Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1801 koomikud

Alban Ivanov

Alban Ivanov on prantsuse humorist, koomik ja improviseerija. Sündinud 10. septembril 1984. aastal Narbones, Prantsusmaal, on ta vene päritolu. Tema kirg komöödia vastu tekkis 11-aastaselt ja ta alustas esinemist kunstiliselt aastal 1997 Ligue d'improvisation des Yvelines'iga. Ta õppis teatrilist improvisatsiooni Alain Degois'lt Déclic Théâtre'is ning hiljem liitus Déclic Théâtre trupiga. Tema täisnimi on Alban Maurice Igor Yvinaï Juvénal. Ivanovi karjääris on mitmesuguseid rolle ja koostöövõimalusi. Aastatel 2002–2004 esines ta AOLi ja Bouygues Telecomi reklaamides ning mängis mitmes teleseriaalis, nagu Âge sensible , L'Instit ja SOS 18 . Ta esines 2002. aastal trupiga Trait d’Union ning 2005. aastal duo Not mo Molière’s Djemel Barekiga. Alates 2004. aastast osales ta ka kollektiivsetes etendustes, sealhulgas Les Soirées Cecilia ja La Famille . 2008. aastal mängis ta humoristlikus miniseriaalis Dur dur d’être le fils de… ning alates 2009. aastast juhendas avatud lava öid Jamel Comedy Clubis. Ta kohtus Jamel Debbouzega, kes aitas tema karjääri käima saada, ja Debbouze andis hiljem talle Jamel Comedy Clubi juhtimise. Ivanov on pälvinud tunnustust improvisatsiooni ja sketšikomöödia eest. Tema filmidebüüt toimus aastal 2011 filmis Les Mythos , millele järgnesid rollid filmides nagu Anyone (2014), Le Sens de la fête (2017), Le Grand Bain (2018) ja Patients (2017), mille eest ta võitis Sarlati filmifestivalil aastal 2016 parima meespeaosa. Ta andis häält Pumbaa'le prantsuskeelses dublõžis filmis The Lion King (2019) ja tegi kaasa filmis Le Dernier Mercenaire (Netflix) koos Jean-Claude Van Dammega. Ta esitles oma debüütset ühemeliste etenduste show'd, Alban Ivanov et les autres , aastal 2012, millele järgnes Élément perturbateur aastal 2015. Praegu on ta turneel oma uue show'ga 'Vedette 2.0' ja osales aastal 2024 neljandas hooajas ‘LOL: Qui rit, sort’ Amazon Prime Videos.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Albert Algoud

Albert Algoud, kes sündis 23. märtsil 1950 Asnières-sur-Seine'is, on prantsuse humorist mitmeküliku ja pikemaajalisega karjääri. Ta pärneb kirjanikuperekonnast; tema isa oli François-Marie Algoud ning ta on teise Albert Algoudi lapselaps, mõlemad autorid. Enne kui ta saavutas tuntust komöödias, töötas Algoud prantsuse kehalõpetajana aastatel 1976–1988, õpetades Haute-Savoies, La Roche-sur-Foronis ja Poissys. Tema varajane elu hõlmas lühikesi perioode poliitilist tegevust, sealhulgas osalemist Action Française'is ja hiljem Gauche prolétarienne'is, kuigi ta lahkus ideoloogiliste erimärkidest tulenevalt. Algoud’i koomiline teekond algas raadios, algul "Contrebande'iga" Annecys umbes 1970. Laialdasema tunnustuse saavutas ta Canal+ programmides nagu Nulle Part Ailleurs ja Karl Zéro , kus mängis Pintimberti karakterit Karl Zéroga kõrval. Ta aitas ka kirjutada sketše Nulle Part Ailleurs'ile koos Antoine de Caunes'i ja Laurent Chalumeauga. Aastatel 1989–1990 jagasid Antoine de Caunes, Karl Zéro ja ta koos juhtimisõigusi koomilisele raadioprogrammile, mida edastas RFM. Tema huumorit kirjeldatakse absurdse ja õpetlikuna, segades satiiri ja kultuuriviiteid, ning ta on tuntud oma imitatsioonide poolest poliitikutest nagu Hu Jintao, Vladimir Putin ja Osama bin Laden. Ta kaasa-loob ka uudiste pastši Zérorama koos Christophe Bertiniga aastal 1994 ning esines Karl Zéro satiirilises uudisprogrammis, Le Vrai Journal de Karl Zéro . Algoud' karjäär areneb pidevalt edasi. Aastatel 1999–2002 juhtis ta France Interis kultuuriajakirja *La partie continue*. Ta on rajanud arvukalt raamatuid, keskendudes eelkõige Tintini maailmale, sealhulgas kapten Haddocki vandumiste sõnaraamatu ja volitamata biograafia proua Castafiorest. 2023. aastal avaldas ta autobiograafilise koomiksi *Le Prof qui a sauvé sa vie*. Praegu ilmub ta France Interi saadetes *Le Fou du roi* ja *À rebrousse poil* kui „isa Albert“ ning on alates 2015. aastast olnud *La Bande originale* kolumnist. Tema poega Bonit diagnoositi autism umbes 27 aastat enne praegust aega, teemat, mida Algoud avalikult arutleb. Ta jääb produktiivseks autoriks, olles kirjutanud umbes kümme raamatut, mis on pühendatud Tintinile, sealhulgas *Le dictionnaire amoureux de Tintin*, mis kiidab La Roche-sur-Foronit.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Albert Meslay

Albert Meslay on prantsuse humorist, sündinud 9. mail 1956. Enne pühendumist komöödiale töötas Meslay programmeerija-analüütikuna ja süsteemianalüütikuna, leides viimast mittetõhusaks. Ta õppis majandusteadust ja alustas esinemisi väikestes kohtades ja bistros Bretanis. Meslay loomingukomöödia on iseloomulik absurdsete elementide, sõnadega mängimise ja loogiliste ebaõigete järelduste poolest. Tema huumor ühendab endas sõnakombeid, imiteerimisi selliste tegelaste nagu Émile Zola, Gandhi, Jean Moulin, Plinius Vanem ja Christophe Columbo pangaametniku kohta ning üldist absurdsuse tunnet. Sageli peetakse teda patafiüsikuks ja patafiüsika spetsialistiks. Ta kolis Pariisi 1996. aastal lahkudes töölt 1993. aastal. Ta esines sellistes kohtades nagu Point Virgule, Café de la Gare ja Théâtre Trévise. 1995. aastal võitis ta Raymond Devosi poolt üleandud Devos d'Or auhinna Monnaie festivalil. Kogu karjääri jooksul on Meslay esinenud arvukatel raadio- ja telesaadetes, sealhulgas Stéphane Berni 'Le fou du roi' France Interis aastatest 2001 kuni 2003, Patrick Sébastieni “Etonnant et Drôle” aastal 1996, Michel Druckeri "Faites la fête" aastatest 1997 kuni 1998 ja Laurence Boccolini “Rien à voir” aastatel 1999–2000. Paljud telesaated on tema loova töö tulemus, eriti 'L'Albertmondialiste,' 'Albert Meslay au Point-Virgule,' 'Je pense, mais je ne me comprends pas,' 'Je délocalise' ja 'La joyeuse histoire du monde.' Ta on avaldanud ka 'La Cosmochérette' aastal 2000, mille revideeritud väljaanne ilmus 1980. aastal. Meslay on Alphonse-Allaise akadeemia liige ning esines teleseriaalis "C'est la crise" aastal 2013 ja filmis 'Salauds de pauvres' aastal 2019. Ta jätkab turneed, tema uusim etendus 'Je n’aime pas rire, ça me rappelle le boulot,' loodi aastal 2023 ja esitletakse veelgi aastal 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Alex Lutz

Alex Lutz, kes sündis 25. augustil 1978 Strasbourgis Alam-Reinis, töötab Prantsusmaal näitleja, humoristi, lavastaja, dramaatilise kirjaniku, romaanikirjaniku ja lavastajana.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Alex Métayer

Alex Métayer, keda sündis 19. märtsil 1930 Berre-l'Étangis Alexandre Marcel Jacques Métayerina, oli prantsuse humorist. Tema vanemad kolisid pere 1936. aastal Alžeeria, kus ta veetis oma nooruspõlve, kuni naasis 1945. aastal Teise maailmasõja järel Prantsusmaale. Ta näitas juba varakult muusikalist andekust, saades esikoha klarinetimängu eest ja töötades muusikuna, enne kui asus tegeleda teiste rollidega, nagu animaator, külavanem ja meelelahutusjuht Club Medis. Métayer alustas karjääri 1960ndate alguses esinedes kabareeides ja sai olulise tuntuse Georges Brassensi avaprogrammina Bobinos 1964. aastal. Ta jätkas oma maine arendamist, osaledes raadiosaates 'L'Oreille en coin' aastatel 1966–1968 ning esinedes erinevates prestiižsetes teatrites, sealhulgas Théâtre de la Ville, Olympia ja Casino de Paris. Tema komöödiastiil hõlmas laval valget kostüümi kandmist ja tavainimeste vaatlemist, sageli kaasates 'pied-noir' aktsenti ajast Alžeerias viibimisest. Ta juhtis ka saateid Bobinos, sealhulgas ‘Les femmes et les enfants d’abord’ 1983. aastal. Kogu karjääri jooksul lavastas Métayer arvukalt üksikisikuteateid, alustades 'Mémoire d'un amnésique' ('Amnesisti mälestused') 1975. aastal ja millele järgnesid pealkirjad nagu 'Nous on s'aime,' 'La Vie en VO' ja 'Merci disco.' Ta lavastas kolm filmi: 'La Vie des seins' (1973), 'Le bonheur se porte large' (1988) ja 'Mohamed Bertrand-Duval' (1991). 1993. aastal võitis tema etendus 'L'Opéra comique' Sacemilt Grand Prix de l'humour' auhinna ning kandideeris Victoires de la musique’l parima humoristi kategoorias. Tema viimane etendus 'Alex perd la tête,' esitleti 2000. aastal Théâtre du Palais Royalis, oli professorilik tooniga ja kajastas inimeste suhtumist. Alex Métayer suri 21. veebruaril 2004 Levallois-Perret’s vähki ning on maetud Montparnasse kalmistul; Berre-l’Étangis kannab tänav tema nime.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Alexandre Astier

Alexandre Astier on mitmekülgne prantsuse kunstnik, sündinud 16. juunil 1974. aastal Lyonis. Tema oskused on mitmekesised – ta on humorist, stsenaarist, helilooja, režissöör, monteerija, kirjanik ja ka näitleja. Tema vanemad, Lionnel Astier ja Joëlle Sevilla, on samuti näitlejad ja produtsendid, mis aitasid teda noorena teatrikunstiga tutvuma. Alexandre Astieri perepäritolu hõlmab isa poolt Gévaudani piirkonna juured ja ema poolt itaalia-hispaania päritolu, ning ta on näitleja Simon Astieri poolvend. Astieri kunstnikuteekäik algas ametliku muusikakoolitusega; ta õppis Lyoni Konservatooriumis muusikat alates kuueaastaselt, keskendudes kontrabassile, orkestratsioonile ja kooridele ning hiljem käis 1989. aastal Pariisis Ameerika Kaasaegse Muusika Koolis. Ta õppis ka näitlemist ja stsenaariokirjutamist. Tema varasemates töödes on hulka kuuluvad näitemängude kirjutamine ja esitamine, nagu 'Le Jour du froment' ja 'Nous crions grâce,' ning kaasautorlus, osatäitmine ja muusika loomine lühifilmidele, nagu Soyons sport ja Un soupçon fondé sur quelque chose de gras aastal 2001. Tema 2002. aastal lavastatud lühifilm Dies Irae oli tema kõige tuntuma loominguga, Kaamelott , aluseks. Ta on peamiselt tuntud Kaamelott’i poolest, teleseriaali, mille ta loobus, režissööris, kirjutas, monteeris, koostas muusikat ja mängis aastatel 2005–2009, algselt M6 kanalil. Neljast seitsmest lapsest on neli esinenud seriaalis. Astieril on ka rolle filmides nagu Hey Good Looking! (2006), Asterix at the Olympic Games (2006), LOL (2009) ja All Three of Us (2015). Ta režissööris David et Madame Hansen’i (2012) ning kaasrežissööris animafilme Asterix: The Mansions of the Gods (2014) ja Asterix: The Secret of the Magic Potion (2018). Ta on esinenud ka humoristlikes saates nagu Que ma joie demeure! (2012) ja L'Exoconférence (2014). Praegu kohandab ta Kaamelott’i filmitriloogiaks, mille esimene film, Kaamelott: Premier Volet , linastus 2021. Ta plaanib avaldada ka graafiliste romaanide sarja, Kaamelott Résistance , et sillutada vahet teleseriaali ja tulevate filmide vahel, ning selle projekti filmimine algas jaanuaris 2019. Alexandre Astier’l on Ardèche’is loss, kus ta hoiab oma muusikariistu.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Alma Brami

Alma Brami on prantsuse kirjanik, tuntud nii romaanide kui ka näitekirjanikuna. Ta saavutas esimese tunnustuse aastal 2008 romaani 'Sans elle' avaldamisega, mis pälvis palju auhindu. Selle algse edu järel jätkas ta romaanide avaldamist, sealhulgas 'Ils l’ont laissée là' aastal 2009 ja 'Tant que tu es heureuse' aastal 2010. Need kolm esimest romaani tõlgiti ja avaldati Hiinas septembris 2011, laiendades tema lugejaskonda rahvusvaheliselt. Ta kasvatas oma kirjanduslikku toodangut edasi romaanidega 'C’est pour ton bien' aastal 2012 ja 'Lolo' jaanuaris 2013, ning 'J’aurais dû apporter des fleurs' aastatel 2014 ja 2016. Brami loominguline tegevus ulatub romaanide peale. 2011. aastal avaldas ta oma esimese lasteraamatu 'Moi, j’aime pas comme je suis.' Ta on ka kirjutanud monoloogi 'Mardi c'est le jour du poulet' festivaliks 'Le Paris des femmes' aastal 2016, mida hiljem samal aastal ümberkirjutati pealkirjaga 'L’Ombre'. Tema hilisemad tööd hõlmavad romaani 'Ils sont moi, je suis eux,' mis ilmus 2023. aastal. Lisaks on Brami filmidele stsenaariumi kirjutaja ja kaastöölise stsenaariumile 'A Dangerous Game' Karine Sillaga. See draama, mis keskendub paarile ja nende külalisele, toodab Thelma Films ja linastub Prantsusmaal 20. jaanuaril 2027 pealkirja all 'Un jeu dangereux,' ning plaanitakse tema romaani 'Qui ne dit mot consent' filmikohandust. Brami looming hõlmab ka lastekirjandust, näiteks raamat "Je ne veux plus être un loup" ('Ma ei taha enam hunt olla'), mis on suunatud 3-aastastele ja vanematele lastele. Aurélie Grand'i illustreeritud raamat tegelikku eelarvamus ja loomade suhtes olevate stereotüüpidega, jutustades loo, kus erinevad loomad – sealhulgas hunt, siga, kits, limakas, uss, krokodill, karu ja hiir – tõusvad oma negatiivsete mainete vastu ning korraldavad üksteise eest hoolitsemiseks peo. Raamatut on kirjeldatud vabaduse ja vendluse oodi kui ka innustava kutse vabastada end ja olla iseenda jaoks. Alates 2024. aastast on ta viinud läbi intervjuusid sarjas "Alma invite," jätkates oma suhtlust publiku ja kaasloojatega.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Curnonsky

Maurice Edmond Sailland, kes tegutses professionaalselt nime all Curnonsky ja keda hüüdisid 'Cur', sündis 12. oktoobril 1872. aastal Angers'is, Prantsusmaal. Tema ema, Blanche Alphonsine Mazeran, suri peagi pärast tema sündi ja isa, Edmond Georges Sailland, jättis ta maha. Seejärel kasvatas teda Angers'is vanaema ning ta käis Collège Saint-Maurille'is. Umbes 18 aasta vanusena kolis ta Pariisi ajakirjanikuks saamise eesmärgil ja École normale supérieure'i õppimiseks. Curnonsky hakkas kirjutama erinevatele väljaannetele, sealhulgas La Vie parisienne'ile, Le Music-Hall illustré du matin'ile ja Comœedia'le. Aastal 1895 töötas ta kirjandusassistendina Willy juures ning kaastöölisi romaanide Paul-Jean Touletiga. Alphonse Allais soovitas pseudonüümi 'Curnonsky,' mille Curnonsky omaks võttis. Curnonsky kirjutised hõlmasid mitmesuguseid alasid, sealhulgas reklaamtekste selliste ettevõtete jaoks nagu Pyrex ja Michelin, ning mõned peavad teda peaaegu vaimukirjutamise leiutajaks. Ta kirjutas või vaimukirjutas palju raamatuid ja ajalehe veergusid ning oli humorist ja muusikaelamade kriitik. Curnonsky panus kulinaariamaailma jaoks oli oluline. Michelin-mehe nimeks Bibendum lõi ta aastal 1907 ning alates selle aasta novembrist hakkas ta kirjutama Michelini jaoks iganädalist rubriiki 'Les Lundis de Michelin'. Aastal 1927 valiti ta umbes 3000 peakoka poolt rahvahääletusel 'Gastronoomide printsiks'. Aastatel 1921–1928 koostas ta Marcel Rouffiga 28 köidet 'La France Gastronomique' raamatut, mis sisaldasid kokku 3000 lehekülge ja üle 5000 retsepti. Samuti asutas ta aastal 1928 Académie des gastronomes, olles selle esimese presidendina ametis kuni aastani 1949 ning käivitas 1947. aastal Cuisine et Vins de France'i. Curnonsky suri 22. juulil 1956. aastal Pariisis 83-aastasena, jättes maha suure hulga töid, mis kinnistasid tema mainet 'Gastronoomia printsina'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Guy Fechner

Jean-Guy Fechner, kes sündis 2. märtsil 1947 Agenis, Prantsusmaal, on mitmekülgne meelelahutaja. Ta identifitseerib end näitlejana, humoristina, heliloojana, trummisoolo mängijana ja produtsendina. Tema pere hulka kuulub vend Christian Fechner, kes on samuti produtsent, ja poeg Sébastien Fechner, kes jagab sama ametit. 79-aastasena läheneb ta oma 80. sünnipäevale 2. märtsil. Fechneri karjäär algas juunis 1966, kui ta liitus muusikagrupiga Les Charlots, mis kandis algselt nime Les Problèmes. Ta asendas trummarina Donald Rieuboni ja jäi liikmeks kuni juunini 1976. Sel perioodil said Les Charlots tuntuks sugestiivsete laulude paroodiate kaudu ning saavutasid märkimisväärset edu filmis, sealhulgas esinemisi filmides La Grande Java , Les Bidasses en folie ja Le Grand Bazar . Enne nime Les Charlots kinnistamist läks grupiga läbi mitmeid nimemuutusi. Märkimisväärselt avasid Les Problèmes 1966. aastal The Rolling Stonesi kontserdi. Ta lahkus grupist pärast filmi Bons baisers de Hong Kong valmimist. Lahkunud Les Charlotsist, Fechner töötas oma venna poolt juhitavas Studios Fechneris. Tema filmograafias on umbes kümme filmi aastatel 1970–1975, samuti kaamerosa hilisemates produktsioonides nagu Trop c'est trop ja Au bistro du coin . Ta mängis peaosas ka filmides nagu Fools Run Amok in Spain (1972) ja The Cardboard Box (2004). Fechner on koostanud muusikat mitmele filmile, sealhulgas Les fous du stade , Les Charlots font l'Espagne ja Bons baisers de Hong Kong . Ta juhendas reklaamikampaaniaid Les Bronzés 3 jaoks. 1975. aastal toimetas ta nii näitlejana kui ka muusikaprodutsendina filmi Best Kisses from Hong Kong . Ta osales 2013. aasta dokumentaalsarjas Les Charlots Intime ja kohtus Les Charlotsiga taas mais 2016, et tähistada nende 50. aastapäeva, esinedes pea 40 aasta vahendusel. Ta liitus Les Charlotsiga aastal 2014 ja on endiselt selle liige. Fechneri karjäär kestis 43 aastat, hõlmates esinemisi teleseriaalides ja filmides. Ta astus üles Vivement dimanche 'il koos Les Charlotsiga aastal 2008 ja sai aastal 2013 'Les Grosses Têtes'i liikmeks. Aastal 2014 osales ta Hispaaniasse suunatud vanalinna muusikalisel kruiisil ning avaldas aastal 2012 raamatu Définitivement Charlots . Aastal 2022 esines ta näidendis Les Vieux fourneaux . Fechneri seas juhtus aastal 2022 AVC (insult). Praegu elab ta vaikset elu kaameratest eemal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Hugues Lime

Jean-Hugues Lime (sündinud 2. detsembril 1958 Montferleilis) on prantsuse näitleja, kes tegi esimesed sammud Bouvardis. Ta töötab ka režissööri ja kirjanikuna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Jacques Peroni

Jean-Jacques Peroni on prantsuse humorist, sündinud 21. veebruari 1953, kuigi mõned andmebaasid väidavad, et ta sündis 1955. aastal. Ta kasvas Pariisis ja käis Voltaire'i gümnaasiumis 11. arrondissementis. Tema isa, Victor Peroni, oli spordikorrespondent, kes töötas sellistes väljaannetes nagu L'Equipe, France Football ja Football magazine. Peroni alustas karjääri 1970ndatel mängukirjutamisega café-théâtres's, vahel koos Jean-Paul Sèvresiga ja teiste humoristidega nagu Jean-Hugues Lime. Ta on abielus ja tal on poeg nimega Jules. Peroni komöödiastiil hõlmab sõnade pilke ja keelemänge, mida sageli kirjeldatakse terava keeluga ja roosilise mõtlemisega. Ta on kirjutanud ja esitanud näidendeid, sealhulgas 'Couple moi l'souffle' (1979), 'Les blaireaux sont fatigués' (1982) ja 'J'aurais pu être votre fils' (1982). Alates 1982. aastast osales ta telesaates 'Le Théâtre de Bouvard'. Ta on kaasa töötanud ajakirjades nagu Hara-Kiri ja La Grosse Bertha. Temati tuntakse sageli Peroni nime all. Tema kirjutamist iseldatakse kibedaks, kuid naljakaks ning ta ei säästa kedagi – naisi, kunstnikke, poliitikuid ega tabuteemasid. Suurem osa Peroni hilisemast karjäärist on keskendunud tema koostööle Laurent Gerraga. Nad juhatasid koos Euroopa 1 raadios saadet 'En route vers l'an débile', ning hiljem RTL-is 'Le Grand Juron' ja 'Un doigt dans l'actu', alates 2007. aastast. Nad lõid Laurent Gerra esimese sooloetenduse aastal 1999 ja jätkasid koostööd ka järgnevate etendustega. Peroni on autori kolme CD-albumi, mida Laurent Gerra esitab: 'Ma cabane au fond du jardin' singel ning kogud 'RTL Élections matinales' ja 'Élections matinales volume 2'. Peroni oli regulaarne osaleja raadiosaates 'Les Grosses Têtes' maist 1998 kuni aprillini 2021, võites Le Grand Concours des Grosses Têtes nelja korda (2004, 2005, 2006, 2008). Märtsis 2021 kritiseeris ta avalikult 'Les Grosses Têtes' saadet ja Laurent Ruquier’d, millega lõppes tema 22 aastat kestnud osalemine. Ta on raamatu autor mitmete raamatute seas, sealhulgas 'Les Carnets d'un malfaisant' (2004) ja 'Remettez-nous ça' (2008).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Muriel Robin

Muriel Robin on prantsuse humorist, näitleja, režissöör ja lavastaja, kes sündis 2. augustil 1955 Montbrisonis (Loire'i departemangus). Tema vanemad, Antoine Robin ja Aimée Marie Joséphine Rimbaud, olid kingade kaupmehed. Tal oli kolm õde, neist noorim Nydia ja Martine. Pärast koolis raskusi ja gümnaasiumi lõpueksamite kahekordset kordustööd töötas ta 1975–1976 aastal pere poes kingi müüjana. 1977. aastal kolis ta Pariisi, et õppida Cours Florent'is näitlemist, ja hiljem võeti ta vastu Pariisi Rahvuslikku Draamiallikooli (Conservatoire national supérieur d'art dramatique de Paris), kust ta lõpetas 1980. aastal kiitusega. Konservatooriust lõpetamise järel naasis ta Saint-Étienne'i ja müüs lühikest aega kingi. Tema karjäär sai tõuke, kui ta liitus Roger Loureti teatrikompaniiga Les Baladins en Agenais Monclaris 1981. aastal, kus ta kohtas Elie Semouni ja Annie Grégoriot. Muriel Robini komöödiastiil on hõlmanud koostööd Pierre Palmadega, keda ta peagis meesalter ego’na. Ta kaastöötas ja esitas 1987. aastal etendust 'Maman ou Donne-moi ton linge, je fais une machine' ning saavutas laiemat avalikku tunnustust 1980ndate lõpus telesaates 'La Classe'. Tema esimene sooloetendus 'Les majorettes se cachent pour mourir' esilinastus 1988. aastal Roger Loureti lavastamisel. 1990ndatel mängis ta näidendites nagu 'Tout m’Enerve', 'Bedos-Robin', 'Feu la Ma La Mère' ja 'On purge Bébé', ning tegi kaasa filmis 'Les Visiteurs 2' 1997. aastal. 2007. aastal võitis ta rahvusvahelise Emmy auhinna teleseriaali "Marie Besnard, l'empoisonneuse" rolli eest. Alates 2001. aastast on ta olnud seotud 'La Chaine de l’Espoir'iga ning toetanud Enfoirés’i kontserte 1992. kuni 2007. aastani. Ta valmistub praegu uueks etenduseks, mis ühendab sürreaalset fantaasiat sensitiivse luuletusega, eesmärgiga 'taaslummatada' elu.

Vaata profiili