Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1899 koomikud

Dany Boon

Dany Boon, sündinud Daniel Farid Hamidouna aastal 1966, on mitmekülgne prantsuse tegija, kes töötab näitlejana, režissöörina, stsenaariisti ja produtsendina. Ta on pärit Armentières'ist (Nord), Prantsusmaalt, ja tema perekonna taust peegeldab erinevaid päritolumaasid; isa, Ahmed Hamidou, sündis Alžeerias 1930. aastal ja suri Lille'is 1992. aastal, samas kui ema, Danièle Ducatel, on prantsuse kodanik. Boonil on viis last kolmest abielust. Ta pöördus juudaismi 2002. aastal. Booni karjäär algas 1990ndatel huumorina laval esinemise ja Pariisis mimina töötamisega raha teenimiseks. Ta õppis graafilisi kunstivorme Tournai École supérieure des arts Saint-Luc's, Belgias. Ta võttis lavanimeks Dany Boon, inspireerituna Daniel Boone'ist, Ameerika trapperist teleseriaalist. Varajased esinemised hõlmasid avatud mikrofoni öid ja tänavamimi, et vältida sõjalist teenistust. Alates 1992. aastast hakkas ta esitama ühemeliseid saateid, sageli kujutades erinevaid tegelasi, kes jagavad oma õnnetusi, visanditega, mis põhinevad igapäevaelu olukordadel. Patrick Sébastien sai tema produtseriks 1993. aastal. Tema läbimurdeks kujunes 2008. aasta film Welcome to the Sticks ( Bienvenue chez les Ch'tis ), mille režissöör ja peaosas mängija oli ta ise. Film saavutas suure edumahtu, purustades Prantsuse rekordid ning teenides üle kogu maailma 26,7 miljoni vaataja, millest 20,49 miljonit Prantsusmaal, mistõttu see sai kõigi aegade edukaimaks Prantsuse filmiks riigis. Boon teenis selle projekti eest 26 miljonit eurot. Ta on jätkuvalt režissöörina ja produtsendina valminud populaarseid filme, sealhulgas Raid dingue (2017), mis pälvis César du public auhinna, ning Rien à déclarer (2010), Supercondriaque (2014) ja La Ch'tite Famille (2018). Ta andis ka häält Olafile prantsuskeelses dublõžis animafilmis Frozen . 2003. aastal andis ta välja Dany Boon à s’baraque et en ch’ti , etenduse, mis esitati Ch'ti dialektis, ja režissöörina lavastas ta näidendi La Vie de chantier . 2005. aastal kandideeris ta César auhinnale parima naise kõrvalosa eest filmis Joyeux Noël . Ettevõtete kaudu nagu 26 DB Productions, jätkab Boon filmide tootmist. 2022. aastal pettis keegi teda 6 miljoni euro ulatuses. Tema komöödiastiil jääb juurdunud vaatluslikku huumori ja karakteripõhiste narratiivide juurde, sageli haarates oma kogemustest ja Põhja-Prantsusmaa kultuurist. Ta esines 1998. aastal filmis Bimboland .

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Georges Bernier

Georges Bernier, keda laialdaselt tuntakse professor Choroni nime all, oli prantsuse humorist, kirjanik ja ajakirjanik. Sündinud 21. septembril 1929 La Neuville-aux-Bois's (Marne), koges ta noorelt raskusi, jäädes üheteistaastaselt orvuks, kui tema ema, kes töötas väravakujutajana, suri. Ta lõpetas algkooli juba sel ajal ja teenis seejärel 28 kuud 6. BCCP-s Indohiinas, veetes kokku üheksa aastat õhuväeüksustes (TAP). See kogemus, koos tuberkuloosi haigestumisega tagasi Prantsusmaale tulles, mõjutas ilmselt tema hilisemat satiirilist tööd. Bernieri ajakirjanduskarjäär algas kolporteri ja hiljem müügijuhatajana satiirilise ajalehe *Zéro* jaoks. 1960. aastal mängis ta olulist rolli mõjukuse kuukirja *Hara-Kiri* loomisel François Cavanna ja Frediga. Ajakirja nime ja esialgse asukoha alguseks oli Rue Choron, mis sai tema pseudonüümiks. Ta aitas oluliselt *Hara-Kiri*s kaasa, tegeldes kirjutamise ja fototöötlusega ning looma või osaleda valede reklaamide ja fotomontaažide loomisel Les éditions du Square'i jaoks, mis loodi 1962. aastal, kui toimetus kolis. Tema osalus ei piirduks trükemeediaga, sealhulgas Jean-Christophe Averty telesaates *Les Raisins verts* esinemised ja hiljem regulaarne kaastöö *Charlie Hebdo*s pärast selle loomist 1970. aastal. Bernier jätkas karjääri jooksul erinevate komöödiateede uurimist. Ta kohandas oma "fiches bricolages'i" aastal 1988 televisioonis ja osales Jean-Micheli Ribesi *Merci Bernard*is. Avalik vaidlus Aure Atikaga toimus 1996. aastal raadios Nova, mis näitas tema valmisolekut provokatiivses diskussioonis osaleda. Ta astus ka lastele mõeldud meediasse, lootes ajakirja *Grodada*. Ta oli koomiku Michèle Bernieri isa ja näitleja Charlotte Gaccio vanaisa. Georges Bernier suri 10. jaanuaril 2005 Pariisi Necker-Enfants Malades haiglas ja maeti Montparnasse kalmistule. Dokumentaalfilm *Choron Dernière* ilmus aastal 2008 auks tema elule ja tööle kui mitmekülgse figuurina Prantsuse huumoris.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Patrick Font

Patrick Font, kes sündis 27. septembril 1940 Vésinet'is, oli prantsuse humorist ja šansoni laulja. Ta alustas karjääri algkooliõpetajana (instituteur) aastatel 1961–1968. Aastatest 1970 kuni 1995 moodustas ta koos Philippe Vali komöödiaduu nimega Font et Val. Kogu oma karjääri jooksul on ta kirjutanud sõnu teistele artistidele, sealhulgas Thierry Le Luronile ja Christophe Alévêque'ile, mis näitab tema mitmekülgsust prantsuse meelelahutusmaastikus. Ta avaldas mitmeid raamatuid, nende seas *J'exagère, mais pas assez* aastal 1992 ja *Souvenirs d'un cow-boy d'opérette* aastal 2018. 1992. aastal sai temast satiirilise ajalehe kolumnist ja ta kaastas ka raadiosaadet France Interis. 1994. aastal asutas ta Haute-Savoies etenduskunstide kooli Marie Pantalon. Alates 2007. aastast oli ta Pariisi Théâtre des Deux Ânes’i residentkomeetik, esinedes näidendites nagu 'Sarkozix Le Gavlois', 'Kadhafi à Paris' ja 'Nicolas s'remarie'. Tema komöödia sisaldas sageli satiirilisi revüüesitusi ajavoolu kohta, mida mõnikord kirjeldati kui ‘façon Riviera’ stiili, viidates sellistele tegelastele nagu Sarkozy ja Fillon. Fonti karjäär sai olulise löögi kohtuprotsesside tõttu, mis algasid 1996. aastal. Teda mõisteti süüdi alaealiste seksuaalses kuritarvitamises ja vangiti neljaks aastaks ja kaheks kuuks ajavahemikus 1996–2000, pärast kohtuprotsessi Annecys märtsis 1998. Vaatamata nendele sündmustele jäi ta kunstiprojektides osalevaiks, asutades 2005. aastal Les Auteurs Réunise, mis vastutas *Le Coq des Bruyères* ja *Le Bar des vieux cons* eest. Ta osales 2011. aastal albumis *La verVe et la Joie*. Patrick Font suri 6. aprillil 2018, 77-aastasena, tõsiste maksahaiguse komplikatsioonide tagajärjel, jättes maha keerulise pärandi prantsuse komöödias.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Patrick Raynal

Patrick Raynal, keda sündis Bernard Giraud Vierzonis 29. mail 1926, oli prantsuse šansoni laulja ja humorist. Ta alustas oma kunstnikuteed Teise maailmasõja järel, 20-aastaselt, otsustades karjääri kunstnikuna jätkata. Kasvatatuna tagasihodus perekonnas kommunisti isaga, koges ta varajast segadust, sealhulgas sagedasi koolist väljaheitmisi ja lühikest põgenemiseperioodi 13-aastaselt. Tema esimesed esinemiskogemused hõlmasid Charles Treneti imiteerimist sõjaväes olles, millega teenis hüüdnime "Vierzoni laulva hullumeelne". Seejärel alustas ta revüükarjääri „külakoomikuna“, omaks võttes oma maalähedased juured. Raynal saavutas tuntuse 1950ndatel, esinedes algul Berry piirkonnas ja seejärel üle kogu riigi. Tema komöödiastiil sisaldas sageli Berry talupidajate satiirilisi kujutusi, mida kehastas Berlodiot pere ja eriti Berlodiot isiksus – karikatuur eripärase aktsendiga. Ta esines sellistes kohtades nagu Caveau de la République, kus ta sõbras Pierre Daci ja Francis Blanche’iga, ning hiljem astus lavale Bobinos ja Olympia teatris. Tema karjääri jooksul, mis kestis umbes 50 aastat, salvestas ta arvukalt 45 rpm plaate, saavutas märkimisväärset populaarsust Berry piirkonnas ja mujal, ning teenis kahte kuldplaati. Raynali lavapublikumide ja salvestiste kõrval ilmus ta ka mitmes filmis, sealhulgas Le journal d'une femme en blanc (1965) Marie-José Nati kõrval, ning Babette s'en va-t-en guerre (1960), Le Magot de Josepha (1962) ja Les grandes familles (1966). Ta avaldas avameelselt kriitikat Pariisi kultuuri suhtes, eriti tarbimisühiskonna suhtes, pidades seda pingestunud, austuseta ja ühtlustatud, ning väljendas ka heidust 'nouvelle cuisine' suhtes. Tema töö kohta anti talle tunnustus, sealhulgas huumoriauhind 1971. aastal ja Fernand Raynaudi auhind kaks korda, 1971. aastal ja uuesti 1989. aastal. Talle anti ka Chevalier des Arts et des Lettres, Grand Officier de la Ligue du Bien Public ning medalid Pariisi linnalt ja Sacemilt. Pensionile jäädes Anzy-le-Duc'is koos oma abikaasa Claudiega jätkas ta heategevuslikke esinemisi selliste organisatsioonide jaoks nagu vähiliit ja pimestunud koerte ühing. Patrick Raynal suri Paray-le-Moniali haiglas 1. mail 2010.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Patrick Timsit

Patrick Timsit, kes sündis 15. juulil 1959 Alžeris, Alžeeria, on prantsuse koomik, kirjanik ja filmirežissöör. Tema pere kolis mandri-Prantsusmaale, kui ta oli kaks aastat vana, Alžeeria sõja tõttu. Ta veetis lapsepõlve vanemate nahktoodete töökojas ja sai gümnaasiumi diplomina D eksaminaatortunnistuse pärast mitmest koolist lahkumist. Ta püsis lühikest aega kinnisvara alal, avades 1983. aastal oma büroo; see kogemus hiljem kajastus tema komöödiasketis 'Les Petites Annonces'. Tema vanemad olid juudi sefardi päritolu ja ta on Alžeeria juudi päritoluga. Timsiti karjääris on mitmesugune valik rolle nii ekraanil kui laval. Ta mängis Charles VIII Prantsusmaa kuningast filmis Sans peur et sans reproche (1988) ja Michou’d filmis La Crise (1992), mille eest ta kandideeris César auhinnale parima naispeosiiski osatäitja kategoorias. Eriliselt tuntakse teda seostumise poolest komöödiafilmiga Un indien dans la ville . Ta mängis ka filmis Mayrig (1991) Garbise rolli ning Une époque formidable… (1991) filmis. Varases 1990ndates sai ta tunnustust oma terava komöödiatonalisete esinemiste poolest televisioonis. Ta kaastöötas ja mängis Pédale douce (1996) filmis, mille eest ta kandideeris César auhinnale parima peaosatäitja, parima algupärase stsenaariumi või kohanduse ja uuesti parima peaosatäitja kategooriates. Tema komöödia puudutab sageli tundlikke teemasid nagu poliitika, rassism, antisemitismi ja Iisraeli-Palestiina konflikt. Näitlemise kõrval on Timsit näidanud ka režissöörina oma talenti. Ta režisseeris ja mängis peaosas filmides Quasimodo d'El Paris (1999) ja L'Américain (2004). Ta on teinud prantsuskeelset dubleerimist arvukatele filmidele, sealhulgas The Monster (1994), Hercules (1997), Atlantis: The Lost Empire (2001), Shark Tale (2004) ja Dragon Hunters (2008). Ta osales Rendez-vous en terre inconnue’s aastal 2006. Talle on nimetatud nelja Cesari auhinna kandidaadiks, tunnustades tema panust prantsuse kinematograafiasse. Ta jätkab näitlemist, olles hiljutiste filmide rollides nagu Dalida (2017), The Last Mercenary (2021), Brother and Sister (2022) ja It Takes Two to Tango (2025).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Lellouche

Philippe Lellouche travaille comme acteur, réalisateur, scénariste, animateur de télévision et chanteur. Il partage le métier d’acteur avec son frère, Gilles Lellouche.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Meyer

Philippe Meyer, kes sündis 25. detsembril 1947 Germersheimis, Saksamaal, on mitmekülgne tegelane, tuntud ajakirjanikuna, humoristina, kirjanikuna, raadio- ja teleisikuna. Tema tee algas aastal 1965, kui ta alustas õpinguid Pariisi Nanterre'i Ülikoolis õiguse ja sotsioloogia erialal. Sel perioodil töötas ta ka kasvatajana Pariisis noorukite kuritegevuse ennetamise klubis, mis näitas tema varajast huvi sotsiaalsete probleemide vastu. Meieri seotus üliõpilasaktivismiga ilmneb tema rollist Nanterre'i streigikomisjoni esimehena novembris 1967 ja osalemisest Paul Ricœuriga 1968. aasta mais toimunud protestides. Meyeri intellektuaalsed huvid ulatuvad Prantsusmaa piiride taha, sest 1968. aastal sai ta Franco-Quebec Noorte Ametist stipendiumi, et uurida Quebecis noorsoovastaste kuritegude reageerimist. See kogemus osutus määravaks, luues suhteid tuntud isikutega nagu René Lévesque, Denys Arcand, Michel Chartrand ja Gilles Vigneault. Ta kaitses oma doktoritööd "L'Enfant et raison d'État" 1977. aastal Annie Kriegeli ja Philippe Arièse juhendamisel. Samuti töötas ta psühhiaatria keskuses (Centre de santé mentale) professor Philippe Paumelle'i alluvana. Alates märtsist 1982 hakkas Meyer tööle ringhäälingujaamades avaliku teenusringhäälingu jaoks ja juhtis raadiosaadet 'Télescopages' France Interis aastatel 1982–1989. Meyeri karjäär meedias jätkus 'Allegro serioso' saates France Culture'is (1984–1995) ja 'Libre examen'is (1995–1998). Teda tunnustatakse eriti huumoriajane igapäevane segment France Interis aastatel 1989–2000, mis algas fraasiga 'Õnnelikud... elanikud' ja lõppes lausete nagu 'Me elame kaasaegset aega'. Ta juhtis 'L'Esprit public' saadet France Culture'is aastatel 1998–2017, jätkates seda hiljem podcastina pärast saate lõpetamist. Samuti esitles ta 'La prochaine fois, je vous le chanterai' saadet France Interis aastatel 2000–2016. Meyer on astunud üles filmides nagu 'It begins today' ja 'The Case Picpus,' ning teleseriaalis 'Maigret.' Hiljuti avaldas ta raamatu 'La prochaine fois, je vous l'écrirai,' portrete ja auhindade kogumiku, ja jätkab podcasti 'Le Nouvel Esprit Public' modereerimist, teistes sõlmes avalike intellektuaalidega.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Val

Philippe Val, kes sündis 14. septembril 1952 Neuilly-sur-Seine'is, on prantsuse ajakirjanik, laulja ja koomik. Tema vanemad olid lihatööstur René Vol, kes hiljem muutis oma nimeks Val, ja juuksur; ta oli nelja õe-venna viimane. Ta lahkus 17-aastaselt koolist muusika edendamiseks, demonstreerides varajast kalduvust kunstilise väljenduse poole. Vali koomiline teekond algas 1970ndatel Patrick Fontiga loodud duo Font et Valiga. Nad esinesid algselt kaasahaaravate lauljameestena sellistes kohtades nagu La Pizza du Marais, Théâtre de Dix heures ja Vrai Chic Parisien, Paul Castanieri saatel kuni 1989. aastani ning hiljem Emmanuel Binet’ga. Varase 1980ndatel andis ta aeg-ajalt sooloettekandeid, kus mõnikord kaasa tegi tema koer Jeff. Ta koostas 1973. aastal lauljanna Anne Vanderlove'iga tema poliitiliselt terava albumi 'Non.' Ta toimetas lühikeseks ajaks La Grosse Berthat 1991. aastal ja asutas 1992. aastal koos Cabuga Charlie Hebdo teise versiooni, olles selle peatoimetaja ja direktor kuni 1992. aastani. Hiljem naasis ta juhtima Charlie Hebdost 2004–2009, avaldades 2005. aastal Jyllands-Posteni Muhamedi karikatuure, mis viis 2007. aastal süüdistustest vihakõnese edendamise süüdistustest õigeksmõistmisesse. Ta on andnud välja mitmeid raamatuid, sealhulgas 'Vingt ans de finesse' (1992) ja 'Malaise dans l’inculture' (2015). Charlie Hébdo'st lahkunud peale 2009. aasta sai Valist France Inter'i direktor, ametis oli ta kuni 2014. aastani. Ta on välja andnud albumid 'Paris-Vincennes' (1996), 'Hôtel de l’univers' (1999) ja 'Philippe Val' (2004). Val on avaldanud tugevaid poliitilisi seisukohti, koostades 2018. aastal manifesti antisemitismivastaseks võitluseks ning olles vastu rühmadele nagu Front National ja katoliiklikud integristid. Alates 2021. aastast on ta raadiojaama Europe 1 nädalakolumnist. Tema karjäär peegeldab mitmekülgset seotust Prantsuse kultuuri ja ühiskonnaga, mida iseloomustavad nii loova koostöö kui ka toimetuslik juhtimine.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Levassor

Pierre-Thomas Levassor (sündinud 25. jaanuaril 1808 Fontainebleaus) on prantsuse näitleja. 4. jaanuar 1870 Pariisi teises ringkonnas. Tema matmine on Montmartre'i kalmistul.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Repp

Pierre Repp, keda sündis Pierre Alphonse Léon Frédéric Bouclet'na 5. novembril 1909 Saint-Pol-sur-Ternoises, oli prantsuse humorist ja näitleja. Ta õppis algul Lille'i konservatooriumis ja sai bakalaureusekraadi enne sõjalist teenistust 1930ndate alguses. Sõjalise teenistuse järel kolis ta Pariisi ja alustas karjääri esinedes kabareeides. Abiellumine tema sugulase Ferdinande Alice Andrée Bouclet'ga toimus 14. augustil 1930 Lille'is. Ta esines sageli muusika-kabareeides nii Pariisis kui ka turneedel, kinnistades end prantsuse meelelahutuses silmapaistva tegelasena. Reppi komöödiastiili iseloomustas tema ainulaadne 'talent de bafouilleur,' ehk kakeldamisand. Ta simuleeris naljakal moel kakeldamist, sageli asendades sõnu üllatavate alternatiividega ja kasutades sõnamänge. Eriliselt kuulus sketš "Les crêpes" demonstreeris retsepti koomiliste vääralt hääldatud sõnadega ning jääb Stéphane De Groodti märkuse kohaselt humoorseks viiteks. See sketš ilmus ka aastal 1960 plaadil lauluna koos teiste lugudega nagu 'La Machine à laver'. Ta koostööd tegeles kunstnike, nagu Boris Vian ja Fernand Raynaud’ga ning esines arvukates teatrimängudes ja telesaadetes, sealhulgas Guy Luxi telesaadetes 1970ndatel ja Michel Druckeri saadetes. Tema esinemised ulatuvad ka Belgia televisiooni 'Zygomaticorama'ni. Kogu karjääri jooksul mängis Repp umbes 100 filmis, sageli kõrvalosades, sealhulgas tuntud pealkirjades nagu ‘Bonjour sourire’ ja ‘Les Quatre Cents Coups,’ mis aitas tal oma kohta Prantsuse kinematograafia ajaloos kindlustada. Ta osales ka Fernand Graveyga koos ‘Le Nouveau Testament’is. 1982. aastal esines ta Fondation Perce-Neige'i poolt korraldatud kontserdil Pariisi kasiinos. Ta oli Société des Rosati liige. Pierre Repp suri 1. novembril 1986, peaaegu 77 aasta vanusena, Plessis-Trévise'is ja maeti Vincennes'i uuele kalmistule. 2018. aastal ilmus Nicolas Le Golvani esseekogumik ‘Pierre Repp, Bégayer, exister, écrire’, mis käsitleb tema elu ja tööd.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Ramzy Bedia

Ramzy Bedia on prantsuse näitleja, stsenaaristi, filmirežissöör, produtsent ja humorist. Sündinud 10. märtsil 1972 Pariisi 16. linnaosas, on tal alžeeria päritolu, tema vanemad pärinevad Kabüliast ja Oranist. Ta veetis lapsepõlve Gennevillieris, Hauts-de-Seine'is ning tal on noorem õde Melha Bedia, kes samuti töötab meelelahutuses. Bedia alustas karjääri koomikuna aastal 1994, mis oli pöördepaigaks, kui ta kohtas Éric Judorit töötades Galeries Lafayette'is. Bedia sai olulise tunnustuse koos Éric Judoriga komöödiopaarina Éric et Ramzy. Nende partnerlus algas 1994. aastal ja viis kiiresti eduni, sealhulgas oma telesaate Les Mots d'Éric et Ramzy kanalil M6. Nad osalesid ka 1998. aasta telesarjas H koos Jamel Debbouze’iga. Duo koostööd laienesid filmile; nad kirjutavad ja mängisid koos La Tour Montparnasse Infernale’is (2000), kus Bedia akna pesija rolli esitamine tähistas murdepunktiks saamist. Teiste märkimisväärsete koostööprojektide hulka kuuluvad Les Dalton (2004) ja Double Zéro (2003). Judori tööst kõrval on Bedia loonud mitmekülgse filmograafia. Ta mängis 1999. aastal filmis Le Ciel, les Oiseaux et... ta mère! ning hiljem sellistes filmides nagu Once Upon a Time in the Oued (2005), Bled Number One (2006) ja Neuilly Yo Mama! (2009). Ta kehastas filmi The Adventures of Spirou and Fantasio (2018) kurjategijat Zorglub'i ning esines filmides Taxi 5 (2018) ja Call My Agent! (2017). Bedia on samuti uurinud erinevaid komöödiastiile, kaasa autorina ja režissöörina eksperimentaalsetes komöödiates Hibou (2016) ja Seuls Two (2008), millel on Quentin Dupieux' mõju. 2011. aastal tegi ta Judoriga uue kohtumise filmis Halal police d’État . Ta jätkab tööd filmimaailmas, sealhulgas filmides Merveilles à Montfermeil (2020) ja Balle perdue (2020). Praegu arendab Bedia uut filmi Le jour où tous les Arabes sont partis , mille eesmärk on käsitleda immigratsiooni teemat huumori kaudu.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Richard Cairaschi

Richard Cairaschi on prantsuse dramaturg, lavastaja, humorist, kirjanik ja muusik. Sündinud Nices, Prantsusmaal, on ta koomik ja esineja, kes on sügavalt seotud Nissardi piirkonnaga. Tema perekonna juured ulatuvad tagasi 13. sajandini ning ta ammendab sageli inspiratsiooni sellistest paikadest nagu Sospel, Vieux-Nice ja Berre-les-Alpes. Cairaschi alustas karjääri graafikakujundajana, luues albumikandeid Mauris Sgaravizzile. Ta esines esimest korda Cagnes'is 1986. aastal, algul mängides mandoliini, enne kui üle läks teatrile. Tema debüüt näitlenana toimus trupiga Débi Débo, mis debüteeris 1987. aastal ja sai osalise "La Banda dou Païoun" külalislahkuse. Raadiosaade 'Le bar des oiseaux,' mida juhatati koos Noëlle Pernaga 1984–1986 aastal Radio France Côte d'Azur'is, oli oluline varajane samm. Seejärel lõi ta satiirilise komöödia 'Le bar des oiseaux,' iganädalise seeriana, mida edastati FR3 regioonis koos Noëlle Pernaga 1986–1997; see näidend tõi talle edu ja märgistus tema kunstilise karjääri alguseks. Cairaschi komöödiad keskenduvad Nissardi piirkonna inimestele, kujutades neid heatahtlikult ja muutes meeldivateks. Tema huumorit iseloomustab 'pantaï' tunnetus ja tüüpiline Nissarda fantaasia. Ta on kirjutanud, lavastanud ja esinenud paljudes mängudeelementides, sealhulgas 'L'accordéoniste' (1996) ning kaasa teinud ja esinenud teistes, nagu 'Les chaises de la promenade' (1998), 'Arrête de râler' (1999), 'Le clos' (2001), 'Sur les galets' (2002), 'Festin' (2003 – muusikalne komöödia), '100 ans de Gym' (2004), '3 Z'en 1' (2007) ja 'Rattache-moi ou Nissa 1860' (2010). Ta on lavastanud ka mängudeelemente nagu 'La belle époque' (2008) ja 'Une page à part' (2006). Ta on loonud palju ühemeliste etenduste sarju, sealhulgas 'Perque non' (1984) ja hiljem 'ISSA' (2020). Cairaschi usub, et teater on viis kombineerida kõiki kunstivorme ning on esinenud üle kakskümmendi aasta teatrites Nizza ümbruses. Ta avaldas ka 2006. aastal 'Le parler à Nice: petit lexique à l'attention des intéressés' ja 2013. aastal 'La Blette et le Cougourdon', mis peegeldavad tema kirge kurkide (cougourdons) ees.

Vaata profiili