois, kes sündis 14. juunil 1964 Fontenay-aux-Roses's, on prantsuse humorist ja näitleja. Ta kasvas viie õe-venna seas Abillys, Indre-et-Loire'is. Enne kunstnikukarjääri alustamist töötas ta erinevatel ametikohtadel, algul mööblimeistrina ja hiljem kiirabiautojuhi. Need kogemused mõjutasid oluliselt tema tööd; näiteks Maria Bodini tegelaskuju sai inspiratsiooni vanaemast, kellega ta kohtus kiirabiautojuhi ajal – nimelt vanast naisest nimega Maria, kes kukkus ühel missioonil Solexilt. Dubois'i koomiline teekond algas 1988. aastal, kui ta alustas laval esinemist Toursis Le Petit Québec'is. Ta esitas esmakordselt 'Les aventures Solexines de Maria Bodin' 1989. aastal ja astus samal aastal üles 'Le cul entre deux chaises' etenduses. 1994. aastal kohtus ta Jean-Christian Fraiscinetiga, mis viis komedia duetto Les Bodin’s loomiseni. Duetto esitustes kehastab Vincent Marial Bodinit, 87-aastast matriarhi, ja Jean-Christian tema poega Christianit. Nende huumor põhineb maalähedasel stereotüüpilisel kujutusel ja traditsioonide peentele satiirile, kehastades maalähedast prantsuse huumorit. Nad on Prantsusmaalt meeleheitnud üle viie miljoni vaataja. Vincendi koomiliste tööde kõrval on Vincent Dubois ka kontsertorganist. Pariisi Rahvuslikus Muusika Kõrgemaõppeasutuses juhendas tema organikooli Olivier Latry, mille tulemusena saavutas ta mitmes muusikalises valdkonnas esimese auhinna. Kontsertorganismina on ta esinenud kogu Euroopas, USA-s, Kanadas ja Aasias, tihti ühendades jõud ansamblitega, sealhulgas Los Angelese Filharmooniaorkester ja Honkongi Filharmooniaorkester. Alates 2016. aastast on ta Pariisi Notre-Dame'i katedraali organist. Tähelepanuväärsete esinemiste hulka kuuluvad 'Maria Bodin' (1993), 'Les Bodin’s en duo' (1995) ja 'L’Inauguration de la salle des fêtes' (2000–2006). Ta on astunud üles filmides nagu 'J'ai faim !!!' (2001) ja 'Cause toujours!' (2004). Les Bodin’sid on pälvinud kriitikute kiitust, ja nende töö hulka kuuluvad filmid 'Mariage chez les Bodin’s' (2008), 'Les Bodin’s en Thaïlande' (2021) ning planeeritud 30. aastapäeva tuur aastal 2025. Kogu oma professionaalse karjääri jooksul on ta õpetanud ka Michigani Ülikoolis ja Freiburgi Muusikaülikoolis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Waly Dia

Waly Dia on prantsuse humorist, kes sündis 6. detsembril 1988 Grenoble'is. Tema vanemad on prantslased ja Senegalist pärit. Ta kolis Grenoblest Nantesi linna aastal 2010, et alustada karjääri komöödias. Ta saavutas avaliku tunnustuse osaledes telesaates 'On n'demande qu'à en rire' perioodil 30. juunist 2011 kuni 29. oktoobrini 2012, ning sai novembris 2011 regulaarseks esinejaks ('pensionnaire'). Dia komöödiastiili iseloomustavad energilised esitused, häälemuutused ja tantsimine. Ta osales 2012. aastal Pariisi kasiino 'On n'demande qu'à en rire' saates. Ta saavutas isikliku tulemuse 95/100. Selle edu järel liitus ta 2012. aastal Jamel Comedy Clubiga ja esines oma etendusega 'Garde la pêche!' Prantsusmaa turneel. Ta on kaasa teinud erinevates meediakanalites, sealhulgas juhtides Canal J kanalil 2014. aastal 'Canal J Battle Dance' saadetes ning 2014. aasta filmis 'À toute épreuve'. Ta esines Soprano muusikavideos "Fresh Prince". Alates 2016. aastast on Dia mänginud tagasipeatuvat rolli teleseriaalis 'Commissariat Central' ja esilinastus filmis 'Père fils thérapie!'. 2018. aastal andis ta välja oma teise saate 'Ensemble Ou Rien' ja sai tagasipeatava rolli Netflixi sarjas 'Osmosis'. Aastatel 2020–2024 oli tal regulaarne rubriik France Interis. Praegu, alates oktoobrist 2024, on tal nädalane rubriik Mediapartis, kus esitatakse katkendeid 'Une heure à tuer'ist. Dia saadet 'Une heure à tuer' keelustati 2024. aastal Pariisi metroo reklaamides poliitilise sisuga. Dia esitab poliitilist kroonikat praeguste sündmuste põhjal, mis on salvestatud otse laval. Talle nomineeriti 2025. aastal Molière' auhind 'Une heure à tuer'i eest. Tema etendused puudutavad sageli kaasaaegseid küsimusi, nagu need, mida arutleti Marseilles 10. oktoobril 2023 ja Avignonis 6. juulil 2023.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Xavier Deluc

Näitleja, lavastaja ja stsenaristina töötanud prantsuse talenti Xavier Delucit mäletatakse kõige paremini tema teleesinemiste poolest, eriti sarjades "Marc Eliot", "Dolmen" ja kaheteistkümne hooaja pikkuses uurimisüksuses, kus ta mängis kapten Martin Bernierit. Kinos oli ta peaesinejaks 1985. aasta filmile "Ta suri oma silmadega lahti" ja 1986. aasta pildile "Süütud".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Élise Larnicol

Élise Larnicol on prantsuse näitleja ja humorist, sündinud 11. aprillil 1968 Cenonis, Gironde'is. Ta alustas lavakunstikoolitust Toulouse'i Draamiallikooli konservatooriumis aastatel 1985–1988, millele järgnesid Cours Florent'is Pariisis õpingud kuni 1991. See periood oli kujundav, sest Cours Florent'is õppides kohtus ta tulevaste Les Robins des Bois' liikmetega. Larnicol on üks asutajaliikmetest komediatrios Les Robins des Bois, mis loodi aastal 1996. Algselt esinesid nad teatris ning debüteerisid etendusega "Robin des Bois d'à peu près Alexandre Dumas" Fontainebleau'i Théâtre des Sablonsis oktoobris 1996. Seejärel mängisid näitemängu üle 250 korra erinevates teatrites. Trupp sai avalikku tunnustust Marina Foïsi ja Jean-Paul Rouve'iga koos ning nende tööd tootis algselt Dominique Farrugia, esinedes saadetes nagu Comédie dans La Grosse Émission , Canal+ Nulle Part Ailleurs ja La Cape et l’Épée (2000–2001). Nende ühis tee lõppes aastal 2004 filmiga RRRrrrr!!! , prehistoriaalne komöödia, mille kaaskirjanikuks ja peaosas tegijaks oli ta, mängides pealiku abikaasa rolli. Les Robins des Bois lahkumise järel on Élise Larnicol jätkanud karjääri filmis ja televisioonis soolopäevana. Ta on esinenud endiste kolleegide filmides, sealhulgas Casablanca Driver (2004), Essaye-moi (2006) ja Les Ex (2017). Tema filmograafias on ka osatäitmised filmides 15 ans et demi (2008), Lolo (2015), Taxi 5 (2018) ja Sexygénaire . Ta režisseris lühifilmi Jalouse aastal 2006. Alates 2019. aastast on ta sarja Sam peaosas ja mängib Scènes de ménages 's proua Legaulti rolli, naabri, kes on tuntud müra kohta kaebamise poolest. Detsembris 2013. aastal oli ta Brüsselis toimuva 13. Vahemere Filminädalal president. Praegu on ta kavas esineda filmis Les Tuche 5 , mis linastub 5. veebruaril, ja on selle võtte ajal Jean-Paul Rouve'iga jälle kokku puutunud.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Éric Judor

Prantsuse meelelahutaja Éric Judor töötab näitlenud, režissöörina, stsenaariisti ja koomikuna. Sündinud 25. juulil 1968 Meaux's, Seine-et-Marne'is, on ta mitmekesise taustaga; isa on Guadeloupe päritolu prantsuse haridusnõunik ja ema Austria tõlkija. Enne edu saavutamist koomikuna proovis Judor erinevaid teekondi, sealhulgas lühikest katset professionaalse tenniseliigaga Ameerika Ühendriikides 18-aastaselt. Ta suutis isegi võita Hicham Arazi, Roland Garrosi veerandfinalisti, olles maailmas 300. kohal. Tema varasemad töökogemused hõlmavad kaht aastat giidina Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning hiljem positsiooni Bouygues's logistikakoordinaatorina, kus ta korraldas inseneride ajakavasid naftaplatvormidel. Judori koomiline karjäär sai hoo sisse, kui ta aastal 1994 moodustas Ramzy Bediga komediopaari Éric et Ramzy. Nad said tuntuks telesaadetes 'Les Mots d'Éric et Ramzy' kanalil M6. Duo mängis seriaalis 'H' (1998–2002) koos Pierre Chabrieri ja Jamel Debbouzega, mis suurendas märkimisväärselt tema avalikku tuntust. Nende koostööd jätkus filmimaailmas, kus nad kaastasid stsenaariumi kirjutamisele ja mängisid peaosas filmis 'La Tour Montparnasse infernale' (2001). Judori loominguline tegevus hõlmab ka eelfilmi 'La Tour de contrôle infernale' režissöörimist aastal 2016. Tema töö Ramzy Bedia’ga on jätnud jälje, kuid Judor on end tõestanud mitmekülgse esitaja ja loojana. Ta on tuntud teleseriaali 'Platane' (2011–2019) loomise, stsenaariokirjutamise ja produtseerimise poolest Canal+ jaoks. Judor on mänginud filmides 'Le Ciel, les Oiseaux et... ta mère!' (1999), 'Les Dalton' (2004), 'Mohamed Dubois' (2013), 'Problemos' (2017) ja 'Roulez jeunesse' (2018). Ta on ka koostööd teinud režissööri Quentin Dupieux’ga filmidel nagu 'Steak' (2007) ja 'Wrong' (2012). Judori mitmekesised rollid ulatuvad Joe Daltoni kehastamisest kuni Mohamed Dubois’ portreteerimiseni ning isegi Džinni rollini 'Uued Aladdini seiklused' (2015) ja 'Alad'2' (2018) filmides. Éric Judor elab praegu Dampierre-en-Yvelines’es koos oma abikaasa ja kahe tütrega, Jana ja Luna. Algselt plaanis ta Jean Dujardini lavastada Zorro adaptatsiooni.

Vaata profiili